Kolmekuningapäev
Kolmekuningapäev on 6. jaanuaril ja kirikukalendris see päev, kui kolm Hommikumaa tarka (kuningat) leidsid taevas süttinud tähe järgi Jeesuslapse.[1][2]
Algselt tähistati 6. jaanuaril Jeesuse Kristuse sünnipäeva. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Kolmekuningapäeva on peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks. Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja. Kolmekuningapäev on olnud oluline lastele – neil oli siis õigus jõuluehted ära korjata ning jõulumaiustused kuuse küljest ära süüa.[3]
Eesti rahvakalendris tähistas see jõuluaja lõppu, olles ühtlasi selle viimane püha.[1] Jõulude ning nääride kõrval on eestlased kolmekuningapäeva nimetanud ka kolmanda(te)ks jõulu(de)ks. Sel päeval toodi veel tuppa uued õled, heinad või põhud, täideti jõulukombeid ja söödi pühade aja toite.[2] Jõulutoitu pidi jätkuma kolmekuningapäevani. Selle päeva toitude seas on nimetatud tanguvorsti, harvemini ube-herneid ja seapead. Jõululeib, mis oli kogu jõuluaja puutumatult söögilaual seisnud, pandi nüüd kariloomade jaoks hoiule. Üsna populaarne oli uskumus, et kaevuvesi keskööl viinaks muutub. Teateid sellest on siiski märksa vähem kui seoses uusaastaööga.[3]
Tehti tulevikuennustusi, mille seas oli kõige populaarsem õnnevalamine sulatinaga. Jälgiti ka, milline on veest välja võetud tinatüki pind: säbruline tähendas õnne ning head elu, tume värv muret jne. Õnnevalamise tulemuse sümbolitest on varem nimetatud kirstu, risti (tähendab surma, matuseid), hälli (lapse saamine, sünd), sõrmust (abiellumine), voodit (pruudiks saamine, pruudi leidmine), laeva (reisimine), otra (põllumeheseisus), püssi (soldatiseisus), hobust (pulmad, ratsaväelase seisus), roose (hea õnn), peent tinaräbu (raha, rikkus) jms.[3]
Tööde ja toimetuste osas ei erinenud kolmandad jõulud esimestest ega teistest. Mainitud on ketruse keeldu, oluliseks on peetud tõrjemaagiliste ristide tõmbamist ustele, akendele jm., et kurjad jõud sisse ei pääseks. Öösel vastu kolmekuningapäeva pidi tuli toas põlema, ei tohtinud palja jalu olla, jne. Teateid on ka pühkmete väljaviimise keelust.
Kolmekuningapäeval oli eriti Lääne-Eestis kombeks jõuludega sarnane lõbutsemine ja maskeeritult perest peresse käimine kõige enam karu, kure või kolme kuninga kujul. Kolmeks kuningaks nimetasid end perest peresse õlut maitsma tulnud mehed.[3]
Täheldati päevade pikenemist – päev läheb kukesammu võrra pikemaks. Et siitpeale pidi hakkama lutsu kudemisaeg, plaanitseti jääalust kalapüüki. Tähistaevas ning selge hommik kuulutavat head viljasaaki, päikesepaiste ning külm head heinaaega. Rahva arvamises oli levinud seisukoht, et sel päeval olla nimelt külm ilm.
Leivu keelesaare eestlastelt on pärit tähepäeva või tähtepäeva nimetus. See viitab Jeesuse sündi kuulutavat tähte käes kandvate nn. tähepoiste perest peresse käimise kombele. Sama nimetust tuntakse ka Lätis.
Aastavahetuse tähistamise lõpu saabumise kohta on tänapäeval populaarseks saanud ütlus, et head uut aastat võib soovida kolmekuningapäevani. Sellele lisatakse humoorikas mööndus, et kes soovib pärast seda, peab "pudeli tegema".[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas (BERTA) (vaadatud 16.07.2013)
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 93
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Täna on kolmekuningapäev: kuusk viiakse välja ja kaevuvesi peaks muutuma viinaks. maakodu.delfi.ee, 6. jaanuar 2024.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Kolmekuningapäev |
- BERTA. Sissekanne Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasis.
- 6. jaanuar on Kristuse ilmumise püha ehk kolmekuningapäev. e-kirik.eelk.ee, 6. jaanuar 2024.