Väike Illimar

"Väike Illimar" on Friedebert Tuglase 1937. aastal ilmunud autobiograafiliste sugemetega lapsepõlve kirjeldav romaan, mis kujutab lapse silme läbi mõisaelu ja -inimesi.

"Väikese Illimari" taastrükid ilmusid Nõukogude Eestis aastail 1945 ja 1955. "Väike Illimar" on ilmunud ka tõlgituna soome, vene, saksa, läti, leedu, poola, bulgaaria, slovaki, ungari ja niidumari keelde.

Autori kommentaarid romaani kohta

Romaani sissejuhatuses kõnetab autor endas kunagi elanud last: "Õieti on su elu, väike Illimar, õnnelikum olnud, kui oled seda vahest ära teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu, hoolimata kõigest kibedusest, mida oledki vahel kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud ja su elu on paremini läinud, kui sul endal oli selleks eeldusi. Oled seda ikka sügavamas südames tundnud ja tunnistanud. Ja nii oli õnnelik ka su elu ses nüüd juba olematus majas olematu järve kaldal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde! Sule kõrvad ja kuulata! On, nagu kohiseks kuldne jõgi kauguses..."

"Noorusmälestustes" on Friedebert Tuglas märkinud, et "Väikese Illimari" sugustes raamatutes "seguneb ikka tõde luulega". Elu- ja kirjandusloolises teoses "Rahutu rada" kirjutab Tuglas, et jutustus Illimarist ja tema eluilmast koosneb kahest poolest, tõsielulisest ja mõttekujutluslikust, ja et tema ülesandeks oli need pooled nõnda liita, et õmbluskohti ei märgataks.

Romaani retseptsioonist

Ants Oras täheldab järelehüüdes Friedebert Tuglasele 1971: "Sest mida on "Väike Illimar" muud kui lapsepõlve muinasmaad esile manav visioon – kadund maailma uuestiloomine, kõigi selle argipäevaste pisiasjade ülendamise kaudu kaugeks imede riigiks."

Soomlasest Tuglase loomingu uurija Hannu Pekka Lappalainen on nimetanud "Väikest Illimari" eleegiaks.

Rein Veidemanni hinnangul tuleb "Väikest Illimari" võtta kui Tuglase "teadlikku kunstiteost, mitte mälestusliku ainese registreerimist. Tuglas püsib siingi piltlikult öeldes täiusliku ilu taotlemise teel."