Gunnar Neeme
| Gunnar Neeme | |
|---|---|
| Sünniaeg | 19. mai 1918 |
| Sünnikoht | Tartu |
| Surmaaeg | 3. veebruar 2005 |
| Surmakoht | Melbourne |
| Rahvus | eestlane |
| Tegevusala | maalikunstnik |
| Kunsti õppinud | Pallase kunstikool |
Gunnar Neeme (sünnimi Johannes Näkk; 19. mai 1918 Tartu – 3. veebruar 2005 Melbourne) oli eesti päritolu Austraalia kunstnik ja kirjanik.
Üldhariduse sai ta Tartu Poeglaste Gümnaasiumis. 1937. aastal astus Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kus õppis muuhulgas Villem Ormissoni maaliklassis. Olnud vahepeal aasta sõjaväes, jätkas 1940. aastal õpinguid Aleksander Vardi ateljees. 1941–1942 oli rindel ja jätkas õpinguid Pallase kunstikoolis 1943. aastani.
1944. aastal põgenes Saksamaale ning võttis endale uueks nimeks Gunnar Neeme. Ta oli aktiivselt võidelnud Nõukogude võimu vastu ning nimemuutus andis Eestisse jäävale perekonnale rohkem turvalisust. 1947. aastal sai ta Eesti peakonsulaadist New Yorgis juba Gunnar Neeme nime all Eesti Vabariigi passi.
Saksamaal asus ta andma joonistuskursusi ning osales 1946. aastal eesti kunstinäituse korraldamises. Töötas laagrites joonistus- ja nahkehistöö õpetajana. Jätkas loomingulist tegevust, osaledes näitustel ning maalides Eesti klubi seinamaalid ja kolm altarimaali armee kirikule Fürthis.
1949. aastal emigreerus Austraaliasse. Jätkas seal näitustel esinemist nii kujutava kui ka rakenduskunstnikuna. Liitus Melbourne'i kunstnike organisatsiooniga Victorian Artist Society. Selle kuukirjas ilmusid Neeme kunstikriitilised ja filosoofilised kirjutised, korraldatud näitustel esitati ka tema töid. Austraalias päris harvaesineva vabakutselise seisundi saavutas ta oma rahvusvahelise tuntuse tõttu. Näitused olid USA-s, Kanadas, Jaapanis, Inglismaal, Saksamaal. Melbourne'i Rotary Klubi hindas tema tööd Austraalia rakenduskunsti I preemiaga (1971 ja 1979), järgnesid John Heardi kunstiauhind (1963), Spoleto rahvusvahelise skulptuurinäituse preemia (1986) ja Norman Kaye mälestusauhind (1991). 2005. aastal anti talle Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Töötas Eesti Kultuurfilm Austraalias kunstilise toimetajana. Oli Austraalias ilmunud ajakirja Olion kaastööline, kirjutades kunstiartikleid ajakirjadesse Olion, Mana ning ajalehtedesse Võitleja ja Meie Kodu. Temalt ilmus viis luulekogu eesti ja inglise keeles, mis olid ta enda illustreeritud. 1984 ilmus tema kujundatud "Kalevipoeg". 1990. aastail töötas ta koos luuletaja Triinu Kartusega, valmistades ette uut "Kalevipoja" tõlget inglise keelde.
1993. aastal toimus tema esimene näitus Eestis Tartu Ülikooli raamatukogus, 2004 tutvustati seal Kalevipoja-ainelisi töid suurema sarjana. 1996. aastal jõudis tema seeria "Tartu 1930–1940" Tartu Linnamuuseumi kogusse. Lisaks on ta illustreerinud proosa- ja luulekogusid, avaldanud kunstimappe ja kirjutanud mitu näidendit, mille aine on võetud Eesti vanemast või muinasajast.[1]
Sisukord
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema poeg on Austraalia teatrilavastaja Aarne Neeme.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]
- "Gunnar Neeme. Lõunaristi all – eesti kunstnik Austraalias". Koostajad Sirje Helme, Kersti Koll, Marin Laak. Eesti Kunstimuuseum. Tallinn 2018. 168 lk
