Václav Havel

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Václav Havel
Václav Havel cut out.jpg
Sündinud 5. oktoober 1936
Praha (Tšehhoslovakkia)
Surnud 18. detsember 2011 (vanus 75)
Amet kirjanik, näitekirjanik, poliitik
Autasud Karl Suure auhind, Erasmuse preemia, Franz Kafka auhind, Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind, Plzeňi aukodanik, Theodor Heussi auhind, Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
Veebisait https://www.vaclavhavel.cz
Autogramm
Vaclav Havel Signature.svg

Václav Havel (5. oktoober 193618. detsember 2011) oli Tšehhi näitekirjanik ja poliitik. Ta oli sametrevolutsiooni juhtfiguur, viimane Tšehhoslovakkia president (1989–1992) ja esimene Tšehhi Vabariigi president (1993–2003)[1].

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Václav Havel sündis rikkasse ettevõtjate ja intellektuaalide perre, mis oli tihedalt seotud Tšehhoslovakkia kultuuriliste ja poliitiliste sündmustega aastatel 1920–1940[2]. 1948. aastal võimule tulnud kommunistid konfiskeerisid suurema osa nende varast. 1951. aastal lõpetas Václav Havel kohustusliku põhikooli. Perekondliku tausta tõttu ei saanud ta paraku õpinguid keskkooli päevaosakonnas jätkata. Seega töötas Václav Havel neli aastat keemialaboris assistendina. Samal ajal õnnestus tal käia õhtukoolis ja lõpetada 1954. aastal keskkool[3]. Poliitilistel põhjustel ei saanud Václav Havel omandada kõrgharidust humanitaaralal[4]. Ta asus 1957. aastal Tšehhi Tehnikaülikoolis (Czech Technical University) majandust õppima, ent jättis õpingud pärast kahte aastat pooleli. Aastatel 1957–1959 oli Václav Havel ajateenistuses Tšehhoslovakkia armees. 1959. aasta teises pooles, teatrikooli sisse saamata, hakkas Václav Havel tööle ABC Teatris (ABC Theatre). Aastatel 1960–1969 töötas ta teatris Divadlo Na zabradli, kus lõi ka oma esimesed näitemängud. Tema esimeseks teatritükiks lavastajana oli "Aiapidu" (1963), millega ta sai kohe rahvusvaheliselt tuntuks. Václav Havel jätkas oma haridusteed Praha Kunstiakadeemias (Prague Academy of Art) ja seejärel astus Draamakunsti Akadeemiasse (Academy of Dramatic Arts), mille lõpetas 1967. aastal. 1964. aastal abiellus Václav Havel Olga Splichalovága[3].

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Václav Havel ja Karol Sidon

1967. aastal hakkas Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei juhiks saanud Alexander Dubček riigis läbi viima ulatuslikke reforme. Nn uus sotsialismi mudel tagas kogunemis-, reisimis-, usu- ja väljendusvabaduse. Praha kevade ajal etendas Václav Havel olulist rolli demokratiseerumisel ja kultuuri uuendamisel. 20. augustil 1968 reageeris NSV Liit Tšehhoslovakkia liiga vabameelsetele reformidele ja riigi okupeerisid Varssavi pakti sõjalised jõud. 1969. aastal alguse saanud "normaliseerimise" programm eemaldas kõik reformistlikud elemendid ja Tšehhoslovakkias hakati tagasi minema reformide-eelsesse aega. Tugevdati poliitilisi, kultuurilisi ja majanduslikke sidemeid Moskvaga. Teisitimõtlevad kunstnikud, poeedid ja kirjanikud vaigistati, vangistati ja saadeti maalt välja. Ka Václav Haveli tööd keelustati. Ta kolis Prahast maale, et jätkata kirjutamist ja võitlust kommunistliku režiimi vastu – sealhulgas korraldas ta ka keelatud muusikaga kontserte. Sel ajal elatas ta end õlletehases töötades[3].

1977. aastal kaasasutas Václav Havel liikumise Harta 77 ja oli üks selle eestkõnelejaid. Harta 77 loodi vastusena tšehhi rock-grupi The Plastic People of the Universe arreteerimisele. Harta 77 manifest avaldati Lääne-Saksamaa ajalehtedes 6. jaanuaril ja sai kohe ka ülemaailmse kajastuse. Manifest kutsus Tšehhoslovakkia valitsust järgima 1975. aasta Helsingi lepetes sätestatud inimõigusi. 1978. aastal avaldas Václav Havel essee "Võimutute võim" ("The Power of the Powerless"), milles ta kirjeldas kommunistliku režiimi ühiskonda kontrollivaid meetmeid. 1979. aasta aprillis aitas Václav Havel luua komiteed ebaõiglaselt karistatute kaitseks (Committee for the Defence of the Unjustly Prosecuted). Komitee dokumenteeris individuaalseid juhtumeid valitsuse tagakiusamisest ja inimõiguste rikkumisest. Aastaks 1984 oli registreeritud üle 400 juhtumi. Järjest enam hakkas režiimi häirima Václav Haveli avameelsus. 1977–1989 pidi ta valitsusvastase tegutsemise tõttu korduvalt vangis istuma. Pikim vangistus oli tal 1979–1983.[3]

1989. aastal hakkasid toimuma tormilised sotsiaalsed sündmused, kui politsei ajas Prahas 17. novembril toimunud rahumeelse õpilaste demonstratsiooni laiali. Massilised valitsusvastased demonstratsioonid puhkesid üle terve Praha. 19. novembril lõid opositsioonigrupid demokraatlike väärtuste ja reformide eest seisva koalitsiooni Kodanikefoorum (Civic Forum). Václav Havelist sai seega sametrevolutsiooni juhtfiguur. Ta pidas 20. novembril Vaclavske platsil poolemiljonilisele rahvahulgale kõne, milles julgustas rahvast jätkama režiimivastaseid demonstratsioone: "Tõde ja armastus peavad valitsema valede ja viha üle!" Kodanikufoorum sai kiirelt miljonite tšehhide toetuse. Sametrevolutsiooni tõttu pidi kommunistlik partei detsembri alguses kapituleeruma ja moodustama koalitsiooni Kodanikufoorumiga. 29. detsembri valimistel sai Václav Havel Tšehhoslovakkia ajutiseks presidendiks[3].

5. juulil 1990 valis vabalt valitud parlament Václav Haveli uuesti presidendiks. Presidendina lõi ta uusi suhteid maailma liidritega ja aitas üles ehitada Tšehhoslovakkia välispoliitika alused. Ta õhutas sotsiaalseid reforme, keelustas surmanuhtluse, vabastas kõik poliitvangid ja sulges riigi sõjatehased. Samuti oli Václav Havel esimene riigipea maailmas, kes kutsus dalai-laama ametlikule visiidile[3].

1992. aastal hakkas Slovakkia jõulisemalt taotlema autonoomiat. Václav Havel, olles vastu Tšehhoslovakkia lagunemisele, astus ametist tagasi 20. juulil. 1. jaanuaril 1993 lagunes riik ametlikult Tšehhi Vabariigiks ja Slovakkiaks. Václav Havel valiti 26. juulil taas (nüüd juba Tšehhi Vabariigi) presidendiks[3].

Václav Havel (2008)

27. jaanuaril 1996 suri Václav Haveli naine Olga. Sama aasta lõpus oli ka Václav Haveli enda elu ohus, tal diagnoositi kopsuvähk. Detsembris eemaldati tal üks kops, selle operatsiooni käigus oli tõsine oht, et ta sureb. Pärast seda on Václav Havel korduvalt olnud hingamisteede probleemide tõttu (sh krooniline bronhiit) haiglaravil. Haiglas olles hoolitses Václav Haveli eest tema sõber, näitleja Dagmar Veskernová, kellega ta pärast haiglast vabanemist 1997. aasta jaanuaris abiellus[3].

20. jaanuaril 1998 valiti Václav Havel tagasi uueks (nüüd ka viimaseks) viieaastaseks ametiajaks. Václav Haveli toetusel ühines Tšehhi 1999. aastal NATOga ja 2002. aastal saadi kutse Euroopa Liiduga liitumiseks. 2. novembril 2003 lõppes Václav Haveli teine valitsusaeg. Ta oli viimane endiste nn jälitussõiduriikide dissident, kes võimult lahkus. Samuti oli ta kõige kauem teeninud riigipea postkommunistlikus Euroopas[3]. Pärast poliitikast lahkumist jätkas Václav Havel Tšehhi poliitika kommenteerimist ajakirjanduses. Samuti jätkas ta ülemaailmselt inimõiguste eest võitlemist, suunates enim tähelepanu Kuubas, Valgevenes, Birmas ja Venemaal toimuvale. Olles Dagmar ja Václav Haveli Fondi (Vize 97) looja, toetas ta humanitaar-, tervishoiu- ja haridusprojekte[4]. Václav Haveli jaoks oli pensionipõlv siiski ennekõike aeg oma tegelike unistuste, st kirjanduse ja teatriga tegelemiseks. 2010. aasta juulis alustas ta oma näidendi "Odchazeni" filmiversiooni loomisega. Olles ise filmi režissöör, viis ta ellu oma kauaaegset ambitsiooni[3].

Varia[muuda | muuda lähteteksti]

Václav Havel on öelnud, et niipea, kui kodumaa tema teeneid enam ei vaja, pühendab ta end suure isuga oma tegelikule elukutsele (teatritöö)[5]. Presidendiks otsustas Václav Havel kandideerida pigem kohusetundest, sest oli muutunud ellu ärganud kodanikuühiskonna sümboliks. Võimumängud olid talle vastukarva. Tsitaat: "Poliitilise rühmituse rajamine toob kohe kaasa selle, et sul tuleb hakata mängima võimumängu, selle asemel et seada esikohale tõde."[6]

Oma kirjandus- ja näitetööde, eluaegse inimõiguste eest võitlemise ja avameelselt arvamuse avaldamise eest on Václav Havel saanud nii riiklikke medaleid kui ka rahvusvahelisi auhindu ja ta on nimetatud mitme ülikooli audoktoriks[4].

Kümme aastat pärast Tšehhoslovakkia lagunemist tunnistas Václav Havel, et riigi lagunemine oli tegelikult hea sündmus. Tema sõnul olid tšehhid ja slovakid seeläbi saanud lähedasemateks, kui nad kunagi varem olid[3].

2002. aasta novembris, mõned kuud enne Václav Haveli tagasiastumist, toimus Prahas NATO kohtumine, kus osalesid Ühendriikide president George W. Bush, Suurbritannia peaminister Tony Blair, Prantsusmaa president Jacques Chirac ja peaaegu kõik teised Euroopa juhid. Selle tippkohtumise puhul oli tegemist ühtlasi ka rahvusvahelise hüvastijätuga Havelile. Chirac ütles, et ajalugu jääb Havelit meenutama eelkõige "valguse kandjana Tšehhoslovakkia pimedamatel tundidel".[3]

26. juulil 2004 asutati Ameerika eeskujul Václav Haveli nimeline raamatukogu Prahas, mis on ainulaadne omanäoliste seas Euroopas[3].

Pärast 2007. aasta pronksiöö rahutusi saatis Václav Havel Toomas-Hendrik Ilvesele ja eesti rahvale oma toetusavalduse: "On raske uskuda, et protestid monumendi ümberpaigutamise otsuse suhtes olid vaid kodanike spontaansed aktsioonid," kirjutas president Václav Havel. "Näib, et isegi uues geopoliitilises õhustikus kuritarvitatakse natsismivastase võitluse ohvreid ja Teise maailmasõja järelmeid jätkuvalt poliitilistel eesmärkidel. Eriti kindlalt veensid mind selles Eesti Moskva-saatkonna ümber toimunud sündmused"[7].

Egiptuse 2011. aasta rahutusi kommenteeris Havel järgmiselt: "President Mubarak, kes on teinud Egiptuse heaks palju, peaks tunnistama, et tema aeg on tulnud, ja kohe tagasi astuma."[5]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Saadud auhinnad

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid, kõned[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Näituse „Hüvasti, Charlie! 20 aastat kommunismi kokkuvarisemisest Euroopas“ koduleht http://www.eam.ee/huvasticharlie/index.php?id=10700 (külastatud 13.11.11)
  2. Václav Haveli ametlik koduleht (külastatud 13.11.11)
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 Moreorless: heroes & killers of the 20th century http://www.moreorless.au.com/heroes/havel.html (külastatud 13.11.11)
  4. 4,0 4,1 4,2 Váchlav Haveli ametlik koduleht http://vaclavhavel.cz/index.php?sec=1&id=1&setln=2 (külastatud 13.11.11)
  5. 5,0 5,1 Soome kirjandusportaal Pegasos https://web.archive.org/web/20111105141614/http://www.kirjasto.sci.fi/vhavel.htm (külastatud 20.11.11)
  6. Näituse: „Hüvasti, Charlie! 20 aastat kommunismi kokkuvarisemisest Euroopas“ koduleht http://www.eam.ee/huvasticharlie/index.php?id=10700 (külastatud 13.11.11)
  7. Vabariigi presidendi kantselei Eesti Vabariigi Presidendi ametlik koduleht http://www.president.ee/et/meediakajastus/pressiteated/231-vaclav-havel-saatis-eesti-riigipeale-toetusavalduse/ (külastatud 13.11.11)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]