Kenneth Kaunda
Kenneth David Kaunda (28. aprill 1924 Chinsali – 17. juuni 2021 Lusaka) oli Sambia poliitik, riigi esimene president.
Kenneth Kaunda oli üks aktiivsemaid Sambia iseseisvuse eest võitlejaid. Ta oli Sambia president riigi iseseisvumisest 1964. aastal kuni 1991. aastani. Aastal 1972 kehtestas Kaunda ainupartei võimu ja tema juhitav Ühendatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei (UNIP) jäi võimule kuni tema ametiaja lõpuni.
Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]
Kenneth Kaunda sündis Põhja-Rodeesia Põhjaprovintsis Chinsalis Lubwa misjonijaamas vaimuliku ja kooliõpetaja David Kaunda perekonnas. Kenneth oli kaheksast lapsest noorim. Tema isa oli pärit Njassamaa põhjaosast. Põhja-Rodeesiasse asus ta elama 1904. aastal,[1] et töötada Lubwas Šotimaa Kiriku misjonärina. Ka Kennethi ema oli õpetaja; ta oli esimene aafriklasest naine, kes Põhja-Rodeesias kooliõpetajana tööle asus. Mõlemad õpetasid bemba lapsi riigi põhjaosas.[2]
Kenneth Kaunda sai alghariduse Lubwas ja õppis aastatel 1941–1943 Lusakas Munali õppekeskuses, kus sai õpetaja koolituse. Pärast kooli lõpetamist asus temagi tööle õpetajana. Aastatel 1943–1945 oli ta Lubwa kooli juhataja,[2] seejärel püüdis Lusakas sõjaväelaste koolitajaks saada, kuid teda ei võetud vastu. Pärast seda siirdus Kaunda koos kahe sõbraga Tanganjikasse paremat elu otsima. Seejärel viibis ta mõnda aega Salisburys,[3] kus töötas Bindura kaevanduses. Ta abiellus 1946. aastal Beatrice Kaweche Bandaga ja suundus 1948. aastal koju tagasi. Temast sai õpetaja Copperbeltis Mufulira misjonikoolis. Ta tegeles ka sotsiaaltööga muu hulgas vasekaevandustes.
Poliitikutee algus[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1949 asus Kaunda tõlgi ja Aafrika-alase nõustajana tööle inglase Sir Stewart Gore-Browne'i juurde. Gore-Brown oli Põhja-Rodeesia seadusandliku nõukogu liige ja riigi iseseisvumise toetaja. Tema kõrval sai Kenneth Kaunda oma esimese kogemuse poliitikast ja õppis tundma koloniaalvõimu telgitaguseid.[2] Aastatel 1949–1951 töötas ta ka osalise tööajaga Lubwa koolis. Tema aktiivne poliitikukarjäär sai alguse, kui ta 1949. aastal tollal Põhja-Rodeesia Kongressi nime kandnud partei liikmeks astus. Aastal 1951 sai partei nimeks Põhja-Rodeesia Aafrika Kongress ja samal aastal nimetati Kaunda partei korraldussekretäriks, 1953. aastal sai Kenneth Kaundast Harry Nkumbula juhitava ja tollal juba Aafrika Rahvuskongressi nime kandnud partei peasekretär.
Lahkhelid ja uue partei asutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Partei liidrid püüdsid võidelda Briti kolonistide plaanitava Lõuna-Rodeesia, Põhja-Rodeesia ja Njassamaa föderatsiooni (Rodeesia ja Njassamaa Föderatsiooni) vastu. Föderatsioon sai sellest hoolimata 1953. aastal teoks. Aastal 1955 mõisteti Kaunda ja Nkumbula kolonialismi õõnestava sisuga kirjanduse levitamise eest kaheks kuuks sunnitööle. Vanglasolek muutis Kaunda vaateid radikaalsemaks, Nkumbula muutus aga kolonistide suhtes sallivamaks ja oli valmis mustadele valimisõiguse andmise küsimuses kompromissile minema. Aastal 1958 jõudsid vastuolud haripunkti, sest oldi eri meelt selle suhtes, kas osaleda valimistel, kus lubatakse hääletada ainult väikesel osal mustadest. Aafrika Rahvuskongress lõhenes, Kaunda lõi oktoobris koos oma mõttekaaslastega parteist lahku ja asutas Sambia Aafrika Rahvuskongressi. Temast sai partei esimees.[2] Märtsis 1959 partei keelati. Juunis mõisteti Kaundale üheksakuune vanglakaristus, millest osa kandis ta Lusakas, osa aga Salisburys.
Tegevus vabadusvõitluse liidrina[muuda | muuda lähteteksti]
Kaunda vabanes vanglast 8. jaanuaril 1960 ja sai seejärel Aafrika Rahvuskongressist lahkunud Mainza Chona 1959. aasta oktoobris asutatud Ühendatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei (UNIP-i) liidriks. Kaunda sai muu hulgas tänu vangistusele rahva silmis kangelaseks. Seega oli tal 1960. aastast alates rahva toetus kindlustatud.[2]
UNIP oli kiiresti kasvanud ja juunis 1960 oli parteil juba 300 000 liiget. Detsembris 1960 kutsusid Briti võimud Kaunda ja teised UNIP-i liidrid Londonis peetud konverentsile kolme koloonia teemal. 1961. aasta alguses andis Suurbritannia valitsus heakskiidu Põhja-Rodeesia dekoloniseerimise alustamisele.[2]
Kenneth Kaunda pidas ennast "positiivse vägivallatu vastupanu" eestkõnelejaks. Aastal 1957 käis ta Indias ja Mahatma Gandhist sai üks tema suuremaid eeskujusid.[1] Juulis 1961 korraldas ta Põhjaprovintsis kodanikuallumatust väljendava väljaastumise, mille käigus peamiselt süüdati rajatisi ja seati suurematele teedele tõkkeid.
Oktoobris 1962 peeti esimesed iseseisvumise seisukohalt olulised valimised. Kenneth Kaunda kandideeris UNIP-i liidrina. Kuigi valimisseadusega kehtestatud hääleõiguslike valgete osakaal oli ebaproportsionaalselt suur, tulid Ühendatud Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Aafrika Rahvuskongress valimiste võitjaks. UNIP sai enim hääli ja talle kuulus uue esinduskogu 37 kohast 15.[2] Kenneth Kaunda sai seejärel Rahvuskongressiga moodustatud koalitsioonis haldus- ja sotsiaalministri koha. Jaanuaris 1964 peetud parlamendivalimised võitis UNIP ja Kenneth Kaundast sai Põhja-Rodeesia peaminister. Tema peaministriks oleku ajal leidis aset kokkupõrge Lumpa Kiriku ja UNIP-i liikmete vahel. 24. juulil 1964 puhkes tulevahetus, mille tagajärjel hukkus üle tuhande inimese. Kaunda oli sunnitud välja kuulutama erakorralise olukorra ja rahutused sõjaväe abil maha suruma. Umbes 15 000 Lumpa Kiriku liiget põgenes Kongo DV-sse; 3. augustil kiriku tegevus keelati.
24. oktoobril 1964 sai Kenneth Kaunda vastloodud Sambia riigi esimeseks presidendiks. Ta nimetas asepresidendina ametisse Reuben Kamanga.
Tegevus presidendina[muuda | muuda lähteteksti]
Üks probleeme, millega noore riigi president pidi kohe tegelema, oli hõimudevaheline võimuvõitlus. Rahulikku ülesehitustööd häirisid ka parteide omavahelised ajuti vägivaldsed kokkupõrked, eriti 1968. aasta valimiste ajal. See ajendas Kaundat peagi ebademokraatlikke võtteid kasutama.[2] Ise põhjendas ta ainuvõimu võtmist sooviga tagada stabiilsus ja muuta rahvas ühtseks.
Hariduspoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Haridus on alati olnud üks Kenneth Kaunda kõige südamelähedasemaid teemasid. Oma haridussüsteemi poolest oli Põhja-Rodeesia üks viletsamaid Suurbritannia kolooniate seas. Iseseisvumisel oli Sambias umbes sada kõrgharidusega inimest, sealhulgas kolm arsti.[3] Kaunda algatusel anti kõigile lastele tasuta õpikud ja pliiatsid; vanemad pidid hankima koolivormid, maksma sümboolse tasu ja hoolitsema selle eest, et lapsed koolis käiksid. Kõik lapsed keskkoolini ei jõudnud, kuid need, kes sinna läksid, said hea hariduse.
Aastal 1966 avati Lusakas Sambia ülikool. Enne seda oli selle ehitamiseks korraldatud üldrahvalik korjandus. Aastal 1988 moodustati ülikooli Kitwes asuvast osakonnast Copperbelti ülikool. Asutati ka ametikoole.
Majanduspoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Kaunda algatas ulatusliku tööstusettevõtete riigistamise, eelkõige puudutas see vasekaevandusi, aga ka teisi suuri ettevõtteid, sealhulgas ehitus-, transpordi- ja finantsettevõtteid. Kaunda majanduspoliitikat peetakse üldiselt läbikukkunuks. Kogu majandus põhines vase ekspordil, seega sõltus Sambia peaaegu täielikult vase hinnast maailmaturul.
Kaunda lõi suhted Hiinaga, kelle abiga rajati aastatel 1970–1975 raudtee Copperbeltist Tansaaniasse Dar es Salaami.
Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Kenneth Kaunda toetas naaberriikide iseseisvuspüüdlusi ning rassismi ja valgete ülemvõimu vastast võitlust. Ta andis Sambias ulualust paljudele Aafrika vabastusorganisatsioonidele. See pingestas suhteid valgete võimu all olevate naaberriikidega.
Aastatel 1970 ja 1987 valiti ta Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni esimeheks.[4]
Ainupartei võimu kehtestamine[muuda | muuda lähteteksti]
Juba 1960. aastatel muutus Kaunda juhtimisstiil järjest autoritaarsemaks. 1968. aasta presidendivalimistel oli ta ainuke kandidaat. Aastal 1972 keelustas Kaunda kõik opositsiooniparteid ja UNIP-ist sai ainupartei. Aasta hiljem kehtestati uue põhiseadusega nn üheparteiline osalusdemokraatia. Kaunda nimetas oma ideoloogiat Sambia humanismiks.[5] See sarnanes Aafrika sotsialismiks nimetatud ideoloogiaga mitmes teises Kesk-Aafrika riigis.
Kenneth Kaunda valiti ainsa kandidaadina presidendi ametisse tagasi 1978. ja 1983. aastal. 1980. aastate alguses surus ta maha mitu riigipöördekatset.[2]
1970. aastate energiakriis ja vasehindade langus tõi kaasa majanduslanguse ning rahvas muutus üha rahulolematumaks. Kuigi Rahvusvaheliselt Valuutafondilt ja Maailmapangalt oli varem suuri laene saadud, ei kiitnud lääneriigid Kaunda valitsemisstiili heaks ja loobusid lõpuks ka abistamisest. Rahvarahutuste ja rahvusvahelise üldsuse survel oli Kaunda sunnitud 1990. aastal lõpuks üheparteisüsteemi tühistama. Aastal 1991 võeti vastu uus põhiseadus ja samal aastal toimunud mitmeparteilistel valimistel valiti presidendiks Frederick Chiluba.[2]
1990. aastad[muuda | muuda lähteteksti]
Kenneth Kaunda kavatses 1996. aasta presidendivalimistel Frederick Chiluba vastu kandideerida, kuid Chiluba algatusel tehti põhiseadusse muudatused, mis ei lubanud kandideerida isikutel, kelle vanemad olid välismaalased. 25. detsembril 1997 Kaunda vahistati. Teda süüdistati paar kuud varem aset leidnud riigipöördekatsele õhutamises. Ta vabastati kuus päeva hiljem, kuid jäeti koduaresti kuni süüdistustest loobumiseni juunis 1998. Sama aasta juulis teatas ta, et loobub UNIP-i esimehe rollist kohe, kui sobiv järeltulija on leitud. Uues juhis ei jõutud aga kokkuleppele ja Kaunda jäi parteijuhiks kuni 2000. aastani. Märtsis 1999 otsustas kohus, et Kenneth Kaundalt tuleb Sambia kodakondsus ära võtta, sest tema vanemad olid pärit Malawist. Ka tema võimulolek kuulutati ebaseaduslikuks. Kaunda vaidlustas otsuse ülemkohtus ja aasta hiljem tema kodakondsus taastati.[2]
Elu pärast poliitikukarjääri[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast poliitikast tagasitõmbumist on Kenneth Kaunda pühendunud peamiselt heategevusele, eelkõige võitlusele AIDSi levikuga Aafrikas. Ta asutas organisatsiooni Kenneth Kaunda Children of Africa Foundation [6] ja oli tegev muu hulgas arengumaade tervishoiuprobleemide leevendamisega tegelevas ettevõtmises Project Concern International. [3]
Aastatel 2002–2004 osales ta Bostoni ülikooli programmis Lloyd G. Balfour African Presidents in Residence. [7]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Kenneth Kaunda abiellus 1946. aastal Betty Bandaga. Nad olid abielus 66 aastat ja neil sündis kümme last. 2012. aastal oli neil 38 lapselast ja 17 lapselapselast. Betty Kaunda suri 18. septembril 2012.[8]
Üks nende poegadest suri AIDSi.[9]
Kenneth Kaunda armastas kitarri mängida ja enda loodud laule laulda.[9] Talle meeldis ka tantsida.
Talle iseloomulikuks sümboliks sai suur valge linane taskurätik, mida ta hoidis demonstratiivselt vasakus käes kõigil avalikel esinemistel.[9][10]
Nelson Mandela oli Kenneth Kaunda hea sõber. Kaunda pidas kõne Mandela matustel.[11]
Kenneth Kaunda elas Lusakast mõnekümne kilomeetri kaugusel maal.[5]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
2003. aastal andis president Levy Mwanawasa Kenneth Kaundale Suure Kotkaordeni.[2]
Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Lusaka lennujaam sai 2011. aastal nimeks Kenneth Kaunda rahvusvaheline lennujaam.
Lõuna-Aafrika Vabariigi Loodeprovintsis Lõunaringkonna nime kandnud haldusüksus nimetati 25. aprillil 2008 Kenneth Kaunda auks Dr Kenneth Kaunda ringkonnaks.[12]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Dr. Kenneth David Kaunda – Father of Peace, Ghandi of Africa". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. november 2014. Vaadatud 14. märtsil 2014.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Kenneth Kaunda, Britannica.com
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Conversations with History: Kenneth D. Kaunda
- ↑ Tiit Made. "Rahvusvahelised suhted", ISBN 9985681185
- ↑ 5,0 5,1 Kenneth Kaunda: Interview on CNN's African Voices Part 1/3
- ↑ Kaunda's Children of Africa Foundation gets donation
- ↑ "Lloyd G. Balfour African Presidents in Residence Program". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2014. Vaadatud 15. märtsil 2014.
- ↑ Zambia: Betty Kaunda Dies
- ↑ 9,0 9,1 9,2 Kenneth Kaunda: Interview on CNN's African Voices Part 2/3
- ↑ Martin Meredith. "The fate of Africa", ISBN 1586482467
- ↑ Speech given by Zambia's first president Dr. Kenneth Kaunda at Nelson Mandela's funeral in South Africa
- ↑ "Clarifying our new identity". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. märts 2014. Vaadatud 14. märtsil 2014.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Fergus Macpherson, "Kenneth Kaunda: The Times and the Man" (1974).
- Richard Hall, "The High Price of Principles: Kaunda and the White South" (1969)
- David C. Mulford, 2Zambia: The Politics of Independence, 1957–1964" (1967)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Conversations with History: Kenneth D. Kaunda, University of California Television (UCTV) intervjuu
- Kenneth Kaunda, Zambian president and elder statesman of Africa – obituary. The Telegraph. 17. juuni 2021