Erna

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt ERNA (luuregrupp))
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjaväeüksusest; eesnime kohta vaata artiklit Erna (eesnimi); geneetika mõiste kohta eRNA.

Erna retke mälestusmärk Muuksi linnamäel

Erna (saksa keeles Unternehmung Erna) oli operatsiooni Barbarossa alguses Soome sõjaväeluure ja Saksa sõjaväeluure Abwehri koostöös moodustatud eriüksus Teise maailmasõja ajal. Erna ülesandeks oli luure Punaarmee tagalas, väeosade liikumiste jälgimine ja staapide asukohtade väljaselgitamine, millest raadioside teel teavitati Soomes asuvat keskust.

Kohalike metsavendade liitumisel, kellest enamik oli metsa põgenenud pärast 14. juuni küüditamist ja kes pärast Nõukogude Liidu-Saksamaa sõja algust otsisid võimalusi aktiivselt võidelda, alustas grupp ka diversioonitegevust Nõukogude vägede tagalas.

Erna I moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Luuregrupp "Erna" mälestustahvel Soomes Espoos

1941. aasta kevadel kutsus Soome sõjaväeluure teenistusse 15 Eesti vabatahtlikku ja saatis nad väljaõppele. Kevadsuvel 1941, veidi enne sõja algust Nõukogude Liiduga kaasati eestlaste väljaõpetamisse kaks Saksa ohvitseri sõjaväeluure eriüksuslaste väljaõpperügemendist Brandenburg1: ülemleitnant Kurt Reinhardt ja Sonderführer Z Werner Schwartze.[1]

23. juunil 1941, pärast Saksamaa ja NSV Liidu sõja algust, koguti kokku 1941. aasta märtsis Eesti sõjaväelise esindaja Soomes major Aksel Kristiani poolt varem 1941. aasta märtsis 18 mehele organiseeritud raadiotelegrafistide kursuslased ja õpetati välja luuresalga Erna jaoks,[2] kuhu kuulus 14 radisti (Ilmar Gross, Toomas Hellat, Lembit Johanson, Ülo Jõgi, Roderich Kevend, Osvald Krivain, Ralf Krivain, Olev Leius, Karl Loorand, Ludvig Laats, Heimar Rosenfeldt, Mihkel Simmo, Leo Talgre, Eduard Tobre, Paul Toome) ja ligi 70 luurajat.

Salga ülem oli kolonel Henn-Ants Kurg, kes oli Eesti viimane sõjaväeatašee Prantsusmaal; grupi juhtkonnas veel kapten Möldre, leitnant Helmar Lossman, lipnik Detlef Grau, veltveebel Albert Grauen, seersant August Nirgi.

Erna I nimestikus oli registreeritud 24. juuni 1941 kuupäevaga 67 nime.

Erna I maabumine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Muuksi linnamäelt Kolga lahele
  • 1941. aasta ööl vastu 10. juulit saabusid esimesed 38 luurerühma liiget soome mundrites, kuid saksa armeegrupi Nord operatiivalluvuses kolonel H.-A. Kure, kapten Möldre, leitnant Lossman ja lipnik Grau juhtimisel.
  • 21.–22. juulil 1941 saadeti teine salk õhudessandina Eestisse ja
  • 29. juulil 1941 Soome mahajäänud 18 mehe (ltn. Oleg Marnot, Jüri Rosin) õhudessant Kautla soole. Baas rajati Kautla soosaarele.

Koosseis ja lahinguülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Luuregrupi ja selle baasil moodustatud salkade ülesandeks oli saksa väegrupi Nord juhatuse teavitamine operatiiv-taktikalisest olukorrast Punaarmee tagalas okupeeritud Eestis pärast Saksa vägede tegevuse kandumist Eestisse. Pataljoni ülem oli kolonel Henn-Ants Kurg.

  • Esimene grupp 15 mehega kolmel aeglasel kalapaadil alustas Pirtti saarelt teekonda Eesti ranniku suunas 9. juunil kell 18.00. Kell 21.00 sõitsid saksa leitnant Reinhardti juhtimisel välja kiirpaadid kaheksa valitud mehega, relvastatud püstolkuulipildujatega, kes pidid esimestena maabuma Salmistu rannal, et moodustada seal sillapea. Kell 22.00 alustasid kahel Soome mereväe vahilaeval dessanti ülejäänud Erna I meeskond, kokku 38 meest ja neli ohvitseri, kes olid soome mundrites, kuid saksa armeegrupi Nord operatiivalluvuses kolonel H.-A. Kure, kapten H-J. Möldre, leitnant Lossman ja lipnik Detlef Grau juhtimisel. Grupp maabus Salmistu randa ööl vastu 10. juulit 1941, hakates haarangute eest varjudes liikuma lõuna suunas.
  • Teine grupp maandus 21.–22. juulil langevarjuritena, kelle hulgas olid Toomas Hellat, Ülo Jõgi. Teel põhjarannikult Kautlasse hävitati Ravilas bolševike 8-meheline tribunal, kelle hulgas oli kaks kõrgemat ohvitseri.

Lahingutegevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Luuregrupp moodustas baaslaagri Harjumaal Kõue vallas Järvamaa piiril Kautla soosaarel. Kautla piirkonna metsades varjas end nõukogude võimuorganite repressioonide eest ligi 2000 meest-naist.

Hävituspataljonide teostatud terrori eest ründasid metsavennad 26. juulil koos Erna meestega kättemaksuks Albu vallamaja, mis oli hävituspataljonlaste baas.

31. juulil 1941 toimus Erna luuresalga ning piirkonnas asunud metsavendadega lahing Punaarmee tagalajulgestuseks määratud SARK-i väeosadega 5 hävituspataljoni ja 22. SARK-i diviisi väeosadega.

Next.svg Pikemalt artiklis Kautla lahing.

Erna luuresalk läks 6. augustil 1941 Nõukogude vägede tagalast üle rinde Saksa vägede poolele. Nõukogude-Saksa rindejoone ületamise järel osalesid Erna liikmed Tallinna vabastamises sama aasta augustis.

Erna II moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna vabastamise järel moodustati Tallinnas Erna salga baasil samanimeline eesti vabatahtlike pataljon Erna II, mille ülemaks sai major Raimond Hindpere. Tallinnas moodustati senise kolme kompanii asemele kaks kompaniid ning suurendati raskekuulipilduja- ja miinipildujakomandosid. Pataljoni 1. kompanii ülem oli leitnant Jüri Ungvere ja 2. kompanii ülem leitnant Hugo Nõmm.

Seejärel võttis Erna II Wehrmachti 217. jalaväediviisi koosseisus osa järgmistest lahingutest: 1. kompanii 9.–11. septembril Vormsi; 1. ja 2. kompanii 14.–16. septembril Muhu ja 17.–27. septembril Saaremaa vallutamisest.

Erna II likvideeriti 10. oktoobril 1941.

Pärast Muhu dessanti (14. septembril), mis toimus Soome sõjaväe kiirpaatidel, läksid mõned Erna liikmed koos soomlastega Soome ja osalesid detsembris Hanko vallutamisel.

1942. aasta kevadel organiseeris Abwehri esindaja Soomes fregatikapten Alexander Cellarius Erna meestest 13-liikmelise kaugluuresalga, mis heideti Punaarmee tagalasse Karjalasse; kõik kaugluuresalga liikmed hukkusid. Eestlasi oli ka soomlaste kaugluuresalkades[3].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]