Pierre de Ronsard

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib luuletajast; asteroidi kohta vaata artiklit 10139 Ronsard

Tundmatu kunstnik. Pierre de Ronsardi portree. Õli, umbes 1620.

Pierre de Ronsard (11. september 1524 – detsember 1585) oli prantsuse luuletaja.

Tema eluajal kutsuti teda poeetide vürstiks ja vürstide poeediks (Prince des poètes et poète des princes) [1][2]

Alghariduse sai ta kodus. 9-aastasena saadeti ta õppima Pariisi Collège de Navarre'i. 1. jaanuaril 1537 abiellus Prantsusmaa printsess Madeleine de Valois Šotimaa kuninga James V-ga ja Ronsard läks printsessi kaaskonnas Šotimaale. Juba juulis Madeleine suri. Ronsard veetis mõne aja Inglismaal, enne kui naasis 1540 Prantsusmaale ja asus Orléansi hertsogi teenistusse. Hertsogi kaaskonnas sai ta reisida Flandriasse ja taas Šotimaale.

Ronsardi paljulubava diplomaadikarjääri lõpetas kurdiksjäämine. Selle asemel pühendus ta 7 aastaks õpingutele ja hakkas kirjutama. Ta asutas kirjandusliku rühmituse Plejaad, mis koosnes 7 omal ajal tuntud kirjanikust, luuletajast ja dramaturgist.

Kirjanikuna sai ta otsekohe väga kuulsaks, sealhulgas kuningakojas. Kuningate soosingut ei vähendanud ka tollased sagedased monarhide vahetumised.

See oma korda kutsus esile hugenottide pahameele, kes tema pihta paskville kirjutasid, kujutades teda libertiini ja ateistina ning püüdes teda tülli ajada Plejaadi teiste liikmetega.

Pärast Charles IX surma 1574 Ronsard siiski lahkus Pariisist oma kodulinna Vendôme'i, kus elas üsna tagasihoidlikult. Tema tervis muutus järjest halvemaks, kuid talle kirjutasid sellegipoolest tähtsad isikud, näiteks Elizabeth I, Mary Stuart vanglast ja Torquato Tasso.

Tema järgi on nimetatud asteroid 10139 Ronsard.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kes soovib näha, kuidas minu vallutaja", "Ood kallimale", "Aeg tõusta, kullake, nüüd päiksetõusu eel", "Kuis armastuse võimed näivad imedena!", "Sa sule kolmeks päevaks, Corydon, mu maja", "On linnad, alevid mul nõnda vastikud", "Laul Olivier de Magnyle Püha Augustinuse värsside puhul", "Kui näen sind üksipäini istumas", "Kui vanaks saate kord ja õhtul küünlavalgel", tõlkinud Johannes Semper – raamatus: J. Semper, "Luulerännakud" II, ER, Tallinn 1976, lk 59–71
  • Samad Semperi tõlked + 2 Ain Kaalepi tõlgitud sonetti "Oo käskijanna, otsa rahulise" ja "Nüüd, kus nii maa kui taeva täidab rahe" – Renessansi kirjanduse antoloogia, ER, Tallinn 1984, lk 300–307 ja kommentaarid lk 672–673
  • "Sonett Helene'ile" – kogumikus "Armastus on metsik roos meis: maailma rahvaste armastusluulet", valinud ja tõlkinud Ingvar Luhaäär, Eesti Luuleliit, Tallinn 2007, lk 85

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]