Romano Prodi

Romano Prodi, märts 2007

Romano Antonio Prodi (sündinud 9. augustil 1939 Bolognas) on Itaalia poliitik. Alates 17. maist 2006 oli ta Itaalia peaminister, olles võitnud endise peaministri Silvio Berlusconi valimisliitu parlamendivalimistel. 24. jaanuaril 2008 astus ta tagasi, kuid jätkas peaministri kohustuste täitmist 8. maini 2008. Oli peaminister ka 1996–1998 ja Euroopa Komisjoni president 1999–2004.

Romano Prodil on hüüdnimi il Professore (Professor) tema akadeemilise tausta tõttu. Tal on ka teine halvustav hüüdnimi, il Mortadella (Bolognese spetsiaalne lihatoit).

Elulugu

Romano Prodi sündis kaheksanda lapsena inseneri peres. Ta õppis Milano katoliiklikus ülikoolis õigusteadust ja hiljem Londoni Majanduskoolis (LSE). Ta on abielus lapsepõlvesõbranna Flavia Franzoniga, kellega tal on kaks poega – Giorgio ja Antonio.

On olnud külalisõppejõud Harvardi Ülikoolis ja Stanfordi Teadusinstituudis.

Alustas akadeemilist karjääri Bologna Ülikoolis majandusprofessorina. Teadustöös uuris väike- ja keskmise suurusega ettevõtete arengut ning tööstusregioone. Hiljem huvitus sellistest teemadest nagu riigi ja turu vahelised suhted, erastamine, hariduse panus majandusarengusse, sotsiaalne ühtekuuluvus, Euroopa integratsioon jne. Oli trükikoja Societa Editrice Il Mulino juhataja (1974–1978) ning asutas 1981. aastal majanduskonsultatsioonibüroo Nomisma.

1970. aastatel alustas Prodi oma poliitilist karjääri kristlike demokraatide leeris. Giulio Andreotti valitsuses oli ta 1978–1979 tööstusminister ning 1982–1989 Tööstusliku Rekonstruktsiooni Instituudi IRI juht. 1990-ndatel oli IRI juures osaline Credito Italiano ja Banca Commerciale Italiana erastamisprotsessides. On kirjutanud kolumnistina Itaalia päevalehtedele ja toimetanud majandusajakirja. 1995. aastal asutas Ulivo (Õlipuu) vasaktsentristliku partei ja sai selle peaministrikandidaadiks 1995, võitis valimised ja moodustaski valitsuse.

1999. aastal nimetati ta Euroopa Komisjoni presidendiks. Ametiaja jooksul on talle antud mitmeid aunimetusi ülikoolide poolt üle maailma. Tema ametiaeg Euroopa Komisjonis lõppes oktoobris 2004.

2006. aasta parlamendivalimisteks moodustas ta vasaktsentristliku koalitsiooni ja võitis napilt valimised. 17. mail 2006 moodustas ta järjekordse Itaalia valitsuse. Oliivipuu võitis tänu liidu loojale Prodile, kes andis itaallastele meediamagnaadist ekspeaministri Silvio Berlusconi juhitud parempoolse Vabadusalliansi kõrval vasakpoolse alternatiivi. Osavalt koondas ta enda ümber liidu, mille kandvaks jõuks olid Partito della Rifondazione Comunista, Democratici di Sinistra (Demokraatlik Vasakpartei), rohelised, katoliiklik valimisliit ja endise peaministri Lamberto Dini juhitud Itaalia Uuenemine.

See seguliit Diniga seotud pangategelastest ja äriringkondadest ühelt poolt ning ametiühingutest ja kommunistidest teiselt poolt lõi esimest korda Itaalias suurepäraselt läbi. Oliivipuu saavutas napi enamuse mitte ainult saadikutekojas, vaid ka senatis. Prodi soovib Itaalia ümberkujundamist saksa tüüpi föderaalseks vabariigiks ning saada Saksa liidukantsleri omadega sarnanevad volitused, tugevdamaks Itaalia täidesaatvaid võimustruktuure.

Välislingid

Eelnev Lamberto Dini	Itaalia peaminister 1996–1998	Järgnev Massimo D'Alema
Eelnev Manuel Marín	Euroopa Komisjoni president 1999–2004	Järgnev José Manuel Durão Barroso
Eelnev Silvio Berlusconi	Itaalia peaminister 2006–2008	Järgnev Silvio Berlusconi