Margaret Thatcher

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"Raudne Leedi" suunab siia. Filmi kohta vaata artiklit Raudne leedi (film).
Margaret Thatcher
Margaret Thatcher
Suurbritannia peaminister
Ametiaeg
4. mai 1979 – 28. november 1990
Eelnev James Callaghan
Järgnev John Major
Suurbritannia opositsioonijuht
Ametiaeg
11. veebruar 1975 – 4. mai 1979
Eelnev Edward Heath
Järgnev James Callaghan
Konservatiivse Partei juht
Ametiaeg
11. veebruar 1975 – 28. november 1990
Eelnev Edward Heath
Järgnev John Major
Suurbritannia haridusminister
Ametiaeg
20. juuni 1970 – 4. märts 1974
Eelnev Edward Short
Järgnev Reg Prentice
Isikuandmed
Sünninimi Margaret Hilda Roberts
Sünniaeg 13. oktoober 1925
Sünnikoht Grantham, Suurbritannia
Surmaaeg 8. aprill 2013 (87-aastaselt)
Surmakoht Westminster, London, Suurbritannia
Erakond Konservatiivne Partei
Abikaasa Denis Thatcher (1951–2003)
Vanemad Alfred Roberts
Beatrice Stephenson
Lapsed Mark, Carol
Elukoht Royal Hospital Chelsea (viimne puhkepaik)
Alma mater Somerville College, Oxfordi Ülikool
Inns of Court School of Law
Elukutse Vandeadvokaat, keemik

Margaret Hilda Thatcher, paruness Thatcher (sünninimi Roberts; 13. oktoober 19258. aprill 2013) oli Suurbritannia Konservatiivse Partei poliitik, aastatel 19791990 Suurbritannia peaminister ja aastatel 19751990 Suurbritannia Konservatiivse Partei esinaine. Thatcher oli 20. sajandi kõige kauem ametis olnud Briti peaminister ja esimene naispeaminister Suurbritannias.

Margaret Thatcher on tuntud ka kui Raudne Leedi – selle hüüdnime andis talle üks Nõukogude ajakirjanik, kes tahtis Thatcherit halvustada tema kindlate seisukohtade tõttu kommunismi suhtes, ent Thatcher pööras selle hoopis enda kasuks, öeldes oma kõnes, et Britannia vajabki Raudset Leedit. Oma peaministriks oleku ajal oli ta selgelt vastu sotsialismile – vähendas ametiühingute mõju riigis, erastas seni pea täielikult riigile kuulunud ettevõtteid (nt BP jt), vähendas makse jne. Tema valitsemisvormi on hiljem hakatud kutsuma thatcherismiks.

Margaret Thatcher töötas keemikuna, seejärel advokaadina. 1959. aastal valiti ta Finchley valimisringkonnast parlamendiliikmeks.

Noorus ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ronald Reagan, Margaret Thatcher, Nancy Reagan, Denis Thatcher, 1988
Margaret Thatcher, 2001

Margaret sündis 1925. aastal vürtspoodnik Alfredi ja Beatrice Robertsi tütrena Granthamis Inglismaal. Ta õppis Oxfordi ülikoolis keemiat ja Londonis õigusteadust ning oli tudengina Oxfordi ülikooli Konservatiivide Ühenduse president. Aastatel 19471951 töötas ta keemikuna ja hiljem oli kolm aastat advokaat. 1951. aastal abiellus ta ärimees Denis Thatcheriga ja 1953. aastal sündisid neil kaksikud Mark ja Carol Thatcher.

Varajane poliitiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Alamkoja liige (1959–1970)[muuda | muuda lähteteksti]

1959. aastal valiti Thatcher Briti parlamendi alamkotta, kus ta oli saadik 1992. aastani. Aastatel 19611964 oli ta pensioni- ja sotsiaalkindlustuse parlamendisekretär, hiljem aga kuus aastat konservatiivide varikabineti (ase)minister.

Haridusminister (1970–1974)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19701974 oli Thatcher Edward Heathi valitsuses haridusminister. Seejärel sai temast jälle varikabineti liige.

Opositsiooniliider (1975–1979)[muuda | muuda lähteteksti]

1975. aastal valiti Thatcher Konservatiivse Partei juhiks ja ta oli seega parlamendi opositsiooni juht.

Suurbritannia peaminister (1979–1990)[muuda | muuda lähteteksti]

1979. aastal sai Thatcher Suurbritannia peaministriks.

Sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Rahandus- ja majanduspoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese Briti naisvalitsusjuhina ajas Thatcher ranget rahanduspoliitikat, toetas vaba ettevõtlust ja sulges kahjumis riigiettevõtted. Thatcheri peaministrina tehtud uusliberaalsed muudatused tuginesid sellistele põhimõtetele nagu riigi rolli vähendamine majanduses ja sotsiaalsfääris, majandussektorite dereguleerimine, ametiühingute mõju kahandamine ning maksukoormuse vähendamine.

Tema ajal suurenes väga palju Inglismaa põhja- ja lõunaosa vaheline lõhe.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Suhted Euroopa Liiduga[muuda | muuda lähteteksti]

Välispoliitikuna ei uskunud Thatcher Euroopa Ühenduse tulevikku ja eelistas tugevdada sidemeid USAga. Ta oli sarnaselt oma Prantsusmaa kolleegi, president François Mitterrandiga, ettevaatlik Saksamaa taasühinemise suhtes, kuna kartis, et Saksamaa võib muutuda liiga mõjuvõimsaks.

12. veebruaril 1986 kirjutas Thatcher koos Mitterrandiga alla Canterbury lepingule Eurotunneli rajamiseks.

Vähemalt alates 1970. aastate teisest poolest on Suurbritannia olnud Euroopa Liidu suhtes tõrges, olles alatasa kriitiline liidu rahanduse suhtes. Näiteks ei liitunud Suurbritannia Euroopa uue rahavahetuskursi süsteemiga, kui see loodi 1979. aastal. Ka Thatcher oli alatasa Euroopa Liidu suhtes kriitiline ja ei kartnud kunagi enda arvamust avaldada. Näiteks tema kuulsas 1988. aasta Brugge kõnes oli ta Euroopa Liidu üha rohkem ühineva vaimu vastu, võrreldes Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga, mis on üritanud pikki aastaid kontrollida kõike ühest kohast, kuid see on läbi kukkunud. See kõne oli väga skandaalne ja suurendas lõhesid Briti Konservatiivses parteis, mis lõpuks maksis Thatcherile tema peaministri koha.

Üks vastuolulisemaid pooli Thatcheris oli tema viha sakslaste vastu. Tema arvates ei olnud sakslaste natsionalism surnud ja ta leidis, et kui lasta neil uuesti tõusta, siis nad võivad proovida Euroopat samamoodi domineerida nagu sõja ajal. Sellepärast oli Thatcher ka Saksamaa taasühinemise vastu. Kui Thatcherile mainiti, et sakslased olid rahaliselt väga palju Euroopa liitmisele kaasa aidanud, siis vastas Thatcher, et sakslased lihtsalt maksavad tagasi selle eest, mis nad sõjas tegid. Kuigi hiljem, pärast oma ametiaega, muutis Thatcher veidike meelt öeldes, et ainuke asi, mida ta välispoliitikas kahtlemata valesti tegi, oli vastuseis Saksamaa taasühinemisele.

Suhted USA-ga[muuda | muuda lähteteksti]

Thatcheri ja Ronald Reagani suhted olid väga head. Ronald Reagan nägi Margaret Thatcherit kui ideoloogilist hingesugulast, kellega koos võidelda sotsialismi ja kommunismi vastu. See andis Thatcherile rohkem mõjuvõimu USAga suhtlemisel, kui tavaliselt Suurbritannia peaministrile anti. Näiteks suutis Thatcher ükskord Reaganit veenda USA õigusosakonna juurdlust British Airwaysi vastu peatama. Thatcheri arvates oligi Suurbritannia peaministri üheks ülesandeks hoida võimalikult häid suhteid USAga, tema arvates oli see Suurbritannia jaoks elutähtis. Thatcheri suhted Reaganiga näitasid, et ülihead suhted Ameerika presidendiga võimaldavad Ühendriike mõjutada Suurbritanniale kasulikus võtmes.

Üks selle suhte tähtsamaid saavutusi oli USA abikäsi Suurbritanniale Falklandi sõjas, mis aitas kaasa Suurbritannia võidule. Kuigi on ka vasturääkivusi. Näiteks ootas USA tervelt kuu aega, enne kui otsustas Suurbritanniat sõjas avalikult toetada, ja osa Reagani administratsioonist oli abi andmise vastu. Kriitikud on väitnud, et Thatcheri ja Reagani suhted olidki tegelikult ühepoolsed. Näiteks ei pidanud Reagan eelnevalt läbirääkimisi Thatcheriga Lõuna-Ameerikas asuva saareriigi Grenada suhtes, kuhu USA sõjavägi tungis 1983. aastal. Grenada oli nimelt pärast iseseisvuse saavutamist võtnud üle Briti parlamentaarse süsteemi, kuigi 1979. aasta revolutsiooni järel muutus Grenada sotsialismimaaks, mille tõttu USA pidas seda ohtlikuks. Seda, et Reagan Suurbritanniaga enne sissetungi läbirääkimisi ei pidanud, peavad mõlemad pooled nüüdseks lihtsalt kahetsusväärseks veaks, kuid see näitab, et tegelikult on USA Suurbritannia jaoks palju tähtsam kui vastupidi. Läbirääkimistest loobumine ei olnud juhuslik viga, lihtsalt USA huvid olid tähtsamad.

Reagani ametiaeg lõppes 1989. aastal ja uueks presidendiks sai George Bush. See tõotas Thatcherile head, kuna nagu Reagan, oli ka Bush vabariiklane. Lisaks tundis Thatcher Bushi juba varem pikka aega ja neil olid sarnased maailmavaated. Kuid nii suurepäraseid suhteid kui Reaganiga tal Bushiga ikkagi ei tekkinud. George Bushiga ei saanud ta rääkida nii otsekoheselt ja vabalt kui Reaganiga. Thatcheri ja USA presidentide suhete kohta on tolleaegne Prantsusmaa president Mitterrand näiteks öelnud, et Thatcher on suhetes Euroopa partneritega tihti karm, kuid rääkides USA presidendiga muutub Thatcher 8-aastaseks väga malbeks tütarlapseks. 

Suhted NSV Liiduga[muuda | muuda lähteteksti]

1984. aastal kohtus Thatcher Suurbritannias tulevase Nõukogude Liidu liidri Mihhail Gorbatšoviga. Hiljem külastas ta mitu korda Moskvat, tunnistades avalikult, et usaldab uue mõtlemisega riigijuhti.

Thatcheri esimene välispoliitiline kriis oli 1979. aastal, kui Nõukogude Liit tungis Afganistani. Thatcher mõistis selle hukka ja suutis isegi veenda osasi Briti sportlasi boikoteerima Moskva olümpiamänge 1980. aastal. USA, tollal eesotsas president Carteriga, üritas Nõukogude Liitu karistada majandussanktsioonidega, millele Thatcher avaldas nõrka toetust, kuna sel ajal oli Suurbritannia majanduslik seis ebakindel. Kuid üks asi, millele Thatcher alati kindlat toetust avaldas, oli võitlus kommunismi vastu.

Alates 1983. aasta suvest otsustas Thatcher koos ministritega muuta Briti suhtumist Nõukogude Liitu. Arvati, et Nõukogude Liit oli sel ajal valmis muutusteks ja tundus muutuvat järjest dünaamilisemaks. Seega otsustati sotsialismimaadesse suhtuda soodsamalt kui varem ja suurendada nendega suhtlemist. Kõigepealt läks Margaret Thatcher 1984. aasta veebruaris Ungarisse ja seejärel tuli Mihhail Gorbatšov Suurbritanniasse pikemale visiidile vahetult enne peasekretäriks saamist. Thatcher ja Gorbatšov tegid veel visiite nii Moskvasse kui Suurbritanniasse. Gorbatšovi ja Thatcheri suhted olid üsna head. Thatcher pidas Gorbatšovi uuendusmeelseks ja see meeldis talle. Gorbatšovi ja üleüldse Nõukogude Liidu jaoks oli Thatcheri arvamus väärtuslik, mõni isegi arvas, et tal on mõju USA, eriti president Reagani üle. Thatcher ei olnud kunagi ainus Lääne esindaja Nõukogude Liidus, kuid ta oli ikkagi isik, kelle arvamust seal kuulda võeti. 1988. aasta novembris ütles Thatcher ühes intervjuus, et me ei ole enam külmas sõjas.

Falklandi sõda (1982)[muuda | muuda lähteteksti]

Thatcher on oma memuaarides kirjutanud, et peaministriajast on tal kõige eredamalt meeles just Falklandi sõda. See toimus 1982. aasta kevadel Falklandi saartel, mis kuulusid tollal ja kuuluvad ka praegu Suurbritannia alla, kuid pikka aega on Argentina neid endale nõudnud. Sõda saigi alguse Argentina tungimisest Falklandi saartele, kestis vaid 11 nädalat ja lõppes Suurbritannia võiduga. See võit oli tähtis sündmus nii Thatcheri kui ka kogu Suurbritannia jaoks. Thatcher on väitnud, et nad ei võidelnud ainult Falklandi territooriumi ja seal elavate inimeste nimel, vaid kaalul oli ka Suurbritannia au riigina. Kuid enne Briti sõjaväe saatmist saartele oli Thatcher vastamisi paljude takistustega: ta pidi eirama nii enda parimaid nõunikke militaarküsimustes kui ka välisministeeriumit, kes arvasid, et Suurbritannia ei tule sellest sõjast võitjana välja. Thatcheril oli ka raskusi nõusoleku saamisega ÜRO Julgeolekunõukogult. Suurbritannia jaoks aga lõppes kõik hästi ja Thatcher saavutas tohutu populaarsuse võimsa ning kindlakäelise juhina.

Varem oli Suurbritannia osatähtsus maailmas järjepidevalt vähenenud, kuid sõja võit tõstis oluliselt Suurbritannia mainet. Thatcher on öelnud, et pärast sõda välisriikides käies tundis ta, kuidas Suurbritanniat peeti olulisemaks kui enne sõda. Samuti on Thatcher kirjutanud, et aastaid hiljem pärast sõda ütles üks Vene kindral talle, et Nõukogude Liidus arvati, et Suurbritannia ei võitle Falklandi eest ja kui võitlebki, siis britid kindlasti kaotavad. Nii aga ei läinud ja Nõukogude Liidus ei ole seda unustatud. 

Lõuna-Aafrika Vabariik[muuda | muuda lähteteksti]

Oma tulist karakterit sai aga Thatcher kõige paremini näidata Lõuna-Aafrika Vabariigi küsimuses. Seal valitses Pretoria režiim, mille järgi kehtis riigis apartheid. Rahvaste Ühenduse riigid tahtsid sanktsioonidega mõjutada Pretoria režiimi. Thatcher aga arvas, et majandussanktsioonid suurendaksid vaid probleemi, kuna see muudaks Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsuse repressiivsemaks ja suurendaks töötust mustanahaliste seas. 1985. aasta oktoobris Rahvaste Ühenduse konverentsil avaldati Thatcherile tugevat survet, et ta nõustuks mitmekülgsete sanktsioonidega. Thatcher aga suutis enda arvamusele kindlaks jääda ja nõustus vaid väga minimaalsete meetmetega, et Pretoria režiimi psühholoogiliselt mõjutada. Näiteks lõpetati uute laenude andmine Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsusele.

Kuigi Thatcher tundus käituvat ratsionaalselt, oli tema arvamus tihti vastuolus ülejäänud maailma arvamusega. Talle ei meeldinud nö sümboolsed aktsioonid, mis olid tihti ebatõhusad, kuid paljudele riikidele meeldis neid läbi viia. Olles järjepidev ja tihti kannatamatu diplomaatiliste žestide tegemisel, suutis Thatcher muuta suures osas Kolmandas Maailmas levinud arvamust, et Thatcher üritab apartheidi probleemi teadvustamist lihtsalt vaigistada. 

Hongkong[muuda | muuda lähteteksti]

Thatcher käis Hiinas arutamas Hongkongi saatuse üle, mis oli sel ajal Briti kontrolli all. Läbirääkimised algasid halvasti, kuna Thatcher ei olnud võõrustaja arvates piisavalt kaastundlik. Kuid tänu Thatcheri kabineti ministrile Geoffrey Howe'le, kes kasutas kannatlikku diplomaatilist lähenemist, jõuti 1984. aastal Hiinaga kokkuleppele. Briti kontroll Hongkongi üle pidi lõppema 1997. aastal, kuid Hongkong pidi saama Hiina suhtes nii majandus- kui ka finantsautonoomia. Selline kokkulepe võeti ülejäänud maailmas väga hästi vastu kui hea ja tõhus näide rahulikust diplomaatiast. 

Hilisemad aastad (1990–2013)[muuda | muuda lähteteksti]

1990. aasta novembris loobus Thatcher peaministrikohast. Ametisse astus John Major. 1992. aastal anti Margaret Thatcherile eluaegne parunessi tiitel, mille kaudu kuulus ta Suurbritannia parlamendi ülemkotta. Ta kirjutas memuaarid pealkirjaga "Downing Streeti aastad", mis ilmusid Eestis 1995. aastal, ja juhtis thatcherismi propageerivat omanimelist fondi.

Thatcher leidis palju järgijaid üle maailma, iseäranis Ida-Euroopa riikides, kes pärast Nõukogude korra lagunemist otsisid endale uut majanduspoliitikat ja asusid toetama uusliberaalset majandusmudelit. Eestis on Thatcheri õpilaseks peetud endist peaministrit Mart Laari. Laari sõnul nimetas Thatcher teda oma lemmikõpilaseks.

Suurbritannias on tema maine suuresti varieeruv – kui Lõuna-Inglismaal, eriti Londonis, kus tema ajal majandus õitses, nähakse teda valdavalt positiivses valguses, siis Põhja-Inglismaa suurtes töölislinnades, kus tema ajal allakäik hoogustus (Liverpoolis, Manchesteris, Leedsis, Sheffieldis), on teda pidevalt kujutatud negatiivses valguses.

1998. aastal tekitas Thatcher palju kära Tšiili endise diktaatori Augusto Pinocheti külastamisega tolle koduarestis viibimise ajal Suurbritannias. Thatcher külastas teda, sest Pinochet oli olnud üks tema põhilisi liitlasi Falklandi sõja ajal.

Thatcheri abikaasa Denis Thatcher suri 88-aastaselt 2003. aastal.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Paruness Margaret Thatcher suri 8. aprillil 2013. aastal ajurabanduse tagajärjel.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aastal linastus Thatcheri elu kajastav linateos "Raudne leedi". Peaosalist kehastanud Meryl Streep pälvis selle rolli eest 2012. aastal parima naisosatäitja Oscari.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
James Callaghan
Suurbritannia peaminister
1979–1990
Järgnev
John Major