Eesti Kunstnikkude Rühm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Mitte segi ajada Eesti Kunstnikkude Liiduga ja Eesti Kunstnike Liiduga

Eesti Kunstnikkude Rühm (ka: Eesti Kunstnikkude Ryhm) oli 1923. aastal asutatud kunstnike rühmitus.

Rühmituse loomiseks andis tõuke Riia Kunstnikkude Grupi olemasolu ning EKR oli esimene kindlatel kunstilistel printsiipidel rajanev ühendus eesti kunstis. Rühmitust liitvaks jooneks olid kubistlikud ja konstruktivistlikud, paiguti puhtasse abstraktsiooni küündivad otsingud. Ajakirjanduse kaudu hoiti ennast kursis Prantsuse kunsti uuemate suundadega ning läti kubistide ettevõtmistega.

Rühmituse asutajaliikmed olid Jaan Vahtra, Eduard Ole, Friedrich Hist, Felix Randel, Hendrik Olvi, Arnold Akberg ja Märt Laarman. Alguses võeti EKR liikmete looming vastu suurte kahtlustega. Rühma tuumikusse kuulunud kunstnikud, välja arvatud vaid Jaan Vahtra, olid noored, üldsusele veel täiesti tundmatud. Kaks esimest EKR näitust (kui arvestada ka enne rühma ametlikku registreerimist korraldatut) toimusid Võrus, Jaan Vahtra toonases kodulinnas.[1] Rühm püüdis arendada ka rahvusvahelist koostegevust ning tutvustada enda loomingut välismaal. 1924. aastal korraldati Tartus koostöös lätlastega "Balti riikide vaheline kunstinäitus", mille pealkiri polnud küll sisutäpne, sest leedulased jäid eemale, 1932. aastal Tallinnas toimunud väljapanekust võtsid osa soomlased.[1] 1925. aastal jõudsid Eduard Ole tippteosed "Laud" ja "Lapsed" Pariisis Sõltumatute Salongi näitusele ning teenisid kiitvaid hinnanguid sealsetes kunstiajakirjades.[1] Juba aasta varem oli salongis esinenud Edmond Arnold Blumenfeldt ja ka tema maalid olid pälvinud prantsuse kriitikute positiivse tähelepanu.[1]

1927. aastal sõitis Arnold Akberg Saksa- ja Prantsusmaale ning sõlmis seal sidemeid ning tutvustas EKR liikmete loomingut.[1] Eriti soodsa pinna leidis see Berliinis, kus järgmisel aastal esines Suurel Berliini Kunstinäitusel viis rühma liiget (A. Akberg, E. A. Blumenfeldt, F. Hist, M. Laarman, H. Olvi), kelle tähistus väljapanekul oli DA (= Die Abstrakten), mis tähendas kuulumist rahvusvahelisse organisatsiooni Internationale Vereinigung der Expressionisten, Futuristen, Kubisten und Konstruktivisten.[1] Edu väljaspool tõstis EKR liikmete loomingu tõsiseltvõetavust kodumaal ja 1929. aastal Helsingis toimunud eesti kunsti suurnäituse koosseisu arvati arvukalt nende töid.[1] Soomlaste tähelepanu oli suur, hinnangud kohati lausa ülistavad.

Peale näitusetegevuse aitas EKR tutvustamisele tunduvalt kaasa almanahh Uue Kunsti Raamat, mis ilmus 1928. aastal.[1] Uue Kunsti Raamatu ilmumisega tipnes EKR tegevus. Stiilipõhine telgjoon kadus, see tõi kaasa rühma ridade avanemise, liikmeskonna täienemise teiste kunstisuundumuste esindajatega.

Eesti Kunstnikkude Rühm likvideeriti 1940. aasta alguses. [2].

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

1932. aastal kuulus Eesti Kunstnikkude Rühma 23 kunstnikku: Märt Laarman, Arnold Akberg, Eduard Ole (kuulus ka EKKKÜ-sse), Edmond Arnold Blumenfeldt, Feliks Johansen (Randel), Ferdi Sannamees, Jaan Koort, Kuno Veeber, Roman Espenberg, Ella Kingo-Espenberg, Anna Triik-Põllusaar, Aleksander Krims, Aleksander Tuurand, Ferdinand Kask, Gori, Arkadio Laigo, Anna Lukats-Laigo, Lydia Mei, Otto Krusten, Juhan Raudsepp, Nikolai Triik, Friedrich Hist ja Henrik Olvi.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Jüri Hain, Meie avangardismi löögirühm, Sirp, 18.02.2005
  2. RA F 3971, nim 1, sü 2 lk 34
  3. Eestis üle 125 kunstniku - Eesti Päevalehe lisa Kratt, 14.03.1932 nr 11

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]