Mine sisu juurde

Ernst Enno

Allikas: Vikipeedia
Ernst Enno

Ernst Enno (8. juuni (vkj 27. mai) 1875 Valguta, Rannu kihelkond, Liivimaa kubermang – 7. märts 1934 Haapsalu) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Ernst Enno sündis Tartumaal Rannu kihelkonnas Köödsa kõrtsis Valguta mõisa kutsari perekonnas. Tema üheksandaks sünnipäevaks kolis perekond Rõngu lähistel Koruste küla tagamaal asuvasse Soosaare tallu. Haridusteed alustas Enno kaheksa-aastaselt Valgutal Lapetukme vallakoolis. Soosaarele kolimise järel jätkas ta õpinguid Rõngu Paaslangi möldri tütre Auguste Blanki kodukoolis. Keskhariduse omandas ta Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Reaalkoolis, kuid raskuste tõttu matemaatikas ei jõudnud lõpuklassi ega saanud seetõttu hiljem Tartu Ülikooli astuda. Enno kaalus kandideerida ka välismaa misjonikooli, kuid ta polnud õppinud klassikalisi võõrkeeli, mistõttu ei osutunud see valik võimalikuks. Nii asuski ta edasi õppima eesti noorte seas populaarses Riia Polütehnilises Instituudis kaubandusteaduse erialal. Enno oli aktiivne Riias elavate eestlaste seltsielus: 1899. aastal asutas ta korporatsioon Vironia ning oli alates sama aasta detsembrist selle esimees. Instituudi ajal loetud kirjandus (Bruno Wille, John Ruskin, Rainer Maria Rilke, Maurice Maeterlinck jpt) mõjutas tugevalt tema maailmavaadet, mis ilmneb ka tema hilisemas loomingus. Lapseeast pärit kopsuhaigus ja majanduslikud raskused sundisid Enno 1902. aastal õpinguid katkestama. Sama aasta mais asus ta tööle Tartus Postimehe toimetuses. 1903. aastal naasis ta Riiga lõpueksamiteks valmistuma ja sooritas need 1904. aasta alguses. 1905. aastal kaitses ta ka lõputöö ning sai kaubandusteaduses kandidaadikraadi (cand. rer. merc.).[1][2]

1900. aastal tutvus Enno Eesti Üliõpilaste Seltsi ballil Kristjan Raua juures joonistamist õppiva Ella Sauliga. Nad kihlusid aastal 1905 ja abiellusid 18. augustil 1909. Pikk viivitus tulenes Enno vanemate vimmast, kuna nad lootsid, et poeg abiellub jõukast perest pärit kirjaniku Alide Erteliga, kelle pärandus päästnuks kodutalu raskustest. Enno vanemad pidasid Ellat süüdlaseks selles, et Ernsti ja Alide kirjasõprus jahenes 1902. aastal pärast Ernsti kohtumist Ellaga. Pikka aega ei olnud Enno vanemad nõus Ellaga kohtuma ega abistanud noorpaari ka pärast abiellumist ja lapse sündi 1910. aastal.[3][2]

Aastatel 1902–1903 oli Ernst Enno Postimehe toimetuse liige ja 1904–1905 ajakirja Linda tegevtoimetaja. Sel ajal avaldas ta Soosaare Erni pseudonüümi all ka oma esimesed luuletused Postimehe kaasandes Lasteleht.[2] 1905. aasta lõpul töötas ta paar kuud Tartu Krediit-Ühisuses. 1906. aasta märtsist hakkas Enno algatusel ilmuma Tartus ajaleht Isamaa, mille toimetajana töötas ta pool aastat. Ajalehe väljaandja Eduard Bergmanniga tekkinud vastuolude tõttu loobus ta peagi toimetajatööst. Aastail 1906–1908 elas Enno oma vanemate talus Soosaarel. 1908 oli ta ametnik J. Linde laevandusäris Pärnus ja seejärel elas ta jälle Soosaarel. 1909. aastast töötas Enno kümme aastat asjaajajana Valga Krediitühisuses, alates 1914. aastast ühtlasi eesti keele õpetajana Valga kaubanduskoolis. 1918. aasta juulist kuni 1919. aasta kevadeni oli ta Valga Rahvahariduse Seltsi esimees ja võttis osa Valga eestikeelse keskkooli asutamisest. 1919. aasta lõpus asus Enno haridusministri abi Friedrich Volrad Mikkelsaare kutsel tööle Haapsalus Läänemaa koolinõunikuna. Sellel ametikohal töötas ta kuni surmani. Enno suri 58-aastaselt kopsupõletikku.[4][1][2]

Enno on maetud Haapsalu vanale kalmistule.

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Ernst Enno abikaasa oli kunstnik Ella Enno (Olga-Elfriede Saul, Kodavere köstri Joosep Sauli tütar, 1879–1974).[3] Nende tütar oli näitleja Liki Toona (1910–1984) ja tütretütar on kirjanik Elin Toona (kodanikunimega Elin-Kai Toona-Gottschalk, sündinud 1937).

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Enno luulekogud jäid tema eluajal Noor-Eesti ja hiljem Siuru varju, Noor-Eestist võrsunud kriitikud teda eriliselt ei hinnanud. Arvukalt ilmus Enno luuletusi ajakirjanduses. Valdava osa oma loomingust lõi Enno Valgas. 1920. aastate järel tõmbus ta aga kriitika tõttu varju, ehkki jätkas kirjutamist ka hilisematel aastatel. Tema idamaiselt meditatiivne luule on populaarsust kogunud pärast tema surma. Esimene koondkogu ilmus postuumselt 1937. aastal. Enno esimese lasteluule kogumiku "Üks rohutirts läks kõndima", millest on hiljem mitmeid kordustrükke ilmunud, koostas Ellen Niit alles 1957. aastal. Enno nelja lapsepõlvesõpra tutvustav novellikogu "Minu sõbrad" 2. trükk ilmus Paul Rummo algatusel 1973. aastal sarjas Loomingu Raamatukogu.[2]

Enno looming on kantud filosoofilistest tõekspidamistest, mis on saanud ainest budistlikest ja läänemaailma müstilistest õpetustest. Lisaks on Enno luulet mõjutanud ka sümbolism, eelkõige Belgia luuletaja Maeterlincki looming.

Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta. Uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest, krattidest, kodukäijatest, kaarnakivist jms olid tähtsaks elamusallikaks tema lapsepõlves.

Enno luulet võib iseloomustada kui igatsevat ja lüürilist, tema lemmiksümbolid on tee ja kodu. Enno ballaadilooming on samuti filosoofilis-lüüriline, tundmuslik ja oma ajas uuenduslik alge, mis ei rõhutanud enam eepilisust ja dramatismi nagu Jaan Bergmanni ja Jakob Tamme looming.

Ta luuletusi on ka viisistatud, näiteks Ruja laul "Nii vaikseks kõik on jäänud" ja oluline osa Anne Maasiku laululoomingust, näiteks "Rändaja õhtulaul". Enno luuletustele on kirjutatud palju koorilaule, teiste seas on neid loonud Miina Härma, Gustav Ernesaks, Mart Saar, Eduard Tubin, Alo Ritsing ja Pärt Uusberg. 2006. aastal ilmus folgialbum "Kui lähed, mine iseendasse", millel Enno tekstidele tehtud laule esitasid Anu Taul, Jaak Johanson, Helin-Mari Arder, Riho Sibul, Andre Maaker, Erko Niit ja Jaak Tuksam.

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Ernst Enno mälestussammas Haapsalus

Enno sünnikodu tähistab mälestuskivi Valguta mõisapargi serval.

Ernst Enno järgi on nimetatud tema kodutänav Valgas (algselt Nikolai tänav, 1924. aastast Jaan Poska tänav[3], 1940. aastast Viktor Kingissepa tänav). Enno kodumajal, nüüdse aadressiga Ernst Enno tänav 14, avati 8. juunil 1990 tema bareljeef (skulptor Jaan Luik).

Haapsalus asub 1939. aastal püstitatud Ernst Enno mälestussammas Ernst Enno pargis (Õhtu kallas 31). Skulptuuri autor on Roman Haavamägi.[1] Enno elukohale nüüdses Lääne maavalitsuse hoovimajas Lahe tänav 10 on paigaldatud mälestustahvel.

Eesti Emakeeleõpetajate Selts kuulutas 1995. aasta Ernst Enno aastaks, kuna siis täitus tema sünnist 120 aastat. Sel puhul avaldas Lääne Maakonna Keskraamatukogu tema personaalnimestiku ja Lääne maavalitsus avas Enno endises elukohas (Lahe tänav 10) mälestustoad, samuti toimus Enno-teemaline kirjanduskonverents.[5]

Teosed

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Uued luuletused" (1909)
  • "Hallid laulud" (1910)
  • "Minu sõbrad" (novellikogu, 1910; kordustrükk 1973)
  • "Kadunud kodu" (1920, 1950)
  • "Valge öö" (1920)
  • "Valitud värsid" (1937)
  • "Üks rohutirts läks kõndima" (1957; kordustrükk 1971, 1983, 2001, 2003)
  • "Väike luuleraamat" (1964)
  • "Rändaja õhtulaul" (1998)
  • "Laps ja tuul" (2000)
  • "Imelikku rada pikka" (2020)
  • "Mu lillelallerad lapsed" (lasteluule koondkogu, 2025)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 "Postimees (1886-1944) 29 juuli 1939 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 17. jaanuaril 2026.
  2. 1 2 3 4 5 "Elulugu". Luuletaja Ernst Enno. 11. veebruar 2020. Vaadatud 17. jaanuaril 2026.
  3. 1 2 3 "Ella Enno jättis oma kunstnikuande abikaasa Ernst Enno suurema luuleande varju". Naine. 5. september 2017. Vaadatud 17. jaanuaril 2026.
  4. ↑ Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn: Eesti Raamat. 1995. Lk 81–82.
  5. ↑ "1995". Luuletaja Ernst Enno. 22. mai 2020. Vaadatud 17. jaanuaril 2026.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Ernst Enno, Personaalnimestik". Koostanud Anneli Ilves, ("Ernst Enno elu- ja luulelugu": Oskar Kuningas). Haapsalu: Lääne Maakonna Keskraamatukogu, 1995
  • Elin Toona, "Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno". Tartu: Ilmamaa, 2000
  • Madis Kõiv, "Las olla pääle: stseenid Ernst Enno elust" (näidend)
  • "Paar sammukest XIX: Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat". Koostanud Mare Kõiva, Andres Kuperjanov (järelsõna: Jaak Peebo). Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2002, lk 159–235

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ernst_Enno&oldid=7081451"