Hereesia

Allikas: Vikipeedia

Hereesia (kreeka αἵρεσις — "valik, suund, arvamus") ehk ketserlus on teatud religioossest õpetusest kõrvalekalduv usukäsitlus; kehtestatud arusaamadest lahknemine.

Hereesiad kristluses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varakristluses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juutide helleniseerunud kultuuris, milles sündis ja arenes kristlus, tähistati selle sõnaga “filosoofilisi või religiooseid koole”. [1] Nagu näiteks sadusere ja varisere (Ap. 5.17; 15.5; 26.5). [2] Seejuures oli mõiste neutraalne ja seda kasutati ka “naasaretlaste usulahu” kohta (Ap. 24.5). Kuna usuti, et tõe ja elu võib inimene saada vaid läbi Kristuse, omandas sõna Uue Testamendi kirjades juba negatiivse varjundi. Peetrus räägib lahkõpetajatest ja hukutavatest valeõpetustest (2Pt.2.1) ja Paulus paneb lahkõpetused juba ühte ritta nõidumise ja ebajumalateenistustega (Ga.5.20). Apostlite jälgedes hakkas varajane kristlik kirik hereetikuteks nimeta kritlikust ortodoksiast kõrvalekaldumisi. Kristliku hereesia taga peitus küsimus vaimse tõe monopolist.

Varakatoliiklikus kirikus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varases ristiusu kirikus kujunesid apostlitelt saadud õpetuse autoriteetideks piiskopid. Tekkis vajadus selgitada mis on Kristuse õpetuse sisu, mida kirik edasi annab. Õpetuse põhiseisukohad levisid paarilauseliste kokkuvõtetena, mida kasutati ristimisel. Neist vormelitest koostati usutunnistus. Õpetusliku aluste vaidluste lahendamiseks kutsuti kokku kirikukogud. Kirikukogude dokumendid olid suunatud tol ajal levinud hereesiate vastu.

Vanas katoliiklikus kirikus[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. sajandil arenes kristlus keiserlikuks riigiusuks. "Kõige hullemaks õnnetuseks, mis kristlaskonnale kunagi osaks on saanud, oli võib-olla Constantinus Suure pöördumine ristiusku ja sellele järgnev keisri sekkumine Jumala asjadesse ja Jumala kiriku sekkumine keisri asjadesse. Tähtsuselt järgmine oli see, kui kirikust, mida kiusati Kristuse pärast, sai kirik, kes kiusas taga Kristuse nimel." (R.C.Zaehener. Concordant Discord. Oxford, Clarenden Press 1970, lk 22)[3] 380. aastal kui mõistet hereesia kasutati esmakordselt “Tessaloonika ediktis” tsiviilseaduslikus kontektis, algas Rooma riigis arianismi allutus ja ketserite tagakiusamine. Samal aastal kuulutati kristlus riigiusundiks (ainult kristlaste suhtes). 382. vastu võetud manilaste vastased seadused kohustasid perfekte ametisse nimetama uurijaid ja salajasi kaastöötajaid. (Esimest korda käsitleti Roomas mitteriikliku usu liikmeid kurjategijatena ja nende tarvis loodi salajane jälitusaparaat.) Esimeseks 385. aastal avalikult ja ametlikult hukatud hereetikuks oli Priscillian.

Keskaajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirikuvõimude poolt otseselt hereetikute nime all hukatud inimeste koguarv ja nende varade saatus pole teada. Kindel on, et see arv ulatub mitmetesse tuhandetesse. Hereetikuteks kuulutatud katarite vastases 1209–29 kestnud albilaste ristisõjas, kuhu suundusid paljud põhjapoolsed aadlikud, kes lootsid saada endale ketseritelt võetud maad ja varad, hävitati vähemalt miljon inimest [4][5] Varem on selleks arvuks pakutud kahte miljonit. Viimane katarite tugipunkt, väike Quéribus’i kindlus, vallutati alles 1255. aastal.

Varakristlusest lahknenud katoliku kristluse hereesiate loend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sünkretistlikud hereesiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristoloogilised hereesiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikaia usutunnistus on reaktsioon kõigi nende arusaamade vastu.

Eklesioloogilised hereesiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. A Greek-English Lexicon of the New Testament and Other Early Christian Literature. By Walter Bauer. 3d ed. (2000), edited and revised by Frederick William Danker
  2. The Authorized King James Version is an English translation by the Church of England of the Christian Bible begun in 1604 and completed in 1611
  3. Constantinus II leidis ristiusu olevat lapselikult lihtsa ja otsekohese, ning hakkas seda segi sasima vananaiste ebausuga. Ta rõõm keerulisest teoloogilisest juuksekarva lõhkiajamisest oli suurem vastutustundest harmoonia säilitamise eest. Sestap provotseeris ta lugematuid lahkarvamusi ja korraldas tigedaid depatte lisades kütust jõudsalt edenevatele leekidele. Tulemuseks oli, et terved prelaatide (piiskopid) jõugud kasutasid riigi teid ja postihobuseid kihutamaks edasi-tagasi ühelt nn “sinodilt” teisele. Prelaatide sihiks oli viia kõik usulised talitused kooskõlla oma tujudega.” Ammianus Marcellinus (325/330-peale 391) Res gestae XXXI, xvi, § 18
  4. Massacre of the Pure, «Time Time, April 28, 1961
  5. European Wars, Tyrants, Rebellions and Massacres (800—1700 CE)