Falklandi sõda

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Falklandi sõda
Photo montage of the Falklands War
Briti vägede liikumine
Toimumisaeg 2. aprill 1982 kuni 14. juuni 1982
Toimumiskoht Falklandi saared
Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared ja ümbritsev merepiirkond
Tulemus

Suurbritannia võit

  • senise olukorra säilimine
  • lõppes Argentina Lõuna-Thule saarte okupatsioon
  • Argentina sõjaväelise hunta kokkuvarisemine
  • Konservatiivse Partei valitsuse toetuse kasv, mida juhtis peaminister Margaret Thatcher
Osalised
Argentina Argentina Suurbritannia Suurbritannia
Falklandi saared Falklandi saared
Kaotused
* 649 surnud
  • 1 068 haavatud
  • 11 313 vangi võetud


* 258 surnud[1]
  • 775 haavatud
  • 115 vangi võetud


Falklandi sõda, ka Falklandi konflikt või Falklandi kriis, oli väljakuulutamata sõda Argentina ja Suurbritannia vahel. Sõja põhjustas vaidlus Falklandi ning Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saarte riikliku kuuluvuse üle, mis asuvad Atlandi ookeani lõunaosas.

Sõda algas 2. aprillil 1982, kui Argentina väed okupeerisid Falklandi ja Lõuna-Georgia saared. Suurbritannia valitsus saatis saari tagasi vallutama mereväeüksuse, mis pidi võitlema Argentina laevastiku ja õhuväega. Konflikt kestis 74 päeva ja lõppes Argentina vägede alistumisega 14. juunil 1982. Konfliktis hukkus 649 Argentina ja 255 Briti sõdurit ning 3 Falklandi saarte tsiviilelanikku. See on kõige hilisem konflikt, kus Suurbritannia on võidelnud ilma liitlasteta.

Argentina hakkas juba 19. sajandi lõpul väitma, et saared peaksid kuuluma neile, ning pole tänaseni loobunud kavatsusest need endale saada[2]. Nõue saartele lisati Argentina põhiseadusse 1994. Seetõttu pidas Argentina valitsus sissetungi omaenda territooriumi tagasivallutamiseks, samal ajal kui Briti valitsus pidas sõda meretaguse ala ründamiseks. Kumbki pool ei kuulutanud ametlikult sõda, vaenutegevus toimus põhiliselt saartel ja seda ümbritseval merel.

Konflikt mõjutas tugevalt mõlemat osapoolt. Konflikti alguses olid argentinalased patriootlikult meelestatud ja toetasid oma sõjaväelist valitsust, kuid pärast kaotust toetus valitsusele vähenes, mis kiirendas selle lagunemist. Suurbritannia valitsuse toetus aga suurenes ning see aitas Margaret Thatcheri juhitud valitsusel jääda võimule ka pärast 1983. aasta valimisi. Sõda mõjutas mõlema maa kultuuri, selle ainetel kirjutati raamatuid ja tehti filme. Aja jooksul on sõja mõju inglise kultuurile vähenenud, kuid Argentinas räägitakse sellest tänini.

Normaalsed suhted kahe riigi vahel taastati 1989 tingimusel, et saarte riikliku kuuluvuse küsimust enam ei arutata.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjale eelnenud perioodil kannatas Argentina majandusliku seisaku all, millele lisas riigisisesesse segadusse ka pidev juhtiv militaarpersonali vahetus. 1981. aasta detsembris tõusis teiste hulgas võimule admiral Jorge Anaya, kes toetas mõtet, et Falklandi saared kuuluvad neile, ning need tuleb enda kontrolli alla võtta kasutades kõiki sõjalisi vahendeid. Siiski uskus ta, et seda tehes ei vastaks Britid sõjalise jõuga.

Plaanides kasutada sõjalist lähenemist soovisid uued väejuhid tekitada Argentina inimestes teatud määral patriootlikust, et saada oma ideele kohalike heakskiitu ning boonusena viia nende tähelepanu eemale muudest riigisisestest probleemidest.

Kohalik ajaleht La Prensa avaldas oma veergudel samm-sammult üles kirjutatud plaani, mis pidi jõudma avalikkuse ette, ning milles olid üles märgitud saarte omandamise kõik etapid alates planeerimisest lõpetades otsese sõjalise sekkumisega kui Lääneriigid saari neile vabatahtlikult loovutada ei soovi.

Kasvavad pinged saarestiku ümber said oma otsustava tõuke, kui Argentina mereväelaste poolt infiltreeritud vanaraua otsijate grupp tõstatas Lõuna Georgia saarele Argentina lipu, mille peale reageeris Briti patrullalus HMS Endurance. Selle tulemusel otsustasid Argentina võimud omakorda, et aeg on tegudeks, ning nii kästi valmis seada jõud, mis 2.aprillil pidid saarestiku vallutama.

Argentiinlaste invasioon[muuda | muuda lähteteksti]

2.aprillil 1982 sooritasid Argentiinlased operatsiooni Rosario käigus maabumise Falklandi saartele. Invasiooni üritas esialgu takistada saarestiku kuberner Sir Rex Hunt, kellel olid sellel hetkel kasutada vaid üksikud sõdurid ja poliitilised võtted, kuid peagi andis ta juhtimise üle Briti major Mike Normanile.

Argentina vägede tegevus nägi suures pildis ette kolonel Guillermo Sanchez-Sabarotsi amfiibgrupi maabumist, Moody Brooki sõjaväelinnaku vallutamist, Stanly linna lahingut ning viimast rünnakut ja sellele kaasnevat allaandmist valitsuse hoonele.

Brittide poliitiline vastus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui brittideni oli jõudnud kuuldus argentiinlaste pealetungist, võttis kaitseministeerium ühendust kuberner Huntiga, kes kinnitas, et Argentina väed on tõepoolest võtnud kontrolli saarestiku üle. Lisaks kinnitasid kohalikud elanikud raadioühenduse teel BBC ajakirjanikele, et invasioon on tõepoolest toimunud. Sellest tulenevalt anti Falklandi saarte vabastamise juhtumine admiral Sir John Fieldhousile, kelle tegevused koodnimega "Operation Corporate" kestsid saarestikus 1. aprillist 20. juunini (1982). Pärast plaanide kinnitamist 2. aprillil määrati Briti valitsuse poolt ka reeglid, mis kehtestasid, et kõik saarestikus toimuv peab saama kiiret kajastust, et valitsusel oleks lihtsam olukorda kontrolli all hoida ning võtta vajadusel vastu poliitilisi otsuseid.

Saarestiku vabastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesena vallutasid Briti väed tagasi Lõuna-Georgia major Guy Sherdiani juhtimisel. Vaatamata mõningatele tagasilöökidele, mis olid tingitud halvast sügisilmast tekkinud pori tõttu ja Briti laevastikuni jõudnud allveelaeva häiretest suutsid vabastavad väed grupeeruda ja suunduda lahingusse 24. aprillil. Pärast üksikuid konflikte sooritas Sherdian 76 mehega otsese pealetungi Argentina vägedele saarel, kuid lisaks demonstratiivsele merepommitamisele kahe Briti aluse (Antrim ja Plymouth) poolt otsustasid saarel paiknevad Argentina väed alla anda. Seejärel läks saarelt Londoni poole teele sõnum mille sisu oli: "Meil on hea meel teatada Tema majesteedile, et Lõuna-Georgia saarel lehvib nüüdsest peale meie mereväe oma ka Ühendkuningriigi lipp." Avalikkuseni jõudis see sõnum peaminister Margaret Thatcheri vahendusel, kes teatas rõõmusõnumeid kohalikule meediale.

Koostöös kuningliku õhuväega suudeti hävitada Argentina mereväe põhilise ründealus General Belgrano, mille uputamine tõi kaasa ligi poole Argentina sõjaväelaste kogu kaotustest. Lisaks oli tegemist sedavõrd tähtsa alusega, et Argentina valitsus tundis, kuidas meresõda hakkab nende kontrolli alt väljuma. Siiski suudeti kaks päeva pärast General Belgrano uputamist anda vastulöök, mille tulemusena läks põhja Briti alus HMS Sheffield, mille käigus hukkus 20 ja sai viga 24 mereväelast. Osade allikate väitel olid aga pääsenud meremehed oma riigi edus saart vallutada aga sedavõrd kindlad, et oma põleva aluse taustal päästealustel minema seilates laulsid nad Monthy Pythoni lugu "Always Look on the Bright Side of Life."

Pärast mõnepäevaseid maalahinguid San Carlos, Goos Greenis, Mount Kentis ja Bluff Covis suutsid britid koondada brigaadisuuruse väe, et vabastada Stanley linna ala. 11. juuni öösel alustatud rünnakus kandsid Briti väed mõningaid kaotusi argentiinlaste hästi üles ehitatud kaitse tõttu, kuid pärast kolmepäevast sõjapidamist olid Argentiinlaste väed kandnud sedavõrd suuri kaotusi nii elavjõu kui varude osas, et Argentina brigaadikindral Mario Menendez leppis Briti kindralmajori Jeremy Mooriga kokku relvarahus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Falkland Islands – A history of the 1982 conflict". Raf.mod.uk. 1. oktoober 2004. Vaadatud 7. veebruar 2010. 
  2. Tarmo Maiberg: "Sõnasõda Falklandi saarte pärast üha kasvab" ERR, 8. veebruar 2012.
  • Michael Parson (2000). The Falklands War
  • Ott Laanemets, Liivo Laanetu (2014). Meresõda. Tallinn. 
  • Gordon Smith (2006). Battle atlas of the Falklands War 1982 by Land, Sea and Air