Isaac Newton

Allikas: Vikipeedia

Isaac Newton 46-aastasena Godfrey Kneller'i portreel

Isaac Newton Godfrey Kneller'i portreel 1702 National Portrait Gallery London,

Sir Isaac Newton (4. jaanuar 1843 (Juliuse kalendri järgi 25. detsember 1642) Woolstrophe, Lincolnshire – 31. märts (20. märts) 1727 Kensington) oli inglise füüsik, matemaatik, astronoom, teoloog ja alkeemik. Tollel ajal, kui teoloogia, loodusteaduse ja filosoofia vahel puudusid selged piirid, nimetati teda filosoofiks.

Ta õppis 1661-65 Cambridge’i ülikoolis ja oli 1669-1701 selle ülikooli professoriks.

Oli alates aastast 1672 Londoni Kuningliku Seltsi liige.

Newton töötas välja mehaaanika üldised seadused, formuleeris ülemaailmse gravitatsiooniseaduse, tegi tähtsaid avastusi optikas ning pani aluse diferentsiaal- ja integraalarvutusle.

Tema peamised tööd ilmusid tema teostes “Loodusfilosoofia matemaatilised alused” (1687) ja “Optika” (1704).

Newton kasutas oma mehaanika seadusi ja gravitatsiooniseadust taevakehade liikumise kirjeldamisel. Ta rajas taevamehaanika alused. Tõestas Kepleri poolt avastatud seaduspärasused ja täpsustas neid.

Tema formuleeritud mehaanika põhiseadused said tänapäeva füüsika nurgakiviks:

Newtoni 1. seadus: Iga keha seisab paigal või liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni, kuni temale rakendatud jõud seda olekut ei muuda. Ühtlaselt sirgjoonelist liikumist mõjutavad hõõrdumine ja gravitatsioonijõud.

Newtoni 2. seadus: Keha kiirendus on võrdeline kehale mõjuva jõuga ja pöördvõrdeline keha massiga. F=ma

Newtoni 3. seadus: Kaks keha mõjuvad teineteistele võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud. F=-F

Newton uuris ka optikat. Ta avastas valguse dispersiooni , lahutades valge valguse prisma abil spektriks, põhjendas pikksilma kromaatilise aberratsiooni, uuris valguse difraktsiooni ja interferentsi ning eeldas valguse polarisatsiooni olemasolu. Avaldas korpuskulaarteooria, millele tuginedes konstrueeris kaks peegelteleskoopi.

Legendi järgi, olevat Newton istunud õunapuu all, kui talle äkki õun pähe kukkus. See ajendas teda mõtlema, et miks asjad kukkuvad alati alla, mitte ülesse. Nendele küsimustele vastuseid otsides, jõudis ta järeldusele, et |Maal peab olema mingi külgetõmbejõud ja nimetas selle jõu - raskusjõuks.

Newton formuleeris neli optika põhiseadust:

Valgus levib sirgjooneliselt.

Valguskiired on sõltumatud: iga kiir levib ruums nii, nagu poleks teisi olemas.

Valgus peegeldumisel tasaselt pinnalt on langev kiir, peegeldunud kiir ja langemispunkti tõmmatud pinnanormaal ühes tasandis . Langemisnurk võrdub peegeldumisnurgaga.

Valguse üleminekul ühest keskkonnast teise kiir murdub (muudab suunda), kusjuures langev kiir, murdunud kiir ja langemispunkti tõmmatud pinnanormaal on ühes tasandis. Langemisnurga ja murdumisnurga siinuste suhe on antud keskkondade paari jaoks konstantne suurus ega sõltu langemisnurgast.

[redigeeri] Teosed

Method of Fluxions (1671, trükiti 1736)
De Motu Corporum (1684)
Philosophiae Naturalis Principia Mathematica (1687)
Opticks (1704)
Reports as Master of the Mint (1701-1725)
Arithmetica Universalis (1707)
The Chronology of Ancient Kingdoms, Amended 1728.

[redigeeri] Kirjandus

J. Lang ja D. Rootsman, "Isaac Newton: suure teadlase elu ja töö". Sari Suurmeeste elulood, nr. 2, EKS, Tartu, 1933
Boriss Kuznetsov, "Newton". Vene keelest tõlkinud Igor Gräzin. Sari Suuri mõtlejaid, Eesti Raamat, Tallinn 1988 (sisaldab lisana 2 katkendit Newtoni teosest "Loodusfilosoofia matemaatilised printsiibid")
"Isaac Newton ja kaasaeg: konverentsi materjalid". Vastutav toimetaja Ülo Lepik, Tartu Riiklik Ülikool, 1989