Herman Halliste

Allikas: Vikipeedia
Herman Halliste
Sünniaeg 28. juuni 1900
Kohila
Surmaaeg 18. oktoober 1973
Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala skulptor
Kunsti õppinud Ants Laikmaa ateljeekool, Kõrgem Kunstikool Pallas

Herman Halliste (28. juuni 1900 Kohila18. oktoober 1973 Tallinn) oli eesti skulptor.

Ta sündis Kohila mõisa aedniku perekonnas. Hiljem kolisid vanemad Matsalu lahe ääres asuvasse Kiideva mõisasse ning üldhariduse sai Halliste 19091919 Haapsalu algkoolis ja gümnaasiumis. 1918. aastal lõpetas ta tehnilised kursused masinaehituse alal ning käis lühikest aega Tallinna Õpetajate Seminaris. 1919. aasta sügisel alustas ta kunstialaseid õpinguid Ants Laikmaa ateljeekoolis ning on üks neist väljavalitutest, kellele Laikmaa võimaldas seda teha tasuta. Pärast Laikmaa juures õppimist töötas Halliste ühe talve Tõrva Reaalgümnaasiumi joonistusõpetajana ning aasta hiljem jätkas kunstiõpinguid Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (1923–1926) esialgu üldklassis, paari kuu möödudes professor Anton Starkopfi ja Voldemar Melliku juhendusel.

1928 siirdus Halliste Tallinna, kus töötas aasta jagu Jaan Koorti ateljees, õppides seal keraamikat ning pronksivalu. Koorti juurest lahkudes hakkas Halliste elatist teenima mööblidetailide valmistamise ning klaverivabrikule ornamentide graveerimisega. Oli Eesti Muuseumi Ühingu, Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu juhatuse liige, Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse liige ning Tallinna Kunstihoone ehituskomisjoni ning juhatuse liige.[1] 1930. aastatel avanes kunstnikul võimalus täiendada end reisidega Venemaale, Soome, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Saksamaale.

II maailmasõja ajal elas kunstnik tagasitõmbununa, suviti viibis ta koos abikaasaga Pupastveres. Pärast sõja lõppu töötas skuptor mõnda aega Riikliku Kunstimuuseumi restauraatorina. Sõjajärgsed aastad olid kunstniku loomingus kõige viljakamad, põhiliseks töökohaks oli ateljee Lauristini tänavas Tallinnas. Elu lõpuaastail tundis kunstnik endas uut värskust ning töötas palju. 1973. aasta oktoobris Herman Halliste haigestus Pupastveres töötades, ta suri mõne nädala pärast.

Herman Halliste on maetud Tallinna Metsakalmistule. Tema haual asub meistri viimasel eluaastal graniiti raiutud "Talv".

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Loonud portreid, aktiskulptuure ja hauamonumente. Eelismaterjaliks oli kujuril graniit, kuid kasutas ka puitu, pronksi ja marmorit.

1922. aastal osales Halliste õpilastööde näitusel ning järgmisel aastal esines maalidega Ants Laikmaa 20-aastase pedagoogilise tegevuse juubelinäitusel. Esimeste skulptuuridega esines Halliste 1924. aastal kunstiühing Pallase näitusel ja 1926. aastast Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu näitustel. Juba Tallinnas elades võttis ta osa kõigist iga-aastastest kunstinäitustest ning tema tööd olid väljas Moskvas, Riias, Kaunases, Roomas ja Budapestis.

Loomingu algusaastail lõi Halliste ta portreereljeefe ja -büste, kujutades mitmeid muusikategelasi. 1930ndatel tegeles Halliste portreede kõrval edukalt ka figuurplastikaga, lõi hauamonumente ja viljeles keraamikat. Kõige paremini õnnestunud on selle perioodi naisfiguurid graniidis. Harvem modelleeris Halliste meesfiguure, neist võiks esile tõsta sportlaste pisikujud pronksis ("Tõstja" 1938). 1930ndate teisel poolel pööras Halliste suuremat tähelepanu keraamikale ning valmistas selles materjalis õrnu lapsepäid ja kauneid naisfiguure. Samast perioodist pärineb ka E. Aule perekonna hauamonument (1938).

II maailmasõja ajal tegeles kunstnik peamiselt maalimisega. Suved veetis ta Tartu lähedal Pupastveres, kust pärinevad ka mitmed tema maalide motiivid. Pärast sõda jätkas skulptor portreeloominguga, kujutades eesti kunsti- ja muusikamaailma nimekaid tegelasi. Graniidis valmisid Cyrillus Kreegi ja Anton Starkopfi portreed, skulptor Roman Haavamäed kujutas kunstnik aga hoopis puidus. Portreede kõrval lõi ta ka figuure: "Lein", "Hämarik", "Istuv naine", "Üksinda", "Põlvitaja"[2].

1950. aastatel täitis kunstnik mitmete muuseumide tellimusi ning valmistas neile vaha, steariini ja parafiini segust muuseumieksponaate. Tallinna Loodusmuuseumile ning mitmetele rajoonide koduloomuuseumidele valmisid üle 600 puu-, köögivilja- ja marjasordi imitatsiooni. Narva muuseumile valmistas ta Põhjasõja-aegse Peeter I sõduri täies relvastuses ja tolleaegses riietuses. Pärnu muuseumile telliti elusuuruses Kihnu naine ja kalur.[3]

Herman Halliste kujundatud ja kultuurimälestiseks arvatud hauasammas perekond Jaigile Rahumäe kalmistul (1933).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eduard Ahas, Tänase kaanepildi autorist, Taluperenaine nr 3, 1936
  2. Heini Paas, Herman Halliste – 70, Kodumaa, 1.07.1970
  3. A.Sepp, Eksponaadid muuseumidele ja näitustele, Rahva Hääl, 16.09.1955

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Heini Paas. Herman Halliste. Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. Tallinn 1959

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]