Rahvusvaheline kaubandus

Allikas: Vikipeedia

Rahvusvaheline kaubandus on kaubavahetus kahe või rohkema erinevast riigist pärit partneri (importija ja eksportija) vahel. Rahvusvaheline kaubandus on ka majandusteaduse haru.

  • Import - kaupade sissevedu riiki
  • Eksport - kaupade väljavedu riigist

Rahvusvahelise kaubandussüsteemi arengulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algselt toimus rahvusvaheline kaubandus põhiliselt bartertehingutena.

Üheks varaseimaks rahvusvahelist kaubandust selgitavaks käsitluseks on merkantilism. Kuna sel ajal olid kuld ja hõbe väga suure väärtusega, siis soovitasid merkantilistid sellist poliitikat, mis suurendaks riigi kulla ja hõbeda varusid. Riigi kaubandusbilanss peaks olema ülejäägiga, see tähendab eksporditud väärtus peaks ületama imporditud väärtust. Seega importi tuleb piirati tollimaksude ja sisseveokvootidega, samal ajal eksporti aga tuleb subsideerida.

Adam Smithilt pärineb nn. absoluutse eelise seadus. Ta väitis, et riigid erinevad oma võime poolest toota erinevaid kaupu efektiivselt ja peaksid spetsialiseeruma nende kaupade tootmisele, mida nad suudavad toota kõige efektiivsemalt.

Kuni 30ndate aastate majanduskriisini tegelesid enamik riike teatud ulatuses protektsionismiga. Suurbritannia kui üks juhtivaid kaubandusmaid oli vabakaubanduse tugevaim pooldaja.

Kuid maailmamajandus oli juba kriisis ning 30ndatel aastatel kehtestati USAs ulatuslikud impordimaksud välismaistele kaupadele. Muud riigid võtsid ette samalaadseid abinõusid, mis veelgi süvendas majanduslikku langust ja aitas kaasa rahvusvahelise kaubanduse vähenemisele.

Teise maailmasõja lõppedes jõudsid USA ja mitmed teised riigid vabama kaubanduse väärtuse äratundmisele ning moodustasid Üldise Tolli ja Kaubanduskokkuleppe (General Agreement on Tariffs and Trade, lühend - GATT). GATTi ja tema õigusjärglase Maailma Kaubandusorganisatsiooni (World Trade Organisation, lühend - WTO) põhimõtteks on kaubandusbarjääride järk-järguline kaotamine. Maailma Kaubandusorganisatsiooni kuulub üle 100 liikmesriigi, kes teevad pidevat koostööd maailmakaubanduse edasiseks liberaliseerimiseks.

Kaubanduspoliitika vahendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaubanduspoliitika vahenditest on vanimad ning lihtsaimini äratuntavad ja reguleeritavad vahendid tollimaksud. Kindlas suuruses tollimaksu puhul on kindlaksmääratud teatud maksusumma, mida nõutakse igalt imporditava kauba ühikult. Ad valorem ehk väärtuseline tollimaks saadakse protsendina imporditava kauba väärtusest. Tollimaksud suurendavad välismaiste kaupade hinda võrreldes kodumaiste kaupadega.

Subsiidium on valitsusepoolne makse kodumaisele tootjale. Subsiidiumid võivad esineda mitmes erinevas vormis tagastamatu rahalise abina, madala intressiga laenudena, maksusoodustustena ning valitsuse osalusena sisemaistes ettevõtetes. Subsiidiumid toetavad kodumaiseid ettevõtteid kahel moel:

  1. Subsiidiumid aitavad kodumaistel tootjatel konkureerida odavate importtoodetega ja
  2. Subsiidiumid aitavad kodumaistel tootjatel leida eksportturge.

Impordikvoot on mingi kauba imporditava koguse otsene piirang. Vabatahtlik ekspordipiirang võib omada samalaadset mõju nagu impordikvoot. Selle puhul riik või riigid leppivad kokku mitte eksportida teatud kogusest suuremat hulka kaupa teise riiki või riikidesse. Seda kasutatakse harilikult vaid juhul, kui eksisteerib oht, et vabatahtliku ekspordipiirangu puudumisel kehtestataks uusi tollimakse või kvoote.

Kohaliku koostise nõuded määravad, et mingi osa tootest peab olema valmistatud sisemaiselt. Selle nõude eesmärgiks on harilikult kodumaise tööstuse loomisele kaasaaitamine või välismaistele hankijatele ümberlülitumise vältimine. Siin saavad kasu kodumaised hankijad ning kulud tuleb jällegi kanda tarbijail.

Võib kehtestada ka mitmesuguseid administratiivseid piiranguid. Näiteks inspekteerida kaupu kuni riknemiseni või kehtestada spetsiifilisi nõudeid toodetele, mida on väga kulukas täita.


Kaubanduspiirangute kehtestamise eesmärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusliku julgeoleku seisukohalt oluliste tegevusharude säilitamine on kaubanduspiirangute kehtestamisel sageli oluliseks argumendiks. Kuigi see argument võib olla õigustatud näiteks lennuki ja elektroonikatööstuse puhul, siis seda väidet on kasutanud ka näiteks jalatsitööstus.

Valitsuse sekkumine kaubandusse võib olla tingitud ka soovist avada välismaiseid turge. Võttes ette või ähvardades ette võtta abinõusid teatud riigi suhtes võib see riik eemaldada teatud kaubandustõkked.

Tärkava tööstusharu kaitse argumendi kohaselt tuleb tööstusharu kaitsta seni kuni ta areneb ja muutub elujõuliseks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Strateegiline kaubanduspoliitika tähendab seda, et kui harus võivad osutuda oluliseks esimese siseneja eelised, peaks valitsus aitama kodumaistel ettevõtetel neid eeliseid saavutada. Samuti saab valitsus aidata neid sisenemistõkete ületamisel harudes, kus välismaised ettevõtted juba omavad eelist.