Charles de Montesquieu

Allikas: Vikipeedia
Charles de Secondat, Baron de Montesquieu. Portree aastast 1728

Charles-Louis de Secondat, La Brède'i ja Montesquieu parun (18. jaanuar 168910. veebruar 1755) oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja.

Ta on tuntud oma võimude lahususe käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Tema populariseeris ka mõisted "feodalism" ja "Bütsants."
Montesquieu on moodsa võimude lahususe printsiibi looja, millest ta kirjutas teoses "Seaduste vaim". Tema idee oli luua "Parlamentaarne monarhia", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Seadustandlik võim kuulugu parlamendile, täitesaatev võim jäägu kuningale ning kohtuvõim vaid sõltumatutele kohtutele. See takistab ühte võimu omavolitsemast ning kodanike õigused on nõnda paremini kaitstud - seda pidas ta ideaalseks riigikorraks.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charles Montesquieu sündis 1689. aastal Bordeaux' lähedal mantliaadliku (kodanluse seast aadliseisusesse tõstetu) pojana. Ta omandas väga hea hariduse, süvenedes eriti õigusteadusse. 27-aastase noormehena sai Montesquieu Bordeaux´ parlamendi (kohtuasutuse) presidendiks. Olles töötanud sellel auväärsel töökohal kümme aastat, pani ta ameti maha ja siirdus suurele ringreisile, mille käigus tutvus kolme aasta vältel paljude Euroopa maade ühiskondliku elu ja poliitiliste suhetega. Pärast tagasijõudmist pühendus ta teadusele ja kirjanduslikule tegevusele. Suureks tunnustuseks Montesquieu´le oli tema valimine Prantsuse Akadeemia liikmeks. Montesquieu suri 1755. aastal Pariisis.

Teosed ja filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Charles Montsquieu esimene ühiskondlik-poliitiline teos oli 1721. aastal ilmunud Pärsia kirjad, milles satiiriline suhtumine Prantsuse absolutistlikku korda ja ühiskondlikku ellu on edasi antud kahe pärslase naiivsena tunduva arutelu kaudu. Selles raamatus tõi ta kaasaegsesse Euroopasse rändama kaks noormeest Idast, ning jälgides eurooplaste harjumuspärast maailma nende pilguga, võõrast vaatepunktist, lõi vaimuka ühiskonnakriitilise panoraami. Ta suhestas Ida ja Läänt, võrdles nende ühiskonda ja kultuuri, seejuures kumbagi idealiseerimata. „Pärsia kirjad“ on oma kaasaja valupunkte puudutav satiiriline kiriromaan – Montesquieu kohandas seni eeskätt psühholoogilistes teostes kasutatud epistolaarse vormi ühiskonnavaatlusele. See kirjanduslik võte viis tsensori segadusse ja äratas lugejate huvi. Romaan põhineb kirjaniku enda päevikul. „Pärsia kirju“ on nimetatud filosoofilise romaani kui uue žanri alusepanijaks. Seal pole peamine mitte karakterite kujutamine, vaid autori ideede kirjanduslik esitamine. Kaugelt tulnud rikkale pärslasele Usbekile ja ta sõbrale Ricale, kes on teoses autori ideede ruuporiks, tunduvad paljud eurooplaste, sh prantslaste kombed üsna veidrad. Eriti naeruväärselt mõjuvad tühine ja ülespuhutud õukonnaelu, moemaania ning teadusega eputamine. Noormehed vastandavad seda kõike Idad loomulikkusele. Niisiis, noored pärslased saabuvad Euroopasse ja mida näevad? Sellest pajatavad nad oma kirjavahetuses.

Parim viis Montesquieu arvates riigil rikastuda on kaubandus. Naaberriikide vallutamine võib küll ajutiselt tagada rahavoo, aga kuna pikapeale sõjaväe ülalpidamiskulutused on väga suured, siis pole see väga otstarbekas. Väärismetallide kaevandamine koloniaalmaades toob varem või hiljem kaasa üldise inflatsiooni, mille tagajärjel suurenevad kaevandamise kulud ning see omakorda vähendab saaduste väärtust.

Ühiskonnakriitiline on ka näiliselt ajaloo valdkonda kuuluv raamat "Mõtiskluse roomlaste suure ja languse põhjustest". Rooma ajalugu oli vaid mugav ja ohutu vorm tollaste Prantsusmaa olude arvustamiseks.

Montesquieu peateos on 1748. aastal avaldatud "Seaduste vaim", millest juba kahe aasta jooksul ilmus 22 trükki. Selles raamatus kaitses Montesquieu inimõigusi ja sallivust, kritiseeris absolutismi ja tõstis esile Suurbritannia riigikorraldust (konstitutsioonilist monarhiat). Püüdes leida vastust küsimusele, milline peab õige riik ja õige valitseja olema, rõhutas Montesquieu, et tark riigipea on parem kui rumal ja harimatu ning riigi eesmärgiks olgu tagada inimestele isikuvabadused ja kaitse mis tahes omavoli eest. „Seaduste vaim“ sattus keelatud raamatute nimistusse. Raamat tõlgiti paljudesse Euroopa keeltesse ja see etendas olulist osa riigiteooria kujunemises, hiljem aga mõjutas paljude maade riigikorda (isegi kuni nüüdisajani välja). Montesquieu analüüsis kolme peamist valitsemisvormi, mis tema arvates olid despootia (absolutistlik monarhia), monarhia ja vabariik. Ideaalseks riigikorraks pidas Montesquieu konstitutsioonilist monarhiat, vabariik sobivat aga ainult väikese territooriumi puhul. Kesksel kohal Montesquieu vaadetes oli võimude lahususe teooria. Ta arvas, et seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim peavad olema eraldatud. Valgustaja rõhutas kodanike vabaduste kaitset ja seetõttu peetakse teda liberalismi isaks.

Ühiskonna arengut käsitledes esitas Montesquieu geograafilise keskkonna teooria, mille kohaselt ühiskond sõltub seda ümbritsevatest geograafilistest oludest - eeskätt kliimast, aga ka pinnavormidest. Ta väitis, et külm teeb inimese tugevaks, aktiivseks, sihikindlaks ja teotahteliseks, kuumus seevastu muudab ta laisaks ja ükskõikseks. Pinnaehituse mõju lahates arvas Montesquieu, et mäed sünnitavad vabadusearmastust, tasandikud despootiat. Montesquieu pooldas tervest mõistusest lähtuvatest liberaalset ühiskonnakorda, mis soodustaks inimese vaimset ja kõlbelist arengut, ning eelistas Lääne avatust ja tsiviliseeritust Ida suletusele ja despootiale. Ta uskus, et vabaduse vaim ja läänemaine kultuur kuuluvad kokku, seda juba alates Vana-Kreeka demokraatlikust valitsemisviisist, mille mandumist ja hääbumist ta kahetses.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Pärsia kirjad. Tallinn : Perioodika, 1994