Amanda Jasmiin

Allikas: Vikipeedia
Amanda Jasmiin
Sündinud 30. märts 1902
Tartu
Surnud 11. juuli 2006 (104-aastaselt)
Stockholm
Rahvus eestlane
Haridus Kõrgem Kunstikool Pallas
Tegevusala kujur, moelooja ja kunstiõpetaja

Amanda Jasmiin (ka Jasmin, sündinud Schasmin) (30. märts 1902 Tartu11. juuli 2006 Stockholm) oli eesti skulptor, moelooja ja kunstiõpetaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Amanda Jasmiin sündis kaupmehe peres. Õppis 1909. aastast Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1919. aastal.

Koolis õpetas mitu tuntud kunstnikku, näiteks Kristjan Raud, Rudolf Lepik, hiljem ka Voldemar Mellik, kes kõik andsid Jasmiinile hea aluse joonistamises ning ärgitasid teda kunstiõpinguid jätkama. 1919. aastal pandigi ta kunstiühingu Pallas kunstikoolis kirja kui esimene õppemaksu tasuja. Jasmiin alustas õpinguid esialgu Anton Starkopfi, hiljem Voldemar Melliku skulptuuriateljees.

Kui 1921. aastal kunstikooli juures joonistamisõpetajate ettevalmistamiskursused avati, oli Jasmiini vanemate kindel soove, et ta neist osa võtaks. Üks õppima asumise tingimus oli maalitehnikate valdamine, pidi Jasmiin skulptuuriõpingud katkestama ja asus 1922. aastal õppima Nikolai Triigi maaliateljees. 1923. aastal sooritas Jasmiin kõik joonistamisõpetajate kursusel nõutavad eksamid.

1924. aastal vabanes Tartu Naisühingu Kutsekoolis joonistusõpetaja koht ning Jasmiin alustas seal tööd joonistamisõpetajana, jätkates ühtlasi õpinguid Triigi maaliateljees. Lisaks joonistamise õpetamisele oli Jasmiini kohus anda ka kostüümiajalugu ja stiiliõpetust (erirõhuga kodusisustusele ja ornamentikale), seetõttu täiendas ta iseseisvalt oma teadmisi raamatukogus.

Suure koormuse tõttu pidi Jasmiin 1925. aastal maaliõpingud katkestama. 1925. aastal määrati ta Lasteaednikkude Seminari joonistamis- ja voolimisõpetajaks, kus ta töötas kolm aastat, kuni kooli likvideerimiseni.

Olles mõne aastaga omandanud joonistusõpetaja vilumuse, tekkis Jasmiinil uuesti võimalus poolelijäänud õpinguid jätkata ning 1932. aastal asus Jasmiin Kõrgemas Kunstikoolis Pallas skulptuuri õppima. 1934. aastal viidi Jasmiin üle meistriateljeesse.

Jasmiin ei olnud meistriateljee tingimustega rahul ning on kirjutanud järgmist: "Esteks ei antud mulle omaette tööruumi, nagu see oli tavaks meisterateljeeõpilaste puhul, vaid ma pidin töötama ruumis, kus töötas ka üks maalide meisterateljee õpilane ja kui sinna ruumi tuli veel üks, siis määrati minu lõputööde valmistamise ainsaks kohaks valamisruum keldris... Ruumi puudusel pidin ma raiumisetööd tegema K. Kunstikool Pallas'e õuel, kõikide silme all."

Siiski suutis Jasmiin 1937. aastal Kunstinõukogule esitada kuus lõputööd: 3/4 elusuuruses graniidist kahefiguurilise "Ema ja poja", elusuuruse figuuri "Kartlik", 3/4 elusuuruse kipsist "Neiu allikal", ca 50 cm kõrguse "Mõtiskleva tütarlapse", u 40 cm kõrguse istuva figuuri "Väsinud" ja pronksist "Poisi pea". Jasmiin tunnistati täieliku skulptuuri kursuse lõpetanuks. Jasmiini töö "Ema ja poeg" omandas Kujutava Kunsti Sihtkapital ja paigutati toonasesse Kadrioru lasteparki.

Jasmiin soovis küll rohkem aega pühendada loometööle, kuid pidi majandusliku stabiilsuse tagamiseks jätkama tööd joonistusõpetajana. 1942. aastal, Saksa okupatsiooni ajal, eemaldati Jasmiin joonistamisõpetaja töölt. Peale seda asus Jasmiin Tartu Naisühingu Kutsekooli rõivaõmblemist õppima, plaaniga pärast praktiliste oskuste omandamist avada oma ettevõte, kus olla nii moedisainer kui ka töökoja juhataja.

1944. aasta kevadel, kui Jasmiin oli juba õpingute lõpusirgel, tabas teda Tartu pommitamisel raske kaotus: maja Kompanii tänaval, kus Jasmiin elas, sai tabamuse. Koos isiklike asjade ja loominguga hävis ka Jasmiini kipsist originaal "Neiu allikal".

Jasmiin otsustas kodumaalt lahkuda ja 2. oktoobril 1944. aastal jõudis ta põgenikepaadiga Slite sadamasse Rootsi.

Elu Rootsis[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese tööotsa sai Jasmiin juba detsembris 1944. aastal moejoonistajana Stockholmi rõivavabrikus Salin. Töökoormus oli suur ning 1947. aastal tekkis Jasmiinil parema käe pöidlas ülepingutusest kangestus, mis vajas mitmel korral operatsiooni. Jasmiini elu Rootsis ei olnud kerge: tema korter oli 16-ruutmeetrine tuba, tervis aina halvenes ning korduvatest palvetest palgakõrgenduseks keelduti. 1962. aastal saadeti 60-aastaseks saanud Jasmiin moevabrikust pensionile, kuid 1963. aastal sai ta Tööturuameti kaudu arhiivitööd. Esialgu töötas Jasmiin Põhjamaade Muuseumis (rootsi keeles Nordiska Museet), mõne aja pärast Rootsi Etnograafiamuuseumis (rootsi keeles Etnografiska Museet), kus ta töötas seitse aastat. Tema ülesanne oli joonistada illustratsioone muuseumi teaduslikele publikatsioonidele ja muuseumi näitusteks. Töö oli huvitav ja Jasmiin töötas seal 1970. aastani. 1973. aastal sai Jasmiin pärast aastatepikkust ootamist veidi paremate tingimustega ühetoalise köögiga korteri. Kunstiga tegelemiseks, rääkimata skulptuurist, aga korteris siiski ruumi ei olnud. Jasmiini tervis ei olnud samuti kiita ning 1974. aastal oli tal mitu operatsiooni.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastal kujundas Jasmiin Vanemuise teatris kolm lavastust: Shakespeare'i "Suveöö unenägu" ja "Macbeth" ning lastelavastus "Mure ja rõõmu lossis". Jasmiini esmakordset loomingut sellel alal tunnustasid nii kriitikud kui ka lavastajad ning Voldemar Mettus tegi Jasmiinile ettepaneku hakata Vanemuise teatri kostümeerijaks. Jasmiin aga keeldus pakkumisest, leides, et Vanemuise teatri "piiratud aineline olukord" ja "näitlejate harjumus kaasarääkida kostüümide suhtes" oleksid kostümeerija loomingu avarusele pärssivalt mõjunud. Jasmiini peateoseks peetakse 1939. aastal Helsingis pronksi valatud ja Oru lossiparki allika juurde paigutatud kuju "Neiu allikal", mis sõja järel kadus. Jasmiin osales 1930. aastail mitmel näitusel, muuhulgas 1939. aasta naiskunstnike näitusel kahe tööga: "Neiu allikal" ja "Poisi pea". 1997. aastal valiti ta kunstiühingu Pallas auliikmeks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]