Eksliibris

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hando Mugasto valmistatud eksliibris

Eksliibris ehk raamatuviit on omanikumärk raamatus.

Eksliibris on eraldi leheke, etikett, mis kleebitakse tavaliselt raamatu kaane siseküljele. Selle ülesandeks on näitada raamatu omanikku, kaitsta omaniku huve raamatu kaotamisel või varastamisel. Reeglina on eksliibrisel kujutatud joonis, mis tõstab esile selle omaniku tegevust, harrastusi, samuti nimest tuletatud kujundust jne, ning omaniku nimi ja ladinakeelne väljend ex libris. Eksliibriseid valmistatakse graafilistes tehnikates (puulõige, vasegravüür, kivitrükk, tsinkograafia), mis võimaldavad olla sellel hõlpsasti paljundatavad.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "eksliibris" on tulnud tavaliselt eksliibristel leiduvatest ladinakeelsetest sõnadest ex libris – "raamatute seast", millele lisatakse omaniku nimi (Ex libris N. N. – "N. N. raamatute seast"). Vahel kasutatakse ka muid sõnu, näiteks "Minu raamat".

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eksliibriste kasutuselevõtmist ja selle arengut tuleks siduda tõenäoliselt juba trükikunsti leiutamisega. Kuna eksliibriseid tavaliselt ei dateerita, siis on raske piiritleda, millal on ühel või teisel alanud eksliibriste kasutuselevõtt. Üks vanemaid eksemplare on teada 1502. aastast Šveitsist.[1] Eksliibriste kasutamine muutus kombeks ja raamatuviit sai nimetuse 17. sajandil Prantsusmaal. Seal ka muutus väljend ex libris nimisõnaliseks, tihti kirjutatuna ex-libris või exlibris. Selle kombe levik võttis siiski aega. Näiteks Ameerika Ühendriikides hakkas see levima 19. sajandil, mil see vahetas välja raamaturiimid. 19. sajandi lõpul hakati eksliibriseid koguma, kirjeldama ning nende uurimine võeti eriharuna raamatuteadusse.[2]

Eksliibris Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on eksliibriste kasutamine olnud erakordselt populaarne. Kaua aega peeti vanimaks eesti eksliibriseks Kristjan Raua oma sõbrale kunstnik Gori Ristile ofordis loodut (1903). Paul Ambur väidab oma suurteoses "Eesti kunstipärasest eksliibrisest" (1958), et Eesti vanim on Kristjan Raua eksliibris (1900) oma vennale Paul Rauale.[3] Nüüd peetakse siiski vanimaks Udo-Nestor Ivaski oma isale loodut, mis on signeeritud 14. märtsil 1898[3].

Eksliibrise populariseerimisel on suur teene kunstiühingul Pallas. 1922. aastal korraldatud raamatunäitusel oli eksliibritele mõeldud juba eraldi osakond. Selle osakonna moodustamisel oli suur roll mängida Udo Ivaskil, kes lubas näitusele osa oma eksliibrite kollektsioonist ning koostas ajaloolise ülevaate kataloogi tarbeks.[2] Pallase graafikanäituselt 1925 leiame juba terve rea eesti eksliibriseid.

Eesti vanematest kunstnikest on eksliibriseid valmistanud näiteks Aleksander Tassa, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Peet Aren, Jaan Vahtra, Eduard Wiiralt jt. Väga viljakas eksliibriste valmistaja oli näiteks kunstnik Arkadio Laigo.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Ex Libris", Sirp ja Vasar, 25.05.1946
  2. 2,0 2,1 Genss, Julius. Eesti exlibris. - Olion, nr 5, 1930, lk 13.
  3. 3,0 3,1 Hanno Lepik, Udo Ivask on esimese eesti eksliibrise vanaisa], Sakala, 2. mai 2008

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]