Varauusaeg

Allikas: Vikipeedia

Ajaloos järgneb uusaja osa varauusaeg hiliskeskajale. Kuigi selle perioodi ajalised piirid on avatud vaidlusteks, hõlmab aega alates hilisest keskajast (u 1500) kuni revolutsioonide ajastu (u 1800) alguseni. Ülemaailmsest seisukohast oli varauusaja kõige tähtsamaks tunnuseks selle esmase üleilmastumise iseloom – toimus Ameerikate uurimine ja koloniseerimine ning püsivate kontaktide tekkimine varem eraldatud maailma osade vahel. Ajaloolised suurvõimud kaasati maailmakaubandusse.

Maailmas muutusid kapitalistlikud majandused ja institutsioonid üha keerukamaks ja globaalselt liigendatuks. See protsess sai alguse keskaegsetes Põhja-Itaalia linnriikides, eriti Genovas, Venezias ja Milanos. Varauusajal algas ka merkantilistliku majandusteooria domineerimise tõus. Ajastu nägi ka eurooplaste kolonisatsiooni 15. sajandist 19. sajandini, millega kaasnes ülemaailmne kristluse levik.

Varauusaega iseloomustas maailma eri piirkondades eemaldumine keskaegsetest institutsioonidest, mõnikord poliitiliselt ja teinekord majanduslikult. Euroopas levis sel perioodil kristliku teokraatia, feodalismi ja pärisorjuse langus ning toimusid reformatsioon, katastroofiline Kolmekümneaastane sõda, kaubandusrevolutsioon, Euroopa kolonisatsioon Ameerikas ja piraatluse kuldajastu. Valitsedes Hiinat varauusaja algul, oli Mingi dünastia valitsemine üks stabiilsemaid. 16. sajandil ergutati Mingide majandust Portugaliga, Hispaaniaga ja Hollandiga kauplemisega. Azuchi-Momoyama ajastul tekkis Jaapanis pärast esimeste eurooplaste – portugallaste – saabumist Nanban-kaubandus.

Muud märkimisväärsed varauusaja suundumused olid eksperimentaalse teaduse areng, suhteliste vahemaade kahanemine seoses transpordi ja side paranemisega, üha kiirenev tehnoloogiline progress, ilmalikkustatud kodanikupoliitika ja varajased autoritaarsed rahvusriigid maailma eri osades.

Varauusaja ajajoon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brasiilia keisririik Portugali, Brasiilia ja Algarve Ühendkuningriik Koloniaal-Brasiilia Mehhiko Uus-Hispaania asekuningriik Asteegid Ameerika Ühendriigid Kanada Briti Ameerika Uus-Prantsusmaa Mississippi kultuur Briti Ida-India Kompanii Suurmogulite riik Islam Indias Tšosoni dünastia Edo ajastu Azuchi–Momoyama ajastu Sengoku ajastu Muromachi ajastu Qingi dünastia Mingi dünastia Kuldhord Venemaa Keisririik Džungaaria khanaat Tšagatai khanaat Süüria Egiptus Mamelukid Osmanite riik Osmanite riik Osmanite riik Osmanite riik Itaalia ühendamine Itaalia ajalugu Itaalia sõjad Itaalia renessanss Saksa Liit Reini Liit Kleinstaaterei Kolmekümneaastane sõda Reformatsioon Saksa renessanss Saksa-Rooma riik Venemaa Keisririik Moskva tsaaririik Moskva suurvürstiriik Prantsusmaa ajalugu Prantsuse revolutsioon Prantsusmaa ajalugu Prantsusmaa kuningriik Prantsuse renessanss Prantsusmaa ajalugu Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik Tööstuslik pööre Suurbritannia kuningriik Inglismaa kuningriik Suurbritannia ajalugu Hispaania Rekonkista Valgustatus Hispaanias Hispaania renessanss Hispaania koloniaalimpeerium Rootsi-Norra Taani Rootsi Taani-Norra Kalmari unioon Uusaeg Hiliskeskaeg

Daatumid on ligikaudsed, täpsemalt vaata vastavast artiklist
         Varauusaja teemad      Muud teemad

Euroopa ja Lääs[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-Euroopas sisaldab see ajastu reformatsiooni, Euroopa ususõdasid, avastuste ajastut ja Euroopa kolonialismi algust, tugevalt tsentraliseeritud valitsuste esilekerkimist, äratuntavate rahvusriikide algust, mis on tänapäeva riikide otsesed eellased, valgustusajastut ja tööstusliku pöörde esimese faasi teaduslikku edu. Läänemaailma kultuurilise ja poliitilise üleoleku tekkimist sel ajastul tuntakse suure lahknevusena.

Varauusaega peetakse lõppenuks Prantsuse revolutsiooniga, Napoleoni sõdadega ja Saksa-Rooma riigi lõpetamisega Viini kongressil. Varauusaja lõpul on Briti ja Vene impeeriumid kujunenud koloniaalimpeeriumide konkursil maailmavõimudeks, samas kolm suurt varauusaegset Aasia impeeriumi, Osmanite riik, Suurmogulite riik ja Qingi Hiina, olid kõik languses.

Renessanss ja varauusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väljendit "varauusaeg" on mõnikord ebaõigesti kasutatud mõiste renessanss aseainena. Siiski kasutatakse "renessanssi" õigesti seoses mitmekesise kultuurilise arenguga, mis toimus üle mitme sajandi paljudes Euroopa osades – eriti Kesk- ja Põhja-Itaalias – ja kestis hilisest keskajast varauusaja algusesse. Kujutavas kunstis ja arhitektuuris pole mõiste 'varauusaegne' üldine nimetus, kuna renessanss eristub selgelt hilisemast. Ainult kirjandusloos on varauusaegne standardnimetus. Euroopa selle aja muusika on üldiselt jagatud renessanssiks ja barokiks. Sarnaselt on filosoofia jagatud renessanssfilosoofiaks ja valgustusajastuks. Teistes valdkondades on sel ajajärgul palju järjepidevust, nagu sõjapidamises ja teaduses.

Euroopa sündmused ja daatumid

Varauusaja algus pole selge, kuid on üldiselt nõustutud, et see algas 15. sajandi lõpul või 16. sajandi algul. Tähtsad daatumid selles üleminekufaasis keskaegsest varauusaegsesse Euroopasse võiksid olla:

Euroopa kuningriigid ja liikumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Varauusaeg Euroopas

Varauusajal oli Saksa-Rooma riik territooriumite ühendus Kesk-Euroopas Saksa-Rooma keisri juhtimisel. Saksa-Rooma riigi esimene keiser oli Otto I. Viimane oli Franz II, kes loobus troonist ja lõpetas keisririigi aastal 1806 Napoleoni sõdade ajal. Vaatamata oma nimele ei vallanud keisririik enamuse aja oma ajaloost Rooma linna.

Renessanss oli kultuuriline liikumine, mis kestis jämedalt võttes 14.–17. sajandini, alates hiliskeskaegses Itaalias ja laienedes hiljem ülejäänud Euroopasse. Mõistet kasutatakse ka mõnikord ajaloolisele ajastule viitamisel, kuid kuna renessanssi muudatused ei olnud üle Euroopa ühtlased, ei ole see levinud. Kultuurilise liikumisena hõlmas see klassikaliste allikate põhiseid õpinguid, lineaarperspektiivi arenemist maalikunstis ja järkjärgulisi kuid pidevaid haridusreforme.

Märkimisväärsed üksikisikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gutenberg vaatab trükitud lehte (tõenäoliselt 19. sajandil loodud värvitud gravüür)

Johannes Gutenberg on tuntud kui esimene eurooplane, kes kasutas umbes aastal 1439 liikuvaid trükitähti ja ülemaailmselt mehaanilise trükipressi leiutaja. Mikołaj Kopernik sõnastas põhjaliku heliotsentrilise kosmoloogia, mis võttis Maa universumi keskpunktist ära. Tema raamat De revolutionibus orbium coelestium (Taevasfääride pöörlemisest) algatas moodsa astronoomia ja oli epifaania, mis tekitas teadusrevolutsiooni. Veel üks märkimisväärne üksikisik oli Machiavelli, Itaalia filosoofist poliitik. Teda peetakse moodsa politoloogia loojaks. Machiavelli on kuulus lühikese poliitilise traktaadi Valitseja poolest, mis oli realistliku poliitika teooria.

Selle aja monarhide hulgas oli märkimisväärne Charles Südi, kes oli viimane Valois dünastiast Burgundia hertsog, ja tema varajane surm oli Euroopa ajaloos pöördelise tähtsusega, kuigi vähetuntud. Charlesi on sageli peetud feodaalse vaimu viimaseks esindajaks – mees, kes valdas pimedat vaprust kui ei keegi teine. Pärast Charlesi surma jäi pärijana maha vallaline 19-aastane tütar Marie; tema abielul oleks olnud tohutu mõju Euroopa poliitilisele tasakaalule. Habsburgide keiser kindlustas Marie võõrasema Margareti abiga abielu oma pojale, tulevasele keisrile Maximilian I. Aastal 1477 annekteeriti Burgundia hertsogkonna territoorium Prantsusmaa poolt. Samal aastal abiellus Marie Austria ertshertsogi Maximilianiga, andes Habsburgidele kontrolli ülejäänud Burgundia pärandi üle.

Claude de Lorraine oli esimene Guise'i hertsog aastast 1528 kuni oma surmani. Claude näitas ennast Marignano lahingus (1515) ja toibus pikalt lahingus saadud 22 haavast. Aastal 1521 võitles ta Hondarribia juures ja Louise de Savoie omistas koha vallutamise talle. Aastal 1523 sai temast pärast maale tunginud keiserlike vägede alistamist Neufchâteau all Champagne'i ja Burgundia kuberner. Aastal 1525 hävitas ta Saverne'i (Zaberni) lähedal Lupsteini all anabaptistidest talupoegade armee, mis oli Lorraine'i tunginud. Naasmisel aastal 1528 Franz I juurest vangistusest tehti Claude'ist Guise'i hertsog ja Prantsusmaa peer, kuigi kuni selle ajani kandsid tiitlit hertsog ja Prantsusmaa peer ainult kuningliku perekonna liikmed. Guise'id, suveräänse Lorraine'i dünastia haru ja Anjou dünastia järeltulijad, nõudsid endale Bourboni Condé ja Conti printside ülimuslikkust.

Alba hertsog oli tähtis varauusaegne aadlik, kes sai Madalmaade protestantidelt oma karmi valitsemise ja julmuse tõttu hüüdnime "Raudne Hertsog". Lood jõledustest tema sõjaliste operatsioonide ajal Flandrias said hollandi ja inglise folkloori osaks, moodustades keskse osa Mustast legendist.

Henry VIII oli Inglismaa kuningas ja tähtis tegelane Inglise monarhia ajaloos. Kuigi suurema osa oma valitsemisajast surus ta julmalt maha protestantliku reformatsiooni mõju Inglismaal, olid liikumisel mõned juured John Wycliffe'i näol 14. sajandist. Teda tuntakse rohkem poliitiliste võitluste kaudu Roomaga. Need võitlused viisid lõpuks Anglikaani kiriku eraldumiseni paavsti võimu alt, kloostrite lõpetamiseni ja kuninga anglikaani kiriku peaks kuulutamiseni. Kuigi Henry sai protestandiks teadaolevalt oma surivoodil, pooldas ta katoliiklikku tseremooniat ja õpetust kogu oma elu. Kuninglik toetus Inglise reformatsioonile algas tema pärijate Edward VI ja Elizabeth I-ga, kui samas tütar Mary I taastas ajutiselt paavsti võimu Inglismaa üle. Henry vaatas ka üle Inglismaa ja Wales'i seadusliku liidu 1535–1542 aasta seadustega. Henry on tuntud ka oma kuue naise poolest, kellest kahel raiuti pea maha.

Kristlased ja kristlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kristluse ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis Kristlus

Kristlus nägi uusaja alguses Konstantinoopoli langemist aastal 1453, Saja-aastase sõja lõppu, Ameerika avastamist aastal 1492 ja seejärel erinevaid liikumisi kiriku reformimiseks (luterlus, Zwingli õpetus, kalvinism jne.), millele järgnes vastureformatsioon.

Ristisõdade lõpp ja ühtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hussiitide sõjad Böömimaal tõid kaasa sõjalisi toiminguid Jan Husi järgijate vastu ja vahel, lõppeds lõpuks Grotniki lahinguga. Need olid vaieldamatult esimesed Euroopa sõjad, milles käsitulirelvad, nagu musketid, andsid otsustava panuse. Hussiitide sõjaväe taboriitide fraktsiooni moodustasid põhiliselt jalaväelased, ja nende paljud võidud raskerelvastuses rüütlite suuremate armeede üle aitasid kaasa jalaväe revolutsioonile. Tegelikult ei andnud Hussiitide sõjad tulemusi.

Viimane ristisõda aastal 1456 organiseeriti laieneva Osmanite riigi vastu ja jõudis Belgradi kaitsmiseni János Hunyadi ja Giovanni da Capistrano juhtimisel. Kindluse piiramine kasvas lõpuks üle suureks lahinguks, mille ajal viis Hunyadi läbi ootamatu vasturünnaku, milles vallutati türklaste laager. See sundis haavatud sultan Mehmet II lõpuks piiramist lõpetama ja taganema. Belgradi piiramist on iseloomustatud nii, nagu oleks otsustatud kristluse saatust.

Ligikaudu sada aastat hiljem lõpetas Augsburgi rahu ametlikult idee, et kõik kristlased peaksid olema ühendatud ühte kirikusse. Printsiip cuius regio, eius religio ("kelle võim, selle usk") lõi kristluse religioosse, poliitilise ja geograafilise jagunemise, ja see loodi rahvusvahelises õiguses Vestfaali rahuga aastal 1648, mis seaduslikult lõpetas ühe kristliku hegemoonia mõiste, s.t. Nikaia usutunnistuse "ainsa, püha, katoliikliku ja apostelliku kiriku". Iga valitsus määras oma riigi religiooni. Kristlastele, kes elasid riikides, kus nende kirik ei olnud domineeriv, tagati õigus praktiseerida oma usku avalikult kinlaksmääratud ajal ja privaatselt oma soovi järgi. Vestfaali rahuga jõudsid Euroopa ususõjad lõpule ja Utrechti rahuga aastal 1713 sündis suveräänse rahvusriigi mõiste. Corpus Christianum on sellest ajast eksisteerinud kaasaegse ideega tolerantsest ja mitmekesisest ühiskonnast, mis koosneb paljudest kogukondadest.

Inkvisitsioonid ja reformatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania inkvisitsioon
Next.svg Pikemalt artiklis Reformatsioon
Next.svg Pikemalt artiklis Inkvisitsioon
Next.svg Pikemalt artiklis Vastureformatsioon

Moodne inkvisitsioon puudutab paljusid institutsioone, mis süüdistavad ketsereid (või teisi kanoonilise õiguse vastaseid) katoliku kirikus. Uusajal oli esimeseks ilminguks Hispaania inkvisitsioon aastatel 1478–1834. Inkvisitsioon võttis isikuid vastutusele, süüdistades neid paljudes ketserlusega seotud kuritegusid, sealhulgas maagia, pühaduseteotus, judaism ja nõidus, samuti tsenseeriti trükitud kirjandust. Oma eesmärgi tõttu – võitlus ketserlusega – oli inkvisitsioon pädev ainult kiriku ristitud liikmete suhtes (mis siiski hõlmas enamust katoliiklike maade elanikkonnast). Ilmalikud kohtud püüdsid siiski mittekristlasi pühaduseteotuse eest. (Enamus nõiaprotsesse viidi läbi ilmalikes kohtutes.)

Reformatsiooni ja modernsuse tõusuga 16. sajandi algul kaasnes mitmete muudatuste algus Corpus Christianumis. Martin Luther kutsus katoliku kirikut üles alustama reformatsiooni. Reformatsioon oli kristlik reformiliikumine Euroopas, mille alguseks loetakse üldiselt Martin Lutheri 95 teesi, kuigi sellele sündmusele oli mitu eelkäijat, nagu Jan Hus. Protestantlik liikumine 16. sajandil oli edukas Saksimaa kuurvürstide kaitse all. Saksimaa oli sõltumatu pärilik kuurvürstiriik Saksa-Rooma riigis. Kuurvürst Friedrich III rajas aastal 1502 Wittenbergi ülikooli, kus augustiini munk Martin Luther sai aastal 1508 filosoofia professoriks; samal ajal sai ta ka üheks Wittenbergi lossikiriku jutlustajaks. 31. oktoobril 1517 naelutas ta 95 teesi indulgentside müümise vastu lossikiriku uksele, mis oli teadetetahvliks ülikooliga seotud teadetele. Need olid arutelupunktid, mis kritiseerisid kirikut ja paavsti. Kõige vastuolulisemad punktid keskendusid indulgentside müümise tavale ja kiriku poliitikale puhastustule osas. Reformiliikumine killustus varsti mitmeks õpetuseks. Vaimulikud erimeelsused juhtisikute vahel viisid rivaalitsevate protestantlike kirikute tekkimiseni. Kõige tähtsamad otse reformatsioonist tekkinud usutunnistused olid luterlus ja reformeeritud kirik/kalvinism/presbüterlus. Teistes riikides olid reformiprotsessil täiesti teistsugused põhjused ja tagajärjed. Inglismaal, kus see tekitas anglikaani kiriku, on ajajärk tuntud Inglise reformatsioonina. Järgnevad protestantlikud usutunnistused lähevad üldiselt tagasi oma juurte juurde esialgses reformiliikumises.

Hilisematel inkvisitsioonidel oli uusajal kaks väljendusvormi:

  1. Portugali inkvisitsioon (1536–1821)
  2. Rooma inkvisitsioon (1542 – u 1860)

Portugali inkvisitsioon oli palju kuulsama Hispaania inkvisitsiooni kohalik analoog. Rooma inkvisitsioon kattis enamuse Apenniini poolsaarest, samuti Malta, ja esines ka paavsti valduste enklaavides mujal Euroopas, sealhulgas Avignonis.

Vastureformatsioon algas aastal 1545, kui vastukaaluks "protestantide mässule" kutsuti kokku Trento kirikukogu. Mõte oli reformida maiseid asju ja korratust, mis oli tabanud mõnd kirikutegelast, kinnitades samas katoliku kiriku vaimulikku võimu ja püsivust ainsa tõelise Kristuse kirikuna maa peal, vältides samuti edasist kahju kirikule ja ustavust äsjaloodud protestantlikele usutunnistustele.

Vene tsaaririik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Moskva tsaaririik

Kolmanda Rooma arendamisel krooniti suurvürst Ivan IV "Julm" aastal 1547 ametlikult esimeseks Venemaa tsaariks ("Caesar"). Tsaar kuulutas välja uue seadustekogu (1550. aasta Sudebnik), rajades esimese Vene feodaalse esindajatekogu (Zemski Sobor) ja korraldades kohalikku omavalitsust maapiirkondades. Oma pikal valitsusajal Ivan IV peaaegu kahekordistas juba niigi suurt Vene territooriumi, annekteerides kolm tatarlaste khaaniriiki (lagunenud Kuldhordi osad): Kaasani ja Astrahani Volga jõe kallastel ning Siberi khaaniriigi Edela-Siberis. Seega 16. sajandi lõpuks oli Venemaa muutunud paljurahvuseliseks, mitmeusundiliseks ja mitmel kontinendil paiknevaks riigiks. 1649. aastal kehtestas Zemski Sobor talupoegade sunnismaisuse.

Avastused ja kaubandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cantino maailmakaart (1502) on vanim säilinud Portugali navigatsioonikaart, mis näitab Vasco da Gama India, Kolumbuse Kesk-Ameerika, Gaspar Corte-Reali Newfoundlandi ja Pedro Álvares Cabrali Brasiilia avastuste tulemusi. Tordesillasi meridiaan, mis eraldas maailma Portugali ja Hispaania pooli, on ka kujutatud

Suured maadeavastused oli periood 15. sajandi algusest 17. sajandi alguseni, mil Euroopa laevad reisisid ümber maailma, otsimaks uusi kaubateid ja partnereid tärkava kapitalismi toitmiseks Euroopas. Samuti olid nad otsimas kaupu nagu kuld, hõbe ja vürtsid. Sel ajastul kohtasid eurooplased varem neile tundmatuid rahvaid ja kaardistasid maid. See tegur Euroopa varauusajal oli globaliseerumise iseloomuga; Ameerika avastamine ja kontaktide sagenemine varem isoleeritud maailma osade vahel oli tähtis ajalooline sündmus...

Uuute teede otsimine põhines asjaolul, et Siiditee oli Osmanite riigi kontrolli all, mis oli takistuseks Euroopa ärihuvidele, ja muud idakaubateed ei olnud moslemite kontrolli tõttu eurooplastele kättesaadavad. Võimet Põhja-Aafrika moslemiriike tiivalt rünnata peeti oluliseks Euroopa ellujäämisel. Samal ajal õppis Pürenee poolsaare rahvas palju oma araabia naabritelt. Euraasia loodeosa oli väga pika rannajoonega ja oli saanud oma meresõidu ajaloost rohkem mõjutusi kui ükski teine kontinent. Euroopa asub ainulaadselt mitme laevatatava mere vahel ja nendesse voolavad laevatatavad jõed viisil, mis aitas oluliselt kaasa mereliikluse ja kaubanduse mõjule. Euroopa meresõidu ajaloos karakk ja karavell mõlemad kasutasid ladinapurje, mis tegi laevad palju liikuvamaks. Tõlkides kadunud antiik-kreeka geograafiliste tööde araabia versioonid ladina keelde, omandasid Euroopa meresõitjad sügavamaid teadmisi Aafrika ja Aasia kujust.

Merkantilistlik kapitalism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Merkantilism

Merkantilism oli domineerivaks majandusliku mõtlemise kooliks läbi kogu varauusaja (16.–18. sajandini). See tõi kaasa mõned esimesed juhtumid olulisest valitsuse sekkumisest ja kontrollist majanduse üle, ja see toimus ajal, kus loodi enamus moodsest kapitalistlikust süsteemist. Rahvusvaheliselt julgustas merkantilism paljusid selle aja Euroopa sõdu ja kiirendas Euroopa imperialismi. Usk merkantilismi hakkas tuhmuma 18. sajandi lõpul, kui Adam Smithi ja teiste klassikaliste majandusteadlaste argumendid läbi said.

Kaubandusrevolutsioon oli majandusliku ekspansiooni, kolonialismi ja merkantilismi ajastu, mis kestis ligikaudu 16. sajandist kuni 18. sajandi alguseni. Alates ristisõdadest taasavastasid eurooplased endale vürtsid, siidi ja muud Euroopas haruldased kaubad. See areng lõi uue soovi kaubandusest ja kaubandus laienes keskaja teisel poolel. Euroopa rahvad otsisid 15. ja 16. sajandi avastusreisidel uusi kaubateid, mis võimaldas Euroopa suurvõimudel rajada suure, uue rahvusvahelise kaubanduse võrgustiku. Otsiti ka uusi rikkuse allikaid. Selle vastse rikkusega tegelemiseks loodi uusi majanduslikke teooriaid ja tavasid. Rahvuslike huvide konkurentsi tõttu tekkis rahvastel soov kasvatada võimu maailmas koloniaalimpeeriumite kaudu. Kaubandusrevolutsiooni iseloomustab üldise kaubanduse kasv ja mittetootlike tegevuste, nagu pagandus, kindlustus ja investeerimine, kasv.

Kaubandus ja uus majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanas Maailmas olid kõige soovitumad kaubad kuld, hõbe ja vürtsid. Lääne-eurooplased kasutasid kompassi, uusi purjelaeva tehnoloogiaid, uusi kaarte ja astronoomia edusamme otsimaks elujõulisi kaubateid Aasiasse kasulike vürtside järele, mida ei saaks vaidlustada Vahemereäärsed suurvõimud.

Seoses laevade edusammudega olid kõige tähtsamad arengud karaki ja karavelli loomine Portugalis. Need laevatüübid arenesid välja keskaegsetest Euroopa Põhjamere laevadest ning nii kristlaste kui ka moslemite Vahemere laevadest. Need olid esimesed laevad, mis võisid lahkuda suhteliselt rahulikelt Vahemerelt, Läänemerelt või Põhjamerelt ja seilata ohutult Atlandi avarustel.

Kui Pürenee poolsaarel arendati välja karakk ja siis karavell, liikusid Euroopa mõtted tagasi muinasjutulisse itta. Nendel avastusretkedel oli mitmeid põhjusi. Monetaristid uskusid, et peamine põhjus, miks suured maadeavastused algasid, oli suur puudus väärismetallidest Euroopas. Euroopa majandus sõltus kulla ja hõbeda vääringust, kuid madalad omamaised tarned olid viinud enamuse Euroopast langusesse. Teine tegur oli sajanditepikkune konflikt kristlaste ja moslemite vahel Pürenee poolsaarel.

Piraatluse kuldaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Piraatluse kuldajastu

Piraatluse kuldajastu on määrang, mis antud ühele või mitmele piraatluse puhangule varauusajal. Oma kõige laiemalt aktsepteeritud definitsiooniga kestis piraatluse kuldajastu 17. sajandi keskpaigast 18. sajandi keskpaigani. Bukanjeeride ajastu kattis ligikaudu 17. sajandi lõpu. Perioodi iseloomustavad inglise-prantsuse meremehed, kes baseerusid Jamaical ja Tortugal ning ründasid Hispaania kolooniaid ja laevu Kariibi merel ja Vaikse ookeani idaosas. 18. sajandi vahetusel tekkis piraatide ring. Seda seostati pikamaareisidega Bermudalt ja Ameerikast röövima moslemeid ning Ida-India kompanii sihtmärke India ookeanil ja Punasel merel. Hispaania pärilusjärgne periood ulatus 18. sajandi algusesse, kui inglise-ameerika meremehed ja kaaprid jäid Hispaania pärilussõja lõppedes töötuks ning pöördusid Kariibi merel, Ameerika idarannikul, Lääne-Aafrika rannikul ja India ookeanil massiliselt piraatlusse.

Euroopa riigid ja poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perioodi 15.–18. sajandini tähistavad esimesed Euroopa kolooniad, tugevalt tsentraliseeritud valitsuste tõus ning äratuntavate Euroopa rahvusriikide algus, mis on tänapäeva riikide otsesed eellased. Kuigi renessanss nägi revolutsioone paljudes intellektuaalsetes ajaviidetes, samuti sotsiaalset ja poliitilist murrangut, on see ehk kõige tuntum Euroopa kunsti arengute poolest ja selliste mitmekülgsete persoonide nagu Leonardo da Vinci ja Michelangelo panuste poolest, kes andsid sisu mõistele "renessansiaja inimene".

Barokk periood nägi Kolmekümneaastast sõda Kesk-Euroopas, mis hävitas elanikkonnast kuni 20%. 1648. aasta lepingud lõpetasid mitu sõda Euroopas ja rajasid suveräänseid riike. Vestfaali rahu puudutas kahte, Osnabrücki ja Münsteri, rahulepingut, mis sõlmiti vastavalt 15. mail ja 24. oktoobril 1648 ning kirjutati prantsuse keeles, mis lõpetas nii Kolmekümneaastase sõja Saksa-Rooma riigis (tänapäeval peamiselt Saksamaa) kui ka Kaheksa-aastase sõja Hispaania ja Ühendatud Provintside Vabariigi vahel. Lepingutega seoti Saksa-Rooma keiser Ferdinand III (Habsburg), Hispaania, Prantsusmaa ja Rootsi kuningriigid, Madalmaad ning vastavalt nende liitlased Saksa-Rooma riigi vürstide ja vabalinnade seast.

Vestfaali rahu tulenes esimesest moodsast diplomaatilisest kongressist. Aastani 1806 said regulatsioonid osaks Saksa-Rooma riigi seadusandlusest. 1659. aastal sõlmitud Pürenee rahu lõpetas Prantsusmaa ja Hispaania vahelise sõja ja seda peetakse sageli üldise kokkuleppe osaks.

Absolutism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Absolutism kirjeldab monarhi võimu, mis oli ülimuslik kõigi teiste institutsioonide suhtes, nagu kirikud, seadusandlik võim või sotsiaalne eliit feodalismilt kapitalismile ülemineku ajal. Absoluutseid monarhe leidub eriti 17. sajandist 19. sajandini. Absolutismi iseloomustab feodaalse killustatuse lõpp, võimu koondumine monarhi kätte, riigivõimu kasv, riigi seaduste ühtlustumine ja aadli mõju kahanemine.

Prantsuse ülemvõim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurema osa Louis XIV (tuntud kui Päikesekuningas, prantsuse le Roi Soleil) valitsemisajast oli Prantsusmaa juhtiv jõud Euroopas, osaledes kolmes suures sõjas – Prantsuse-Hollandi sõjas, Pfalzi pärilussõjas ja Hispaania pärilussõjas – ning kahes väiksemas konfliktis – Devolutsioonisõjas ja Prantsuse-Hispaania sõjas. Louis uskus kuningate jumalikesse õigustesse, teooriasse, et kuningas oli jumala poolt kroonitud ja ainult talle alluv. Sellega seoses on teda kaua peetud tüüpiliseks absoluutseks monarhiks. Louis XIV jätkas oma eelkäija tööd pealinnast valitsetava tsentraliseeritud riigi loomisel, et kaotada feodalismi jäänused, mis olid Prantsusmaa osades säilinud. Tal oli edu provintsiaadli mõjujõu kaotamisel, kellest enamus oli Fronde nime all tema alaealisuse ajal mässu tõstnud, ning sundis paljusid juhtivaid aadlikke elama koos endaga tema pillavas Versailles' lossis.

Mehed, kes paistsid silma Prantsusmaa poliitilises ja sõjalises elus sel perioodil, olid Mazarin, Jean-Baptiste Colbert, Turenne, Vauban. Ka prantsuse kultuur õitses sel ajal, andes arvukalt tuntud persoone, sealhulgas Molière, Racine, Boileau, La Fontaine, Lully, Le Brun, Rigaud, Louis Le Vau, Jules Hardouin Mansart, Claude Perrault ja Le Nôtre.

Varased Inglise revolutsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne revolutsioonide ajastut oli Inglise kodusõda rida relvastatud konflikte ning poliitilisi mahinatsioone parlamendi ja rojalistide vahel. Esimeses ja teises kodusõjas võitlesid kuningas Charles I toetajad Pika Parlamendi toetajate vastu, samas kolmandas sõjas võitlesid omavahel kuningas Charles II toetajad ja Päraparlamendi toetajad. Kodusõda lõppes parlamendi võiduga Worcesteri lahingus. Anglikaani kiriku monopol kristlikule jumalateenistusele Inglismaal lõpetati võitjate poolt loodud protestantliku ülekaalu tugevdamisega Iirimaal. Põhiseaduslikult lõid sõjad pretsedendi, et Inglismaa monarh ei saanud valitseda ilma parlamendi nõusolekuta. Restauratsioon algas aastal 1660, kui Inglise, Šoti ja Iiri monarhiad läksid kõik pärast kodusõjale järgnenud protektoraati taas Charles II alluvusse. Kuulus revolutsioon aastal 1688 lõi Inglismaal moodsa parlamentaarse demokraatia.

Rahvusvaheline jõudude tasakaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hispaania pärilussõda oli sõda aastatel 1701–1714, milles mitu Euroopa riiki püüdsid peatada võimalikku Hispaania ja Prantsusmaa kuningriikide ühendamist ühe Bourboni monarhi alla, mis häiriks jõudude tasakaalu Euroopas. Sõda peeti peamiselt Euroopas, kuid see sisaldas ka kuninganna Anne sõda Põhja-Ameerikas. Sõda iseloomustasid tähelepanuväärsete kindralite, nagu hertsog de Villars, jakobiit Berwicki hertsog, Marlborough' hertsog ja Savoia prints Eugene, sõjaline juhtimine.

Utrechti rahu kehtestati pärast mitmeid Hollandi linnas Utrechtis sõlmitud eraldi rahulepinguid erinevate Euroopa riikide vahel ja aitas lõpetada Hispaania pärilussõja. Kohtusid ühelt poolt Louis XIV ja Felipe V esindajad ning teiselt poolt Suurbritannia kuninganna Anne, Savoia hertsogi ja Ühendatud Provintside esindajad. Lepinguga sätestati Prantsuse ambitsioonide purunemine ja säilitati Euroopa jõudude tasakaalul põhinev süsteem. Utrechti rahu tähistas Suurbritannia ülemvõimu saavutamist merel Hispaania asemel.

Koloniaalne laienemine ja valdused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kolonialism
Maailma kolonisatsioon aastatel 1492 (varauusaeg), 1550, 1660 (valgustusajastu), 1754 (revolutsioonideajastu), 1822 (tööstuslik revolutsioon), 1885 (Euroopa hegemoonia), 1914 (Esimene maailmasõda), 1938 (Teine maailmasõda), 1959 (Külm sõda) ja 1974 (hilisajalugu).

Koloniseerimise ajalooline fenomen uusajal keskendub Briti impeeriumile, kuigi mõistet kolonialism kasutatakse tavaliselt seoses ülemerevaldustega, mitte külgnevate maismaavaldustega, Euroopas või mujal. Euroopa kolonisatsioon 15.–19. sajandini andis kristluse laienemise Sahara-tagusesse Aafrikasse, Ameerikasse, Austraaliasse ja Filipiinidele.

Vallutused ja Ameerika uurimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania kolooniad Ameerikas
Next.svg Pikemalt artiklis Portugali kolooniad Ameerikas

Christoph Kolumbus avastas Ameerika aastal 1492. Seejärel saatsid suured Euroopa mereriigid ekspeditsioone Uude Maailma kaubandusvõrkude ja kolooniate rajamiseks ning põliselanike ristiusku pööramiseks. Paavst Aleksander VI jagas äsjaavastatud maad väljaspool Euroopat Hispaania ja Portugali vahel piki meridiaani 370 ljööd Roheneeme saartest (Aafrika lääneranniku lähedal) läänes. Selle jaotusega ei nõustunud kunagi Inglismaa või Prantsusmaa valitsejad. (Vaata ka Tordesillase leping, mis järgnes paavsti dekreedile).

Koloniaalne Põhja-Ameerika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurbritannia omas mitmeid kolooniaid Põhja-Ameerikas ja Lääne-Indias. Kolooniad Põhja-Ameerikas asutati 1607. (Virginia) ja 1733. (Georgia) aasta vahel. Suurbritannia kolooniad Põhja-Ameerikas mässasid aastal 1775 Briti võimu vastu, peamiselt maksude tõttu, mille Suurbritannia kolooniatele peale pani. Kolmteist kolooniat oli Briti Ameerika osa. Nime kasutati kuni Pariisi rahuni aastal 1783, kus tunnustati algse kolmeteistkümne Ameerika Ühendriigi sõltumatust. Moodustati ajutine valitsus, mis kuulutas 4. juulil 1776 välja iseseisvuse.

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide koloniaalajalugu

Koloniaalne Ladina-Ameerika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hispaania keskendus oma impeeriumi loomisel Tordesillase lepinguga talle määratud Ameerika kesk- ja lõunaosale pärismaalaste riikide olemasolu tõttu, mille inim- ja materiaalseid ressursse võis kasutada, ning suure hulga hõbeda ja kulla tõttu. Portugal rajas oma impeeriumi Brasiiliasse, mis langes tema mõjusfääri Tordesillase lepinguga, arendades maad suhkru tootmiseks, kuna siin puudusid nii arenenud ühiskond kui ka mineraalsed ressursid.

Aafrika ja Lähis-Ida[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Islami ajalugu

Osmanite riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sel ajajärgul oli Osmanite riigi kasvu periood, milles Osmanite riik jõudis Pax Ottomanani. See ajastu oli ehk Osmanite riigi kuldajastu.

Põhja- ja Ida-Aafrika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmanid laienesid edela suunas Põhja-Aafrikasse ning võitlesid idas taastekkiva šiiitliku Pärsia Safaviidide impeeriumiga.

Osmanite riik 1481–1683

Saratseenide võimusfääris rajas Osmanite riik, kes oli vallutanud aastal 1453 Konstantinoopoli ja hõivanud aastal 1517 Egiptuse, asehalduskonnad Alžeerias, Tuneesias ja Tripolis (aastatel 1519–1551), Maroko jäi iseseisvaks arabiseerunud berberi riigiks Saadi dünastia võimu alla (juba alates 13. sajandi lõpust).

Ida-Aafrikas tuli Salomoni dünastia võimule 13. sajandil ja väitis end põlvnevat otse vanast Aksumiitide dünastiast. Salomoni dünastia jätkas oma Ida-Aafrika valduste valitsemist lühiajaliste katkestustega kuni viimase ajani. 16. sajandil vallutati Adali valitseja Ahmad ibn Ibrahim al-Ghazi vägede poolt Shewa ja ülejäänud Abessiinia ning Shewa läks moslemite võimu alla; piirkond sattus oromode surve alla, kes suutsid järgmise sajandi algul asustada Shewa ümbruskonna.

Safaviidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Safaviidid

Safaviidide impeerium oli suur šiiitide Pärsia impeerium pärast islami vallutusi ja islami kehtestamist Pärsias, tähistades tähtsaid hetki Islami ajaloos idas. Safaviidide dünastia asutati umbes 1501. aastal. Oma kantsist Ardabilis saavutasid Safaviidid kontrolli kogu Pärsia üle ja taastasid iraani identiteedi piirkonnas, saades seega esimeseks omamaiseks dünastiaks pärast Sassaniide, rajades ühtse Iraani riigi. Probleemiks oli Safaviididele võimas Osmanite riik. Sunniitidest Osmanid korraldasid mitmeid kampaaniaid Safaviidide vastu.

Mis soodustas Safaviidide majanduse kasvu, oli nende asukoht kasvava Euroopa tsivilisatsiooni läänes ning islami Kesk-Aasia idas ja põhjas vahel. Siiditee, mis kulges läbi põhja- ja idapoolsete maade, taaselustati 16. sajandil. Juhid toetasid ka otsest kaubavahetust Euroopaga, eriti Inglismaa ja Madalmaadega, kes otsisid Pärsia vaipu, siidi ja tekstiile. Teised eksportkaubad olid hobused, kitsekarvad, pärlid ja mittesöödav mõrumandel hadam-talka, mida Indias kasutati vürtsina. Peamised importkaubad olid vürtsid, tekstiilid (villane Euroopast, puuvillane Gujaratist), metallid, kohvi ja suhkur. Vaatamata oma hääbumisele aastal 1722 jätsid Safaviidid märgi maha tänapäevani, luues ja laiendades šiia-islamit suurtes Kaukaasia ja Lääne-Aasia osades.

Usbekid ja afgaani puštunid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Usbekid
Next.svg Pikemalt artiklis Puštud

16. sajandist 18. sajandi alguseni olid põhjapoolsed alad usbekkide alluvuses ja kaugemal idas valitsesid paiksed puštud. 15. ja 16. sajandi vahetusel saabusid steppidest mitmed rändhõimud ning neid hõime juhtis Muhammad Shaybani, kes oli usbekkide khaan.

Puštude päritolu ulatub tagasi Hotaki dünastiani. Pärast moslemitest araablaste ja türklaste vallutusi tungisid puštu ghazid (ususõdalased) Indiasse ning vallutasid Lodi ja Suri dünastiate ajal enamuse Põhja-Indiast. Puštude väed tungisid ka Pärsiasse ja vastaste väed alistati Gulnabadi lahingus. Puštud moodustasid Durrani riigi.

Sahara-tagune Aafrika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Dahomee
Next.svg Pikemalt artiklis Ašanti riik
Next.svg Pikemalt artiklis Lõuna-Aafrika ajalugu

Songhai riik võttis uusaja alguses kontrolli läbi-Sahara kaubanduse üle. See hõivas Timbuktu aastal 1468 ja Djenné aastal 1473, tugevdades võimu kaubandustuludega ja koostööga moslemi kaupmeestega. Riik tegi lõpuks islami ametlikuks religiooniks, ehitas mošeesid ja tõi moslemi õpetlasi Gaosse.

Uusaja algul oli Benini riik sõltumatu kaubandusvõim Lääne-Aafrikas, blokeerides sisemaarahvastele ligipääsu sadamatele. Benini linn, milles hiilgeaegadel oli 100 000 asukat, laius rohkem kui 25 ruutkilomeetril, ja oli ümbritsetud kolme kontsentrilise mullavalli ringiga. 15. sajandi lõpul saavutas Benin kontakti Portugaliga. Oma hiilgeaegadel 16. ja 17. sajanditel hõlmas Benin osi Kagu-Jorubast ja Lääne-Ibost.

India ja Kagu-Aasia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurmogulite riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurmogulite riigi ajalooline kaart.

Hindustani poolsaarel valitses Lodi dünastia Delhi sultanaati selle viimases faasis. Dünastia asutas Bahlul Lodi, kes valitses aastatel 1451–1526. Selle dünastia viimase valitseja Ibrahim Lodi alistas ja tappis Babur esimeses Panipati lahingus. Vijayanagara riik paiknes Dekkani kiltmaal, kuid selle võim vähenes pärast suurt sõjalist kaotust aastal 1565 Dekkani sultanaatidelt. Riik sai nime oma pealinna Vijayanagara järgi.

Suurmogulite riigi tõusu algust dateeritakse tavaliselt aastast 1526, umbes keskaja lõpul. Suurmogulite riik oli islamistlik Pärsia-pärane suurvõim, mis tekkis aastal 1526, valitses enamust Hindustanist 17. sajandi lõpuni, 18. sajandi alguseni. Suurmogulite kultuuri kuvatakse korrektse valitsusega, laialdase majandusliku heaolu ja religioosse sallivusega ning suurte saavutustega kunstis, arhitektuuris, miniatuurkunstis ja kirjanduses. Riik domineeris Lõuna- ja Edela-Aasia, võisteldes teiste riikidega ajaloos nii rahvaarvult kui ka pindalalt.

Sarestikuriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uusaja algul ristus Vürtsitee India ja Hiina vahel Majapahitiga. See oli saarestikuriik keskusega Jaava saarel. Majapahit oli viimane suurtest Hindu riikidest Malai saarestikus ja seda peetakse üheks suurimaks riigiks Indoneesia ajaloos. Selle mõju ulatus riikideni Sumatral, Malaka poolsaarel, Kalimantanil ja Ida-Indoneesias, kuigi mõju tõhusus on arutlusteemaks. Majapahit leidis end võimetuna kontrollima Malaka sultanaadi kasvavat võimu. Malaka sultanaat ulatus moslemite Malaka asualadest Siiami kuningriigini põhjas ja Sumatrani edelas. Portugallased tungisid selle pealinna aastal 1511 ning aastal 1528 loodi järglasriigina Johori sultanaat.

Ida-Aasia dünastiad ja poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hiina dünastiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Cishou templi pagood, ehitatud aastal 1576; hiinlased uskusid, et pagoodide ehitamine kindlatesse kohtadesse vastavalt geomantilistele printsiipidele toob kaasa heaendelised sündmused; kaupmeeste poolset rahastamist sellistele projektidele oli hilisel Mingi ajastul vaja.

Hiina ajaloos umbes 16. sajandil stimuleeris Mingi dünastia majandust merekaubandus Portugali, Hispaania ja Hollandiga. Hiina sai osaleda uues ülemaailmses kaubanduses. Kaubandus Euroopa ja Jaapaniga tõi sisse suurel hulgal hõbedat, mis siis asendati vase ja paberpangatähtedega kui tavalise maksevahendiga Hiinas.

Mingide ajastu lõpul oli hõbeda vool Hiinasse tugevalt vähenenud, õõnestades seega riigi tulusid ja kogu Mingide majandust. Sellele majanduse kahjule lisandus Väikesest jääajast tulenev mõju põllumajandusele, loodusõnnetused, ikaldused ja äkilised epideemiad. Järgnev võimu ja inimeste elatustaseme vähenemine võimaldasid mässujuhtidel magu Li Zicheng Mingide võimule väljakutse esitada.

Mingi dünastia alistus umbes aastal 1644 Qingi dünastiale, mis oli viimane valitsev dünastia Hiinas, valitsedes aastatel 1644–1912 (koos lühikese nurjunud restauratsiooniga aastal 1917). Oma valitsemise ajal integreerus Qing Dynasty hästi Hiina kultuuriga.

Jaapani šogunaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast kontakte portugallastega Tanegashima saarel aastal 1543 omandasid jaapanlased oma külalistelt mitmeid tehnoloogiaid ja kultuurilisi tavasid, kas sõjalises vallas (arkebuus, Euroopa-stiilis kürassid, Euroopa laevad), religiooni vallas (Kristlus), kujutavas kunstis, keele vallas (lääne sõnavara kaasamine jaapani keelde) ja kulinaarias: portugallased tõid sisse tempura ja ennekõike väärtusliku rafineeritud suhkru.

Azuchi-Momoyama ajastu nägi poliitilist ühendamist, millele eelnes Tokugawa šogunaadi loomine. Kuigi algusaastaks antakse sageli 1573, algas see ajastu üldjoontes Nobunaga sisenemisega Kyotosse aastal 1568, kui ta juhtis oma armee keiserlikku pealinna, et panna valitsema Ashikaga Yoshiaki kui 15. ja viimane Ashikaga šogunaadi šogun, ja see kestis Tokugawa Ieyasu võimuletulekuni pärast tema võitu Toyotomi klanni toetajate üle Sekigahara lahingus aastal 1600.

Edo ajastut aastatel 1600–1868 iseloomustab varamoodne Jaapan. Tokugawa šogunaat oli Tokugawa Ieyasu loodud Jaapani feodaalne režiim, mida valitsesid Tokugawa klanni šogunid. Ajastu on oma nime saanud pealinna Edo järgi, mis praegu kannab nime Tokyo. Tokugawa šogunaat valitses Edo lossist aastatel 1603–1868, kui see lõpetati Meiji restauratsiooni käigus.

Korea dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1392 asutas kindral Yi Seong-gye peamiselt veretu riigipöördega Tšosoni dünastia (1392–1910). Tšoson koges teaduse ja kultuuri edusamme. Kuningas Sejong Suur (1418–1450) kuulutas välja hanguli, Korea tähestiku. Ajastu nägi muidki kultuurilisi ja tehnoloogilisi saavutusi, samuti uus-konfutsianismi domineerimist kogu Koreas.

See oli 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi algul, kui naabrite Jaapani ja Hiina sissetungidega Korea poolsaar peaaegu vallutati.

Pärast sissetungi Mandžuuriast koges Tšoson ligi 200-aastast rahuaega. Siiski, mistahes võimu kuningriik kasutas, oma isolatsiooni ajal kahanes see 18. sajandi lähenedes, ja riik seisis silmitsi sisemiste rahutustega, võimuvõitlusega, rahvusvahelise survega ja mässudega kodus, Tšosoni dünastia langes kiiresti 19. sajandi lõpul.

Religioossed suundumused ja filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Religiooni ajalugu
Next.svg Pikemalt artiklis Filosoofia ajalugu

Ida filosoofiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ida filosoofiate arengus olid paljud ida filosoofiad eelmiste sajandite uuringute abil arengu lõppstaadiumis. Erinevate filosoofiate hulka kuulusid india filosoofia, hiina filosoofia, iraani filosoofia, jaapani filosoofia ja korea filosoofia.

Moslemimaailm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Islami kuldajastu jõudis oma tippu kõrgkeskajal, peatudes lühidalt mongolite sissetungi tõttu 13. sajandil. Kolme suure moslemiriigi, eelpoolnimetatud Osmanite, Safaviidide ja Suurmogulitel riigi taasrajamine 16. sajandil andis moslemite kultuurile taassünni. Safaviidid rajasid šiia-islami kui Iraani ametliku religiooni, andes seega Iraanile eraldi identiteedi võrreldes sunniitidest naabritega.

Protestantlik reformatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Protestantism

Varauusaeg algas reformatsiooniga ja keskaegse lääne kiriku ühtsuse lagunemisega. Kalvinismi teoloogiat on eriti kapitalismi tõusu vahendiks peetud.

Vastureformatsioon ja jesuiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vastureformatsioon

Vastureformatsioon või "katoliiklik reformatsioon" oli katoliikliku taassünni periood vastuseks reformatsioonile 16. sajandi keskpaigast 17. sajandi keskpaigani. Vastureformatsioon oli igakülgne pingutus, hõlmates kiriklikke või struktuurireforme, samuti poliitilist mõõdet ja vaimulikke liikumisi.

Need reformid sisaldasid seminaride asutamist preestrite õigeks treeninguks vaimulikus elus ja kiriku teoloogilisi traditsioone, usuelu reformi naasmisega vaimsete aluste juurde ja uusi vaimulikke liikumisi, mis keskendusid pühendunud elule ja isiklikule suhtele Kristusega, sealhulgas Hispaania müstikud ja Prantsuse vaimulik kool. See hõlmas ka poliitilist tegevust, sealhulgas Rooma inkvisitsiooni.

Uued religioossed ordud olid selle suundumuse põhiosa. Ordud nagu kaputsiinlased, ursuliidid, teatiinid, paljasjalgsed karmeliidid, barnabiidid ja eriti jesuiidid tugevdasid maakohti, parandasid üldist vagadust, aitasid ohjeldada korruptsiooni kirikus ja seadsid eeskujusid, mis oleks tugevaks tõukeks katoliiklikule uuestisünnile.

Humanism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Humanism
Next.svg Pikemalt artiklis Erasmus Rotterdamist

Trükimahtude kasvamisega pärast 1500. aastat laienes Itaalia renessansi humanism põhja poole Prantsusmaale, Saksamaale, Hollandisse ja Inglismaale, kus see segunes reformatsiooniga. Prantsusmaal kasutas kaalukas humanist Guillaume Budé (1467–1540) Itaalia humanismi filoloogilisi meetodeid antiiksete uudissõnade ja õiguse ajaloo uurimiseks, koostades detailse kommentaari Justinianuse koodeksile. Olles monarhistlik absolutist (ja mitte vabariiklane nagu varased Itaalia umanisti), oli Budé ühiskonnaelus aktiivne, teenides diplomaadina kuningas François I juures ning aidates asutada kuninglikku kolledžit (hiljem Collège de France). Vahepeal kogus François I õde Marguerite de Navarre, olles ise poeet, novellist ja religioosne müstik, enda ümber ja kaitses rahvakeelsete poeetide ja kirjanike ringi, sealhulgas Clément Marot, Pierre de Ronsard jaFrançois Rabelais.

17. sajandi filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 17. sajandi filosoofia

17. sajandi Euroopa filosoofia tähistab eemaldumist keskaegsest skolastilisest ja sageli okultistlikust lähenemisest renessanssfilosoofiale. Ajastut iseloomustavad Euroopas suured süstematiseerijad – filosoofid, kes esitasid epistemoloogia, metafüüsika, loogika ja eetika ning sageli ka poliitika ja loodusteaduste ühtse süsteemi. Immanuel Kant klassifitseeris oma eelkäijad kahte koolkonda: ratsionalistid ja empiristid. Kolmeks peamiseks ratsionalistiks on tavaliselt René Descartes, Baruch Spinoza ja Gottfried Leibniz. 17. sajandi keskpaik nägi esimesi suuri samme tänapäeva teaduse suunas, kõige enam Isaac Newtoni (1643–1727) gravitatsiooniteooriat. Newton koos Baruch Spinoza (1632–1677), John Locke (1632–1704) ja Pierre Bayle'iga (1647–1706) oli üks filosoofidest, kes sütitas valgustusajastu järgneval sajandil.

Motivatsiooniajastu ja teadusrevolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgustusajastu
Next.svg Pikemalt artiklis Teadusrevolutsioon
Next.svg Pikemalt artiklis Filosoofiline skeptitsism

Suur lahknevus võtab kokku valgustusajastu või "motivatsiooniajastu". Valgustusajastu (alates 1750. aastatest) õitses kuni umbes aastateni 1790–1800, misjärel rõhutatud motivatsioon andis teed romantismi rõhutatud tunnetele ja vastu-valgustus kogus jõudu.

Valgustuse kese oli Prantsusmaal, kus see põhines salongidel ja tipnes Denis Diderot (1713–1784) avaldatud suure Entsüklopeediaga (1751–1772) sadade juhtivate filosoofide (intellektuaalide) nagu Voltaire (1694–1778) ja Montesquieu (1689–1755) panusega. Prantsuse valgustus levis Saksamaale, kus seda eelkõige edendas Preisi kuningas Friedrich Suur ja andis tõuke saksa filosoofia õitsemisele, mida eelkõige esindas Immanuel Kant. Prantsuse ja Saksa areng mõjutas edasi Šoti, Vene, Hispaania ja Poola filosoofiat.

Varase perioodi lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uusaja käsitluses langeb varauusaja lõpp 18. sajandi lõppu, kui koitis revolutsioonide ajastu, alustades sellega Põhja-Ameerikas ja Prantsusmaal. Järgnenud tähtsad poliitilised muudatused toimusid üle kogu Euroopa, sealhulgas rahutused pärast Napoleoni sõdu, Euroopa kaardi ümberjoonistamine teise Pariisi rahuga, rahvusluse uue mõiste esilekerkimine ja sõjajõudude reorganiseerimine. Varauusaja lõppu seostatakse tavaliselt ka tööstusliku pöördega, mis algas Suurbritannias 18. sajandi keskpaigas.