Karl Eduard Sööt

Allikas: Vikipeedia
„K. E. Söödi portree“, Aleksander Uurits, 1915, õli lõuendil.

Karl Eduard Sööt (26. detsember 1862 Lohkva küla – 1. september 1950 Tartu) oli eesti luuletaja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vanemad olid veskirentnikud. Alghariduse sai ta Tartu Saksa Seminari algkoolist. Aastatel 1878–1881 õppis Tartu Kreiskoolis.

1886–1893 töötas Sööt Oleviku toimetuses arvepidaja ja toimetuse abijõuna. Aastatel 1893–1895 asutas ta Tartus raamatukaupluse, trükikoja ja kirjastuse. Selle omanikuks ja kirjastajaks oli ta 1914. aastani. Alates 1913. aastast oli vabakutseline kirjanik.

Aastatel 1921–1923 ajalehe Postimees vastutav toimetaja. 31. jaanuaril 1936 otsustas Vabariigi Valitsus osta Karl Eduard Söödi aresti all oleva varanduse – mööbli ja raamatukogu – 1000 krooni eest ja anda see talle üürile viieks aastaks kümne krooni eest aastas[1].

Karl Eduard Sööt oli taimetoitlane.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tema varasemas loomingus on valdav talupoegliku realismi ja ühiskonnakriitika sugemetega kodu- ja isamaalüürika (näiteks "Aasa õied" I ja II, 1890 – 91; "Rõõm ja mure" 1894; "Saatus" 1899; "Mälestused ja lootused" 1903).

Hilisemas loomingus väärivad tähelepanu rahvamuistendite aineil loodud ballaadid (näiteks "Kodu" 1921; "Kuusirbi õsu" 1937).

Eesti lasteluule klassikasse kuulub paremik kogust "Lapsepõlve Kungla" 1923.

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Aasa õied" I (1890)
  • "Aasa õied" II (1891)
  • "Rõõm ja mure" (1894)
  • "Saatus" (1899)
  • "Mälestused ja lootused" (1903)
  • "Kodu" (1921)
  • "Lapsepõlve Kungla" (1923)
  • "Aastate kajastus" (1925, valikkogu, eessõna: Villem Grünthal-Ridala)
  • "Vabadusrist" (1928)
  • "Kuusirbi õsu" (1937)
  • "Kogutud luuletused" (1942, eessõna: August Sang)
  • "Valitud luuletused" (1946)
  • "Lastelaule" (1949)
  • "Elurada" (Toronto 1951, koostanud Artur Adson)
  • "Väike luuleraamat" (1968, koostanud Ellen Niit)

Luulenäide[muuda | muuda lähteteksti]

Kuidas ma luuletan

 "Kullakene, istu minu ligi –
 Täna luuletada tahan ma,
 Anna oma käsi minu kätte,
 Siis on laule minul lõpmata!"
 
 Kuldne andis käe ja palus: "Kallis,
 Laula sellest, mis mu põues keeb!"
 Ei ma küsinud, mis on ta põues,
 Mis ta mulle laulusisuks teeb.
 
 Tema käsi õrnalt värisedes
 Ütles mulle seda isegi.
 Võtsin sule kätte, kirjutasin –
 Kirjutasin tema tundmusi.
 
 Ja mu laulukene – minu prohvet –
 Mis ta ilmutas mu silma ees? ...
 Hõõgav tuli – armutuli, valu,
 Imeline igatsus ta sees. – –
 
 Nõnda luuletan – ta käsi kaunis
 Alaliseks tundejuhiks mull’ –
 Laulan unustades aja, ruumi,
 Laulan päikseveerul, koidikul.

Esmakordselt ilmunud Sööt, K. E. 1890. Aasa õied. Tartu: A. Grenzsteini trükikoda, lk 14. Siinne variant – Sööt, K. E. 1946. Valitud luuletused. Tallinn: RK “Ilukirjandus ja Kunst”, lk 9–10.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastast 1988 antakse välja Karl Eduard Söödi lasteluule aastaauhinda.

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Paul Ambur, "Laulurästas hallaöös. Karl Eduard Söödi elu ja luule piirjooni". Tartu Eesti Kirjastus 1942, 160 lk; bibliograafia lk 147–159
  • Hilja Lindeberg, "Karl Eduard Sööt ungari-eesti kultuurilis-kirjanduslike suhete uurijana ja arendajana" – Looming 1968, nr 6, lk 936–942
  • Eesti kirjanduse ajalugu, III köide, ER, Tallinn 1969, lk 67–81, autor Ello Säärits; bibliograafia lk 99
  • Karl Eduard Sööt, "Vabadusrist: lugu uusi vanal viisil" (poeem), saateks: Ain KaalepAkadeemia 1998, nr 11, lk 2255–2261

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]