Kompass

Allikas: Vikipeedia
Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etAt char.svgwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel811_787.html
18. sajandi asimuutiline kompass Hispaaniast
Harilik nõelaga "kuiva" tüüpi kompass

Kompass on navigatsiooniline mõõteriist, mis näitab suundi osundusraami ehk osundraami abil ilmakaari.

Osundusraam näitab nelja põhi-ilmakaare (põhi, lõuna, ida ja lääs) asendit kompassi suhts, enamasti ka vahekaari (kagu, edel, loe, kirre).

Kompassile on tavaliselt joonistatud kompassiroos, mis näitab ilmakaari koos nimetustega, mis tavaliselt on lühendatud esitähtedeks. Mõnikord on selle asemel või lisaks sellele kompassile märgitud nurgakraadid. Nurki arvestatakse alates põhjasuunast päripäeva, nii et põhjasuunale vastab 0°, idasuunale 90°, lõunasuunale 180° ja läänesuunale 270.[1]

Kompasside tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatakse peamiselt magnetkompassi ja gürokompassi.

Magnetkompass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Magnetkompass

Magnetkompass näitab suundi Maa magnetilise põhjapooluse suhtes. Kompassi magnetiseeritud nõel pöördub piki Maa magnetvälja jooni, osutades mamagnetpooluste (magnetiline põhi) ja magnetiline lõuna) suunas, mida osundusraamis tähistatakse põhja- ja lõunasuunana. Kompassinäit erineb geograafilisest ilmakaarest, sest magnetiline põhjapoolus asub geograafilisest põhjapoolusest, mida läbib Maa telg, 1600 km lõuna pool.[2] Kõige täpsem on kompassi näit ekvaatori lähedal, seevastu pooluste lähedal on kompass ebatäpne ning päris lähedal hakkab kompassi osuti pöörlema, nii et ilmakaarte määramine on täiesti võimatu. Magnetkompass on tundlik ferromagnetiliste metallide (raud, koobalt, nikkel ja gadoliinium) suhtes. Kompassi näitu võib moonutada ka elektromagnetväli, näiteks elektrijuhtmestiku või kõrgepingeliinide lähedal. Laevadel ja lennukite statsionaarseid kompasse korrigeeritakse süstemaatiliselt mitmel viisil.[3]

Magnetkompass on enamasti eelistatud, sest see on suhteliselt odav ja pika elueaga ega vaja toiteallikat.[4]

Gürokompass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Gürokompass

Gürokompassil ehk vurrkompassil on kiiresti pöörlev ketas, mille pöörlemistelg muudab suunda, kaotades samal ajal hõõrdumise tõttu energiat, kuni ta on paralleelne Maa teljega, mis võimaldab osundraami abil määrata geodeetilise põhja- ja lõunasuuna.[1]

Gürokompass võeti kasutusele lennukite jaoks, sest magnetkompass töötab lennuki suure kiiruse tõttu liiga aeglaselt.[1]

Astrokompass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Astrokompass

Astrokompass määrab ilmakaari taevakehade näiva liikumise järgi.

Teised ilmakaarte määramise seadmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

On ilmakaarte määramise seadmeid, mida tavaliselt ei nimetata kompassiks.

Mõnel GPS-vastuvõtjal on kolm või neli antenni, mis on paigaldatud üksteisest teatud vahemaa kaugusele lennuki, laeva või muu sõiduki külge. Et antennide geograafilisi koordinaate saab silmapilkselt täpselt määrata, siis töötavad need GPS-vastuvõtjad nagu kompassid. GPS või sarnane seade võib ka eraldi toimida kompassina, sest ta suudab jälgida oma asukoha muutumist ja pidada arvet ilmakaarte paiknemise üle.

Elektrooniline kompass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Elektrooniline kompass

Hiljuti on leiutatud elektrooniline kompass, mis liikuvata osade puudumise tõttu on eriti usaldusväärne. Kasutatakse kas kiudoptilist gürokompassi või magnetomeetrit. Viimane on sageli GPS-seadme või mobiiltelefoni osa.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatavasti kasutati kompassi Hiinas algul ainult ehitiste joondamiseks geomantia (fengshui) põhimõtete järgi. Esimene kompass oli veega täidetud anumas ujuv puutükk, mille peal asetses piklik ja lame tugevalt magnetiseerunud rauamaagi tükk, mis võttis põhja-lõuna suuna. Arvatakse, et kompass leiutati umbes 2. sajandil pKr.

Esimene kindel teade kompassi kasutamise kohta navigatsiooniseadmena pärineb aastast 1119. Sel ajal oli Hiina kompass tavaliselt vee pinnal ujuv magnetiline rauamaagitükk (nõel).

Euroopa allikates on kompassi esmakordselt mainitud 1187.

Kuiva tüüpi (ilma veeanumata) kompass leiutati Inglismaal 13. sajandi alguses: kompassinõel asetati pisikesele pöörlevale pulgale.

Aastal 1690 leiutas Edmond Halley vedelikus (tavaliselt alkoholis või keroseenis) ujuva kompassi, mis on kaitstud väliskeskkonna ja liigse rappumise eest.

Tänapäeval on erinevatel kasutusvaldkondades kasutusel nii klassikalisi toel pöörlevaid nõel-kompasse ja vedelikus ujuvaid kompasse kui ka elektroonilisi kompasse, mis töötavad magnetiliste andurite abil. [5]

Tänapäevased kompassid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldjoontes võib kompassid liigitada spetsiaal-, matka- ja võistluskompassideks.

Spetsiaalkompasside hulka kuuluvad näiteks peegelsihtimisega ja pöörleva skaalaga (nõela asemel on pöörlev asimuudi skaala) kompassid. Nendel kompassidel on täppissihtimise võimalus, mis annab asimuudi suurema täpsuse. Seetõttu saab neid edukalt kasutada ka näiteks nurkade mõõtmisel. Selliseid kompasse kasutavad peamiselt metsamehed, geoloogid, insenerid ja kaitsejõud.

Võistluskompassid võimaldavad teiste kompassidega võrreldes määrata kiiremini suunda ja on stabiilsemad: nool jääb enamasti seisma alla ühe sekundi jooksul, parimal juhul poole sekundiga. Niisuguste omadustega kompassid on kasutusel eeskätt orienteerumisspordis, kus on oluline kompassi kiire “töö”. Tänapäeval on kompassidele lisatud ka muud varustust, näiteks termomeeter, kurvimeeter, vile vm.

Looduses matkates võib kasutada eri kompassitüüpe. Enim kasutatavad nn traditsioonilised matkakompassid on alusplaadiga. Need koosnevad läbipaistvast tugevast plastplaadist ja pööratavast ning vedelikuga (enamasti piiritusega) täidetud nõelakorpusest. Vedelik on hea selleks, et kompassinõel kinni ei kiiluks. Samuti on nõel vedelikuga korpuses stabiilsem, mistõttu saab põhja-lõuna suunda kiiremini määrata. See, kui kiiresti nõel stabiilse asendi saavutab, on mõne kompassi infolehele ka ära märgitud. Sageli pole matkal aga niivõrd oluline, et nool jääks seisma niisama kiiresti kui võistluskompassidel. Peegelkompassil asendab pikka põhiplaati peegel, mis võimaldab objektile paremini sihtida ja täpsemini suunda määrata. Üldiselt on alusplaadiga kompassi matkal koos kaardiga mugavam kasutada kui peegliga varianti.[5]

Plaadikompass mõõteskaalaga

Tööpõhimõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laevadel kasutatava gürokompassi töö põhineb kolme vabadusastmega güroskoobi omaduste ja Maa ööpäevase pöörlemise kasutamisel. Kujutab endast elektromehaanilist süsteemi, mille peamised osad on tundlik element, jälgiv süsteem, kursi ülekande seade, korrektor ja kursinäiturid.


Kuidas kompassi valida[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kompassi ostes tuleks tähelepanu pöörata mitmele detailile. Matkal olles on hea, kui kompassile on kantud näiteks mõõtkava skaalad. Tihti on palju abi ka kompassi alusplaadi põhjal asetsevatest kummipadjanditest, mis väldivad kompassi libisemist, eeskätt kiletatud kaartide puhul. Võib juhtuda, et kaasas oleva kaardi mõned kirjad on liiga väiksed ja seetõttu halvasti loetavad. Sel juhul on kompassi küljes olev luup igati asja eest. Talvel külma ilmaga on hea, kui kompassi pööratav nõelakarp on suuremate nukkidega. Nii on kinnastega asimuudiskaalat kergem keerata. Pimedal ajal matkates võib osutuda vajalikuks, et skaala numbrid, magnetnõel ja olulisemad märgendid helendaksid (luminestseeriksid). Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, millise tsooni jaoks kompass on tehtud. Magnetilise inklinatsiooni ehk magnetilise kalde tõttu on kompassinõel balansseeritud piirkondade järgi ja sobib kasutada vaid selles kindlas maakeratsoonis . Kõige ulatuslikum tsoon kannab numbrit 1, siia kuulub ka Eesti.[5]

Kompassi kasutamine orienteerumisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks suuremaid kompassi kasutajate sihtgruppe (Eestis) on orienteerujad. Tänu kompassile saab määrata liikumissuunda ja hoida orienteerumiskaarti õiges suunas (vastavuses maastikuga). Orienteerumiseks on spetsiaalsed kompassid, mis on käepärased ja mõeldud kasutamiseks liikumisel. Kompassinõel on vedeliku sees hermeetilises korpuses, et tagada tema stabiilsus liikumisel ning selle punane ots näitab magnetilist põhjasuunda. Kuju järgi jagunevad orienteerumiskompassid kaheks: plaadi- ja pöidlakompassid (näpukompassid). Plaadikompass sobib paremini algajatele, näpukompass võimaldab kiiremat orienteerumist. Kompassi kasutamise hõlbustamiseks orienteerumiskaardil esitatakse meridiaanjooned põhjasuunalisena, s.t kompassi ja kaardi põhjasuunad ühtivad (põhja- ja lõunasuund ühtivad kaardi külgservaga), orienteerumiskaardi ülemine serv on alati põhja suunas. [5]

Suuna määramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laevadel kasutatav kompass koos kahe teraskuuliga, mis korrigeerivad ferromagnetiliste metallide poolt tekitatavat mõju.

Suuna määramisel eristatakse kahte täpsusastet:

  • üldsuund (võib määrata kompassiga või päikese ja varju järgi);
  • täpne suund e asimuut.

Asimuutliikumine. Asimuut on suund kraadides põhjasuuna suhtes. Õiges suunas (asimuudil) liikumise oskus on vajalik siis, kui kaardilt ei ole võimalik liikumise abistamiseks midagi välja lugeda (soos, lausmetsas) või kui nähtavus on nii halb, et maastikku ei saa jälgida. Algõpetuses tuleb õppida klassikalist suuna e asimuudi võtmist kompassiga. Selleks:

  • aseta kompassiplaadi pikem serv kaardile nõnda, et see ühendaks sinu asukoha ja punkti, kuhu soovid liikuda. Suunanooled kompassiplaadil peavad näitama liikumissuunda;
  • hoia kompassi horisontaalasendis, kuni kompassinõel on stabiliseerunud;
  • keera nõelakapslit nii, et kapsli põhjal olevad jooned ja nõelavärav ühtiksid kaardi põhjasuunaga;
  • hoia kompass tasapinnas ja pööra end aeglaselt, kuni kompassinõela punane ots asub nõelaväravas. Liikumissuuna nooled (kompassi pikem serv) näitavad õiget liikumissuunda. Jälgi, et kompassinõela punane ots asuks kogu liikumise vältel nõelaväravas. [5]
    Orienteeruja

Eksimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eksimisel võib abi olla nn triangulatsiooni meetodist. Selleks tuleb valida kaks-kolm objekti, mille leiab üles nii maastikul kui ka kaardil (näiteks mägi, sild, järve kallas jne.). Kui kaardi põhjasuund on kompassi abil viidud vastavusse põhjasuunaga looduses, siis tuleb määrata valitud objektide asimuudid. Tõmmates iga objekti asimuudi põhjal kaardile sirged, saab teada hetkelise asukoha: seda tähistab sirgete lõikumiskoht. Kui eksimisel asutakse maanteel, jõe ääres või mõnel muul joonorientiiril, piisab ühest selgesti äratuntavast objektist. Siin tuleb samuti määrata objekti asimuut ja selle järgi tõmmata kaardile sirgjoon. Asukohta näitab joonorientiiri ja sirge lõikepunkt.

Peale kompassi on looduses mitmesuguseid märke, mille järgi on võimalik põhja-lõuna suunda kindlaks teha. Üheks selliseks näiteks on sipelgapesad, mis on enamasti ehitatud puu lõunaküljele. Päevasel ajal saab suunda määrata ka päikese ning seieritega käekella abil, ööpimeduses aga Põhjanaela järgi. Metsasügavuses matkates tasub uurida kvartaliposte: kõige väiksemate numbrite vahele jääb põhjasuund.[5]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tiit Sepp, 2/2007, Horisont, Kompass ja GPS
  2. Schmidl, Petra G. (1996–1997). "Two Early Arabic Sources On The Magnetic Compass". Journal of Arabic and Islamic Studies 1: 81–132 http://www.uib.no/jais/v001ht/01-081-132schmidl1.htm#_ftn4
  3. Magnetnõela suunaparandi
  4. Seidman, David, and Cleveland, Paul, The Essential Wilderness Navigator, Ragged Mountain Press (2001), ISBN 0-07-136110-3, p. 147
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Tööjuhend Eesti Loodus, 08/2004, http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel811_787.html

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]