Voltaire

Allikas: Vikipeedia
Voltaire

Voltaire [volt'eer] (kodanikunimi François-Marie Arouet [franssu'a-mar'i aru'e]; 21. november 1694 Pariis30. mai 1778 Pariis) oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest.

Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu, ka õpetas ta Preisi kuningat Friedrich II.

Tema tuntuimad teosed on "Candide", "Kohtlane", "Mikromegas", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig". Voltaire on kirjutanud ka tragöödiaid, komöödiaid, epigramme, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.

Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja aadlidaam Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard, õigemini Marie Marguerite d'Aumart de Mauleon. Mõlema suguvõsad pärinesid Poitevinist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa François Arouet oli edukas kaupmees, isapoolne vanaema oli Marie de Mallepart. Emapoolne vanaisa oli Nicolas d'Aumart, kriminaalametnik Pariisi Parlamendis ja vanaema Catherine Carteron. Voltaire`i isa François Arouet - juunior oli kuningliku laekuri nõunik Arvekojas. Voltaire`i onu Nicolas Symphorien d'Aumart oli kuningliku sandarmeeria kontrolör. Seega mingitest tagasihoidlikest oludest Voltaire pere puhul rääkida ei saa.

Voltaire päris oma fantastilised intellektuaalsed võimed emapoolsetelt esivanematelt. Sellele viitab ka tema emapoolsete onude vaimne võimekus. Emapoolne perekond pärines muuhulgas Mauleoni senjööridest, mistõttu Voltaire oli ka Friedrich II sugulane tolle vanavanaema Eleonore d'Esmier d'Olbreuse kaudu.

François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda sündisid kaksikud poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite-Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas, abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range jansenist ning sai François'ga halvasti läbi.

Ema sõber abee de Châteauneuf õpetas François'le ilukirjandust ja deismi. Poiss osutus osavaks värsisepaks. 1704 saadeti ta jesuiitide Collège Louis-le-Grand'i, kuhu ta jäi 1711. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse teatri vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia.

Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik Ninon de Lenclos'le. Kui too 1705 surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks. Augustis 1711 tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse. Nõnda läks Voltaire õppima juurat, kuid jättis õpingud pooleli.

Leivateenistus Voltaire´i ei huvitanud, sest alati leidus mõni daam või sõber, kes oli valmis teda ülal pidama. Üks Voltaire´i armuke ehitas oma lossile tema jaoks koguni lisatiiva. Ta nautis elu, aga peamiselt selle vaimseid külgi. Teda ei kiskunud kaasa kõrgseltskonna lodevus. Kogu elu oli tal kujutlus, et tal on nõrk tervis, mis ei talu ka veini. Voltaire armastas juua kohvi. Tema tavaline norm oli 72 tassi päevas (rokokootassid ei olnud kuigi suured).

Ta oli 1717-1718 vangis Bastille's. Regent püüdis mässumeelset kirjameest siduda valitsevate ringkondadega, pakkudes talle autasusid, pensioni ja kohta õukonnas, Voltaire aga keeldus. Vastuolu tõttu võimudega sattus ta teist korda, 1726. aastal, Bastille´sse. Pärast maalt väljasaatmist asus Voltaire Inglismaale, kus tutvus sealse filosoofia, parlamentliku süsteemi, kirjanduse ja teadusega. Naasnud kodumaale, avaldas ta 1734 aastal töö "Filosoofilised kirjad", mis osutus valitsevale korrale ja ideoloogiale nii vastuvõtmatuks, et see määrati avalikule põletamisele.

1745 määras Louis XV ta kuninglikuks ajalookirjutajaks, edasisele teenistusele aitas kaasa madam Pompadouri soosing. Elades Preisi kuninga Friedrich II kutsel Potsdamis Sanssouci lossis, pettus ta Friedrich II valgustuses. Peale seda ostis Voltaire endale lossi Šveitsi piiri lähedale. Nüüd elas ta oma mõttetera järgi: „kui ollakse noor, tuleb armastada nagu pöörane, vanana tuleb aga töötada nagu kurat.“

Elu viimased kuud möödusid Voltaire´il Pariisis, kus ta 1778. aastal suri vähki. Vaimulikud keeldusid teda pühitsetud mulda matmast. 11. juuli 1791 Voltaire´i surnukeha balsameeriti ja paigutati revolutsiooni ajal Panteoni.

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]