Ernst Enno

Allikas: Vikipeedia
Ernst Enno
Ernst Enno üliõpilasena

Ernst Enno (8. juuni (vkj 27. mai) 1875 Valguta, Rannu kihelkond Liivimaa7. märts 1934 Haapsalu) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ernst Enno sündis Tartumaal Rannu kihelkonnas Köödsa kõrtsis, Valguta mõisa kutsari perekonnas. Lapsepõlv möödus Soosaare talus Rõngu lähistel. Alustas haridusteed 8-aastasena Lapetukme vallakoolis ning pärast algteadmiste omandamist jätkas kooliteed Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja reaalkoolis, seejärel Riia Polütehnilises Instituudis. Tartu ülikooli ei olnud Ennol võimalik astuda, kuna teda takistasid nõrgad tulemused matemaatikas ja füüsikas.

19021903 oli Ernst Enno Postimehe toimetuse liige ja 19041905 ajakirja Linda tegevtoimeteja. 1906. aastal töötas ta lühemat aega Tartu krediitühisuses ja ajalehe Isamaa toimetajana. 1906–1908 elas Enno oma vanemate talus Soosaarel. 1908 oli ametnikuks J. Linda laevandusäris Pärnus ja seejärel elas jälle Soosaarel. 1909. aastal läks Ernst Enno tööle asjaajajana Valga krediitühisuses, paralleelselt töötas alates 1914. aastast eesti keele õpetajana. 1918. aasta juulist kuni 1919. aasta kevadeni oli ta Valga Rahvahariduse Seltsi esimees ja võttis osa Valga eestikeelse keskkooli asutamisest. 1919. aasta lõpus asus Ernst Enno tööle Haapsalus Läänemaa koolinõunikuna. Sellel ametikohal töötas ta kuni surmani.[1]

Ernst Enno tütar oli näitleja Liki Toona (1910–1984).

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on ainet saanud budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest. Selle kõrval on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Maeterlinck.

Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta. Uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest, krattidest, kodukäijatest, kaarnakivist jms olid tähtsaks elamusallikaks tema lapsepõlves.

Enno loomingut võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee ja kodu.

Enno ballaadilooming on samuti filosoofilis-lüüriline – tundmuslik, ja oma ajas uuenduslik alge, mis ei rõhutanud enam eepilisust ja dramatismi nagu Jaan Bergmanni ja J. Tamme looming.

Võrreldes Noor-Eesti luuletajatega jäi Enno oma ajas ülekohtuselt tagaplaanile. Tema idamaiselt meditatiivne luule on populaarsust kogunud hiljem.

Ta luuletusi on ka viisistatud, näiteks Ruja laul "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja erinevate esinejate kogumik "Kui lähed, mine iseendasse". Enno luuletustele on kirjutatud palju koorilaule, teiste seas on neid loonud Miina Härma, Gustav Ernesaks, Mart Saar, Eduard Tubin, Alo Ritsing, Pärt Uusberg.

Enno oli aktiivne ka Riia eestlaste seltsielus ning oli korp! Vironia asutajaliige ja hilisem vilistlane[viide?].

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Uued luuletused" (1909)
  • "Hallid laulud" (1910)
  • "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973)
  • "Kadunud kodu" (1920, 1950)
  • "Valge öö" (1920)
  • "Valitud värsid" (1937)
  • "Üks rohutirts läks kõndima" (1957, 1971, 1983, 2001, 2003)
  • "Väike luuleraamat" (1964)
  • "Rändaja õhtulaul" (1998)
  • "Laps ja tuul" (2000)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti kirjarahva lekikon. Tallinn, 1995, lk. 81–82

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ernst Enno Eesti biograafilises andmebaasis ISIK