Elizabeth I

Allikas: Vikipeedia
Elizabeth I

Elizabeth I (7. september 1533, Greenwich24. märts 1603, Richmond Londoni lähedal) oli Inglismaa ja Iirimaa viimane Tudorite soost monarh, kuninganna 17. novembrist 1558 surmani 1603. aastal. Teda on nimetatud ka neitsikuningannaks (The Virgin Queen), sest ta ei abiellunud kunagi. Elizabeth I oli kuningas Henry VIII ja Anne Boleyni tütar ning Mary I ja Edward VI poolõde. Tema ajal muutus Inglismaa võimsaks mere- ning koloniaalriigiks ja kujunes lõplikult välja anglikaani kirik.

Elizabethi hüüdnimede seas olid ka Gloriana ja Hea Kuninganna Bess. Ta oli Tudorite dünastia viies ja viimane valitseja. Kuna ta oli Henry VIII tütar, sündis ta printsessina, ent tema ema Anne Boleyn hukati kaks ja pool aastat pärast tema sündi ning Elizabeth kuulutati vallaslapseks. Tema poolvend Edward VI pärandas krooni leedi Jane Greyle, jättes õed pärilusjärjekorrast välja. Tema testament jäeti siiski kõrvale, Jane Grey hukati ning 1558. aastal astus Elizabeth troonile katoliikliku Mary I järel, kelle valitsusajal oli ta ligi aasta vältel vangistatud, kahtlustatuna protestantlike mässajate toetamises.

Elizabeth asus valitsema heade nõuannete toel,[1] ja ta sõltus suuresti oma nõunikest, keda juhtis William Cecil, parun Burghley. Üks tema esimesi tegusid kuningannana oli toetada Inglise protestantliku kiriku rajamist, mille kirikupeaks ta sai. Elizabethi kirikukokkulepe püsis kogu tema valitsusaja ning sellest kujunes tänapäevane anglikaani kirik. Oodati, et Elizabeth abielluks, kuid vaatamata parlamendi korduvatele palvetele ning arvukatele kosimiskatsetele seda ei juhtunud. Selle põhjuste üle on palju vaieldud. Vanemaks kasvades sai Elizabeth oma neitsilikkuse poolest kuulsaks ning tema ümber kujunes kultus, mis leidis väljenduse tollases kunstis ja kirjanduses.

Valitsemises oli Elizabeth mõõdukam kui ta isa ja õed-vennad.[2] Üks tema motosid oli "video et taceo" ("ma näen ega ütle midagi").[3] See strateegia, mida tema nõunikud kannatamatusega jälgisid, päästis ta mitmest halvast poliitilisest ja abielulisest liidust. Ehkki Elizabeth oli välispoliitikas ettevaatlik ning toetas vaid pooleldi rida ebaefektiivseid, halvasti varustatud sõjaretki Hollandisse, Prantsusmaale ja Iirimaale, sidus Hispaania Võitmatu Armaada purustamine 1588. aastal tema nime igaveseks võiduga, mida sageli peetakse üheks suuremaks Inglismaa ajaloos. 20 valitsusaasta jooksul ülistati teda kui kuldajastu valitsejat ning see kujutelm püsib inglaste seas tänini.

Elizabethi valitsusaega nimetatakse Elizabethi ajastuks. Eelkõige tuntakse seda Inglise draama poolest, mille kuulsaimad esindajad on William Shakespeare ja Christopher Marlowe, ning Inglise meresõitjate poolest, keda esindab näiteks Francis Drake. Mõned ajaloolased on oma hinnangutes siiski vaoshoitumad, kujutades Elizabethi äkilise[4] ja mõnikord otsustusvõimetu valitsejana,[5] kel oli rohkem õnne kui ta väärinuks. Valitsusaja lõpupoole kahandas rida majanduslikke ja sõjalisi probleeme tema populaarsust, kuni paljud ta alamad tundsid ta surmast kergendust. Elizabethi tunnustatakse karismaatilise esineja ning kangekaelse ellujääjana ajal, mil valitsus oli kokku varisemas ning naabermaade monarhid seisid silmitsi sisepoliitiliste probleemidega, mis seadsid ohtu nende troonid. Nii juhtus Elizabethi rivaali, Šotimaa kuninganna Maryga, kelle ta lasi 1568. aastal vangistada ning 1587. aastal hukata. Pärast Elizabethi venna ja õe lühikesi valitsusaegu pakkus tema 44 aastat kestnud valitsus kuningriigile teretulnud stabiilsust ning aitas luua rahvuslikku identiteeti.[2]

Elizabethi noorus oli kuningriigi elus väga kirev ja segane aeg. Kuningas Henry VIII-l ei õnnestunud kuidagi saada meessoost pärijat ning nõnda oli ta 1533. aastal end lõplikult lahutanud nii abikaasast Aragóni Katariinast kui ka katoliku usust. Ta abiellus protestandist Anne Boleyniga, kes oli juba temast rase ning sama aasta sügisel sündiski tütar, kes sai nimeks Elizabeth. Henry kohtles teda kui oma seaduslikku pärijat, ent seda vaid kuni 1537. aastani, mil viimaks sündis tema ainus seaduslik poeg, Edward. Elizabeth saadeti Londonist minema, kuid et ta oli protestant, siis ei saanud temale osaks poolõe Mary saatust, keda pidevalt taga kiusati ning sunniti oma tiitlitest loobuma. Siiski polnud Elizabethi elu turvaline ega igav, sest Edward oli sünnist peale küllaltki haiglane ning Elizabethi võis alati võimaliku troonipärijana arvestada. Enne oma surma määraski Henry ära pärimiskorra, mille kohaselt troon pidi esmalt minema Edwardile, tolle järglasteta surma korral Maryle, seejärel aga Elizabethile. Kui ka Elizabeth oleks järglasteta surnud, läinuks troon Henry õe järeltulijatele.

Elizabeth 13-aastasena

Henry VIII surma järel sai võimule alaealine Edward VI ning ka teismeeas Elizabeth kisti suurde poliitikasse. Regent Edward Seymouri vend Thomas lootis nimelt Elizabethiga abielluda ning siis ta troonile upitada, saades nii tegelikult kuningaks. Seda ta avalikult siiski välja ei näidanud, propageerides pigem Edwardi ja Jane Grey, samuti võimaliku troonipärija, abielu. Ent kui Thomas Seymour hukati, langes ka Elizabeth põlu alla ning saadeti taas Londonist minema. Hullemast päästis ta ilmselt see, et tema ja uue regendi John Dudley poeg Robert olid lapsepõlvesõbrad ning said omavahel kogu elu väga hästi läbi. Väga tihti, nii enne kui ka pärast troonile saamist, räägiti Elizabethi ja Robert Dudley võimalikust abielust, samuti peeti ja peetakse teda esimese armukeseks.

Kui Edward VI suri ning John Dudley mahhinatsioonide tulemusena sai võimule Jane Grey, hoidis Elizabeth end tagaplaanile, sest oli selge, et rahva enamuse toetus kuulus sel hetkel Maryle. Seda oskas ka viimane hinnata, kui ta mõned päevad hiljem kuningannaks sai, kutsudes Elizabethi tagasi õukonda ning nimetades ta troonipärijaks. Enne oma surma 1558. aastal seadis Mary aga tingimuseks, et Elizabeth peab troonile saamiseks pöörduma katoliku usku.

15. jaanuaril 1559 krooniti ta Westminster Abbeys 25-aastasena Inglismaa ja Iirimaa kuningannaks. Troonile saanud, ei järginud Elizabeth aga Mary juhiseid ning püüdis esialgu kahe religioosse leeri vahel laveerida. Ka tema kroonimisel polnud võimalik aru saada, kas on tegu protestantliku või katoliikliku tseremooniaga. Hiljem kaldus Elizabeth selgemalt protestantismi poole, sest see oli ka tema ametlik usutunnistus ning enamik kõrgaadlit toetas seda religiooni. Samas ei nimetanud ta end kunagi otseselt kirikupeaks, vaid tagasihoidlikumalt kiriku kõrgemaks juhiks. Usuelu teoreetiline pool teda väga ei huvitanud, pigem oli talle tähtis, et alamad oleksid talle lojaalsed. Siiski hakati tema ajal üha tõusvas joones (eriti William Cecili õhutusel) taga kiusama ja hukkama katoliiklasi, eriti pärast seda, kui Inglismaa ja Hispaania vahel oli tõusnud lepitamatu vaen. Suur osa katoliiklasi ei tunnustanudki Elizabethi seadusliku valitsejana ning toetas hoopis Šotimaa viimast katoliiklikku valitsejat Mary Stuartit, kes oli Henry VIII õetütar. Kui Mary Šotimaal aga kukutati, põgenes too Inglismaale ning sai Elizabethi kaitsealuseks. Et tema ümber arenesid aga pidevad intriigid, mis tipnesid Elizabethi mõrvamise ja Mary troonileupitamise plaaniga, otsustati too viimaks hukata. See leidis aset 1587. aastal ning tõenäoliselt ei olnud selle otsuse taga Elizabeth, vaid tema lähikondlased, kes võisid kuningannat asjast esialgu isegi teadmatuses hoida.

Elizabeth ei abiellunud kunagi, kuna see oleks tema riigi võinud allutada abikaasa mõju alla. Elizabethi kätt palusid Rootsi kuningas Erik XIV, Hispaania kuningas Felipe II, kes oli olnud abielus tema õe Maryga, Prantsusmaa kuninga Henri II poeg Anjou hertsog François ja paljud teised, sealhulgas ka tema eluaegne sümpaatia Robert Dudley. Omaette küsimus on, kas Elizabeth jäi ka tegelikult neitsikuningannaks, sest tihti on oletatud, et vähemalt Robert Dudley võis ta armuke olla. Lapsi tal igal juhul ei sündinud.

Trooni pärandas Elizabeth oma kaugele sugulasele, Šotimaa kuningale James VI-le, Mary Stuarti pojale, kes Inglismaa troonile sai James I nime all.

Elizabeth I, neitsiliku kuninganna järgi on nimetatud Inglismaa asumaa ja pärastine USA osariik Virginia.

Varased eluaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elizabeth oli Henry VIII ja Anne Boleyn ainus laps; tema ema ei andnud kuningale meessoost järglast ning hukati vähem kui kolm aastat pärast Elizabethi sündi.

Elizabeth sündis Greenwichi palee Neitsite toas pühapäeval, 7. septembril 1533 kella kolme ja nelja vahel pärastlõunal ning sai nime oma vanaemade Yorki Elizabethi ja Elizabeth Howardi järgi.[6] Ta oli Henry VIII abielus sündinud lastest teine, kes elas täiskasvanueani; tema ema oli Henry teine naine Anne Boleyn. Sündides oli Elizabeth Inglismaa troonipärija. Tema vanem poolõde Mary oli kaotanud oma positsiooni seadusliku pärijana, kui Henry tühistas oma abielu Mary ema, Aragóni Katariinaga, et abielluda Anne'iga.[7][8] Kuningas Henry VIII oli meeleheitlikult seaduslikku poega lootnud, et tagada Tudorite suguvõsa troonipärilus. Raseduse ajal krooniti Anne Püha Edwardi krooniga, erinevalt teistest kuningate naistest. Ajaloolane Alice Hunt on oletanud, et seda tehti, kuna Anne'i rasedus oli kroonimise hetkel nähtav ja ta kandis pärijat, kes arvati olevat meessoost.[9] Elizabeth ristiti 10. septembril Greenwichi palees aset leidnud tseremoonial. Tema neli ristivanemat olid Peapiiskop Thomas Cranmer, Exeteri markiis, Norfolki hertsoginna ja Dorseti leskmarkiis. Pärast Elizabethi sündi ei suutnud kuninganna Anne meesoost järeltulijat sünnitada. Ta elas üle vähemalt kaks nurisünnitust, ühe 1534. aastal ja teise 1536. aasta alguses. 2. mail 1536 ta arreteeriti ja vangistati. Pärast kiiret süüdimõistmist abielurikkumises, intsestis ja nõidumises löödi tal 19. mail 1536 pea maha.[10][11]

Elizabeth, kes oli sellal kaks aastat ja kaheksa kuud vana, kuulutati vallaslapseks ning jäeti ilma printsessi tiitlist.[12] Üksteist päeva pärast Anne Boleyni surma abiellus Henry Jane Seymouriga,[13] kes suri 12 päeva pärast nende poja, prints Edwardi sündi. Edwardi ristimisel osales Elizabeth Edwardi kaaskonnas ning kandis ristimisrõivast.[14]

Elizabethi esimene saatjadaam leedi Margaret Bryant kirjutas, et ta oli "lapsena otsekohesem ja õrnem kui keegi, keda ma elades tundnud olen".[15] 1537. aasta sügiseks oli Elizabeth Blanche Herberti, leedi Troy hoole all, kes jäi tema saatjadaamiks ametist loobumiseni 1545. aasta lõpul või 1546. aasta alguses.[16] Catherine Champernowne, keda tuntakse paremini ta abielunime Catherine "Kat" Ashley järgi, määrati Elizabeth guvernandiks 1537. aastal ning ta jäi Elizabethi sõbraks kuni surmani 1565, mil tema koha kuninganna eraresidentsi peaõuedaamina päris Blanche Parry.[17] Ilmselgelt kandis ta Elizabethi hariduse eest hästi hoolt: kui William Grindal 1544. aastal tema õpetajaks sai, oskas Elizabeth kirjutada inglise, ladina ja itaalia keeles. Grindali käe all, kes oli andekas ja vilunud õpetaja, omandas Elizabeth ka prantsuse ja kreeka keele.[18] Räägitakse, et ta kõneles ka korni keelt.[19] Kui Grindal 1548. aastal suri, jätkas Elizabeth haridusteed Roger Aschami käe all. See heatahtlik õpetaja uskus, et õppimine peaks olema kaasahaarav.[20] 1550. aastaks, mil Elizabethi formaalne haridus lõppes, oli ta oma põlvkonnas parima haridusega naine.[21]

Thomas Seymour[muuda | redigeeri lähteteksti]

"The Miroir or Glasse of the Synneful Soul", Elizabethi tõlge prantsuse keelest, kingiti 1544. aastal Catherine Parrile. Arvatakse, et köite, mida kaunistab monogramm "KP" ("Katherine Parr"), tegi Elizabeth.[22]

Henry VIII suri 1547, kui Elizabeth oli 13-aastane. Trooni päris tema poolvend Edward VI. Henry viimane naine Catherine Parr abiellus peagi Thomas Seymouriga, kes oli Edward VI onu ning lordprotektor (regent) Edward Seymouri vend. Paar võttis Elizabethi oma majapidamisse Chelseas. Seal elas Elizabeth läbi emotsionaalse kriisi, mis mõne ajaloolase arvates mõjutas teda kogu ülejäänud elu.[23] 40. eluaastale lähenev, kuid sarmikas ja "võimsa seksapiiliga"[23] Seymour müras sageli 14-aastase Elizabethiga. Näiteks läks ta öösärgi väel Elizabethi magamistuppa, kõditas teda ja laksas tagumikule. Abikaasa keelamise asemel lõi Catherine Parr kampa.[24] Kaks korda aitas ta mehel Elizabethi kõditada ning ükskord hoidis teda kinni, kui mees tüdruku musta kleidi "tuhandeks tükiks" lõikas.[25] Ent kui Catherine Parr leidis need kaks kallistamas, lõpetas ta niisugused suhted järsult.[26][27] 1548. aasta mais saadeti Elizabeth ära.[28]

Seymour jätkas intriigide punumist, et saavutada kontroll kuningliku perekonna üle.[29][30] Kui Catherine Parr 5. septembril 1548 sünnitusel suri nurgavoodipalavikku, pööras Seymour taas tähelepanu Elizabethile, kavatsedes temaga abielluda.[31] Üksikasjad sellest, kuidas ta varem Elizabethiga käitunud oli, tulid avalikuks, kui küsitleti Catherine Ashleyt ja Elizabethi varahoidjat Thomas Parryt.[32] Tema venna ja nõukogu jaoks oli see viimane piisk[33] ning 1549. aasta jaanuaris arreteeriti Seymour süüdistatuna plaanis abielluda Elizabethiga ning kukutada tema vend. Hatfield House'is elav Elizabeth ei tunnistanud midagi. Tema kangekaelsus rabas küsitlejat sir Robert Tyrwhitti, kes teatas: "Ma näen tema näost, et ta on süüdi".[33] 20. märtsil 1549 raiuti Seymouri pea maha.

Mary I valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mary I, autor Anthonis Mor, 1554.

Edward VI suri 15-aastaselt 6. juulil 1553.[34] Tema testament tühistas 1543. aasta troonipärilusseaduse (Succession to the Crown Act 1543), jättis nii Mary kui ka Elizabethi pärilusjärjekorrast kõrvale ning kuulutas nende asemel troonipärijaks leedi Jane Grey, Henry VIII õe Mary, Suffolki hertsoginna tütretütre.[35] Salanõukogu kuulutas leedi Jane'i kuningannaks, kuid tema toetus murenes kiiresti ja ta kukutati üheksa päeva hiljem.[36] Mary ratsutas triumfeerides Londonisse, Elizabeth tema kõrval.[37]

Õdede avalik üksmeel ei kestnud kaua. Mary, maa esimene vaidlustamatult valitsev kuninganna[38] oli otsustanud purustada protestantluse, milles Elizabethi oli kasvatatud, ning ta nõudis, et igaüks käiks missal. See käis ka Elizabethi kohta, kes pidi väliselt alluma.[39] Mary algne populaarsus haihtus, kui sai teatavaks, et ta kaavtses abielluda Hispaania kuninga Felipe II, keiser Karl V pojaga.[40] Rahulolematus levis kiirelt üle kogu maa ning paljud pidasid Elizabethi keskmeks, mille ümber koondub vastuseis Mary usupoliitikale. 1554. aasta jaanuaris ja veebruaris puhkesid mitmel pool Inglismaal ja Walesis ülestõusud (Wyatti ülestõus), mida juhtis Thomas Wyatt.[41]

Ülestõusu lüüasaamise järel toodi Elizabeth kohtu ette küsitlusele. 18. märtsil suleti ta Londoni Towerisse, kus 12. veenruaril oli hukatud Jane Grey, hirmutamaks mässajaid.[42] Hirmul Elizabeth protesteeris ägedalt ja kinnitas oma süütust.[43] Ehkki ta tõenäoliselt mässajatega ühiseid plaane ei teinud, on teada, et mõned neist kontakteerusid temaga. Mary lähim usaldusalune, Karl V saadik Simon Renard väitis, et kuni Elizabeth elab, ei ole Mary troon iialgi päris kindel. Ka kantsler Stephen Gardiner püüdis saata Elizabethi kohtu alla.[44] Elizabeth toetajad valitsuses, kelle hulka kuulus lord Paget, veensid Maryt õde säästma, kuna süüdimõistmiseks puudusid kindlad tõendid. Selle asemel viidi Elizabeth 22. mail Towerist Woodstocki, kus ta pidi veetma peaaegu terve aastakoduarestis sir Henry Bedingfieldi valve all. Rahvas juubeldas kogu tee.[45][46]

Hatfield House'i Vana palee säilinud tiib. Seal sai Elizabeth novembris 1558 teate oma õe surmast.

Tiitlid sünnist surmani[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 7. september 1533 – juuli 1536: Printsess Elizabeth (The Princess Elizabeth)
  • juuli 1536 – 17. november 1558: Leedi Elizabeth (The Lady Elizabeth)
  • 17. november 1558 – 24. märts 1603: Tema Majesteet Kuninganna (Her Majesty The Queen)


Sugupuu[muuda | redigeeri lähteteksti]


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Ma tahan lasta kõiki oma tegusid suunata headel nõuannetel." Elizabethi esimene kõne kuningannana Hatfield House'is, 20. novembril 1558. Loades, 35
  2. 2,0 2,1 Starkey, 5.
  3. Neale, 386.
  4. Henri IV usuvahetuskriisi ajal 1593. aastal anus Prantsuse saadik Burghley't: "Kaitske mind oma tarkusega selle suure printsessi raevu eest; sest elava Jumala nimel, kui ma näen tema viha kellegi vastu, soovin ma, et oleksin Kalkuttas, peljates tema viha nagu surma ennast.". John Lothrop Motley "History of the United Netherlands", 1590–99.
  5. Somerset, 729.
  6. Somerset, 4.
  7. Loades, 3–5
  8. Somerset, 4–5.
  9. Hunt
  10. Loades, 6–7.
  11. Haigh, 1–3.
  12. Juulis 1536 vastu võetud seadusega kuulutati, et Elizabeth oli "vallaslaps... ja tal on täiesti lubamatu, välistatud ja keelatud väita endale kuuluvaks, püüelda, või nõuda ükskõik millist pärandust seadusliku pärijana... [Kuninga] pärilusjärjekorras". Elizabeth, kes oli tavatult terane laps, ei märganud, et ta ema oli läinud, kuid pani tähele tema nimemuutust. Väidetavalt ütles ta kasvatajannale: "kuidas see juhtus, kasvatajanna, et eile olin ma "mu leedi printsess", täna aga "mu leedi Elizabeth"?" Somerset, 10.
  13. "Henry VIII-l võttis kuu aega, et vabaneda oma naisest riigireetmise süüdistusega, pühkida mõned tolle sõbrad koos naisega vanglasse, teha nende lapsest vallaslaps ning omandada usu kuninganna. Nii tegutses Tudorite monarhia võim, kus kuningas väänas oma nõukogu, kirikut ja seadust oma tahte järgi." Haigh, 1.
  14. Loades, 7–8.
  15. Somerset, 11.
  16. Richardson, 39–46; leedi Troy matuseeleegia järgi oli ta "oma lahkumiseni Henry VIII majapidamise ja tema laste kaitsja..."; Sir Rober Tyrwhitti kirjas "...neli tema aadlidaami tunnistavad, et esmalt eemaldas Ashley leedi Troy...".
  17. Richardson, 56, 75–82, 136
  18. Meie teadmised Elizabeth kooliharidusest ja kiirest arengust pärinevad suuresti Roger Aschami memuaaridest, kes oli ka prints Edwardi koduõpetaja. Loades, 8–10.
  19. "Maps of Cornwall (Kernow) showing a Celtic or Distinct Identity". BBC. Vaadatud 12. detsember 2010. 
  20. Somerset, 25.
  21. Loades, 21.
  22. Davenport, 32.
  23. 23,0 23,1 Loades, 11.
  24. David Starkey, "Struggle for the Throne"
  25. Jane Resh Thomas "Behind the Mask: The Life of Queen Elizabeth I"
  26. Loades, 14.
  27. "Kat Ashley ütles Elizabethi teisele teenrile Thomas Parryle, et kuninganna kaotas kannatuse oma abikaasa ja Elizabethi suhtes, kui ta "tabas nad järsku kahekesi, tüdruk mehe embuses"." Somerset, 23.
  28. Ta kolis Katherine Ashley õe Joani ja tolle abikaasa sir Anthony Denny elamisse Cheshuntis. Loades, 16.
  29. Haigh, 8.
  30. Seaymouri majas elas mitte üksnes Elizabeth, vaid teistel aegadel ka printsess Mary ja leedi Jane Grey. Seymour sai kuningas Edwardi usaldusaluseks, poetades talle taskuraha ning nimetades lordprotektorit ihnsaks; samuti püüdis ta saada määratud kuninga isiklikuks eestkostjaks (governor of the King's person). Neale, 32.
  31. Williams Elizabeth, 24.
  32. Loades, 14, 16.
  33. 33,0 33,1 Neale, 33.
  34. "Edward VI". The British Monarchy – Official Website. Vaadatud 23. aprill 2009. 
  35. Loades, 24–25.
  36. "Lady Jane Grey". The British Monarchy – Official Website. Vaadatud 23. aprill 2009. 
  37. Elizabeth oli kogunud 2000 ratsameest, "mis oli tähelepanuväärne tõendus tema toetuse tugevusest". Loades 25.
  38. "Mary I". The British Monarchy – Official Website. Vaadatud 23. aprill 2009. 
  39. Loades, 26.
  40. Loades, 27.
  41. Neale, 45.
  42. Somerset, 49.
  43. Loades, 28.
  44. Somerset, 51.
  45. Loades, 29.
  46. "Wycombe'i naised saatsid talle kooke ja küpsetisi, kuni tema kandetool muutus nii raskeks, et ta palus neil lõpetada." Neale, 49.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]


Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • William Camden "History of the Most Renowned and Victorious Princess Elizabeth". Wallace T. MacCaffrey (ed). Chicago: University of Chicago Press, selected chapters, 1970 edition. OCLC 59210072
  • John Clapham "Elizabeth of England". E. P. Read and Conyers Read (eds). Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 1951 OCLC 1350639
  • "Elizabeth I: The Collected Works" Leah S. Marcus, Mary Beth Rose & Janel Mueller (eds.). Chicago: University of Chicago Press, 2002. ISBN 0-226-50465-4
  • "Elizabeth: The Exhibition at the National Maritime Museum" Susan Doran (ed.). London: Chatto and Windus, 2003. ISBN 0-7011-7476-5
  • Jasper Ridley "Elizabeth I: The Shrewdness of Virtue" New York: Fromm International, 1989. ISBN 0-88064-110-X
  • Priit Raudkivi. "Tudorid Inglismaa troonil: ühe suguvõsa lugu 1485–1603". Tallinn: Argo, 2002

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Mary I
Inglismaa kuninganna
15581603
Järgnev:
James I