Gunnar Neeme
| Gunnar Neeme | |
| Sünniaeg | 19. mai 1918 Tartu |
| Surmaaeg | 3. veebruar 2005 Melbourne |
| Rahvus | eestlane |
| Tegevusala | maalikunstnik |
| Kunsti õppinud | Pallase kunstikool |
Gunnar Neeme (19. mai 1918 Tartu – 3. veebruar 2005 Melbourne) oli väliseesti kunstnik ja kirjanik.
Üldhariduse sai ta Tartu Poeglaste Gümnaasiumis. 1937. aastal asus Pallase kunstikooli, kus õppis Villem Ormissoni maaliklassis. Olnud vahepeal aasta sõjaväes, jätkas 1940. aastal õpinguid Aleksander Vardi ateljees. 1941–1942 oli rindel ja jätkas õpinguid kuni Pallase kunstikooli sulgemiseni 1943. aastal.
1944. aastal põgenes Saksamaale, kus asus andma joonistuskursusi ning osales 1946. aastal eesti kunstinäituse korraldamises. Töötas laagrites joonistus- ja nahkehistöö õpetajana. Jätkas loomingulist tegevust, osaledes näitustel ning maalides Eesti klubi seinamaalid ja kolm altarimaali armee kirikule Fürthis.
1949. aastal emigreerus Austraaliasse. Jätkas seal näitustel esinemist nii kujutava kui ka rakenduskunstnikuna. Liitus Melbourne'i kunstnike organisatsiooniga Victorian Artist Society. Selle kuukirjas ilmusid Neeme kunstikriitilised ja filosoofilised kirjutised, korraldatud näitustel esitati ka tema töid. Austraalias päris harvaesineva vabakutselise seisundi saavutas ta oma rahvusvahelise tuntuse tõttu. Näitused olid USA-s, Kanadas, Jaapanis, Inglismaal, Saksamaal. Melbourne'i Rotary Klubi hindas tema tööd Austraalia rakenduskunsti I preemiaga (1971 ja 1979), järgnesid John Heardi kunstiauhind (1963), Spoleto rahvusvahelise skulptuurinäituse preemia (1986) ja Norman Kaye mälestusauhind (1991). 2005. aastal anti talle Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Töötas Eesti Kultuurfilm Austraalias kunstilise toimetajana. Oli Austraalias ilmunud ajakirja Olion kaastööline, kirjutades kunstiartikleid ajakirjadesse Olion, Mana ning ajalehtedesse Võitleja ja Meie Kodu. Temalt ilmus viis luulekogu eesti ja inglise keeles, mis olid ta enda illustreeritud. 1984 ilmus tema kujundatud "Kalevipoeg". 1990. aastail töötas ta koos luuletaja Triinu Kartusega, valmistades ette uut "Kalevipoja" tõlget inglise keelde.
1993. aastal toimus tema esimene näitus Tartu Ülikooli raamatukogus, 2000 tutvustati seal Kalevipoja-ainelisi töid suurema sarjana. 1996. aastal jõudis tema seeria "Tartu 1930–1940" Tartu Linnamuuseumi kogusse. Lisaks on ta illustreerinud proosa- ja luulekogusid, avaldanud kunstimappe ja kirjutanud mitu näidendit, mille aine on võetud Eesti vanemast või muinasajast.[1]
