Bertrand Russell

Bertrand Russell 1907. aastal

Bertrand Arthur William Russell [r'assel], kolmas krahv Russell (18. mai 1872 Trelleck, Monmouthshire, Wales – 2. veebruar 1970 Penrhyndeudraeth, Merionethshire, Wales) oli inglise matemaatik, filosoof ja loogik, poliitiline liberaal ja aktivist ning filosoofia populariseerija.

Tema tööd matemaatilise loogika alal on olnud väga mõjukad. Ta oli üks mõjukamaid tuumarelva ja Vietnami sõja kritiseerijaid maailmas.

Aastal 1950 sai Russell Nobeli kirjandusauhinna "tunnustuseks oma mitmekesiste ja tähenduslike kirjutiste eest, milles ta kaitseb inimesesõbralikke ideaale ja mõttevabadust".

Elulugu

Bertrand Russell pärines aristokraatlikust Russellite suguvõsast. Tema isaisa lord John Russell oli 1840. aastatel kolmel korral Suurbritannia peaminister ning ka tolle isa John Russell, kuues Bedfordi hertsog oli viigide hulka kuuluv poliitik.

Bertrandi ema vikontess Katherine Amberley (kes suri, kui Bertrand oli kaheaastane) oli samuti pärit aristokraatlikust suguvõsast. Ta oli Edward John Stanley, teise parun Stanley of Alderley tütar ja Rosalindi, Carlisle'i krahvinna õde.

Bertrandi vanemad olid oma aja kohta äärmiselt radikaalsete vaadetega. Tema isa vikont Amberley (kes suri, kui Bertrand oli nelja-aastane) oli ateist, kes andis nõusoleku oma abikaasa afäärile nende laste koduõpetajaga. Bertrandi ilmalik ristiisa oli utilitaristlik filosoof John Stuart Mill. Lapsepõlve veetis Bertrand Richmond Parkis Pembroke Lodge'is.

Hoolimata sellisest ekstsentrilisest taustast oli Russelli lapsepõlv suhteliselt tavapärane. Isa oli tahtnud kasvatada teda agnostikuna ning selle vältimiseks tehti temast pärast vanemate surma õukonna hoolealune. Bertrandit ja tema vanemat venda Franki, kellest hiljem sai teine krahv Russell, kasvatasid viktoriaanlikud vanavanemad krahv ja krahvinna Russell (lord John Russell ja tema teine abikaasa leedi Frances Elliot). Kooli neid ei saadetud, vaid neid õpetasid guvernandid ja koduõpetajad. Nõnda õppis Bertrand perfektselt ära saksa ja prantsuse keele.

Russell õppis alates 1890. aastast Cambridge'i Ülikoolis Trinity College'is algul matemaatikat ning seejärel filosoofiat. 1895 valiti ta oma kolledži kolleegiumiliikmeks (fellow). Ent ta oli suvel 1895 juba Cambridge'ist lahkunud ning oli mõne kuu Pariisis Briti saatkonna atašee. Ta jäi kolleegiumiliikmeks 1901. aastani.

Oma abieluga hälbis Russell vanavanemate ootusest. 17-aastasena sai ta tuttavaks ameerika kveekeri Alys Pearsall Smithiga. Ta armus puritaanlikku, üllameelsesse Alysesse, kes oli seotud mitme haridus- ja usutegelasega, ning detsembris 1894 nad abiellusid. Veetnud mõned kuud Berliinis sotsiaaldemokraatiat uurimas, asusid nad elama Haslemere'i lähedale. Abielu lõppes 1911 faktilise lahkuminekuga. Russell ei olnud truu: tal olid kirglikud afäärid teiste seas leedi Ottoline Morrelliga (kuuenda Portlandi hertsogi poolõega) ja näitlejatari leedi Constance Mallesoniga.

Pärast abiellumist ja Berliinist naasmist pühendus Russell kodus filosoofiale. 1900 külastas ta Pariisis matemaatikakongressi. Talle avaldasid muljet võimekas itaalia matemaatik Giuseppe Peano ning tema õpilased ning ta asus kohe uurima Peano töid. 1903 kirjutas ta oma esimese olulise raamatu "The Principles of Mathematics" (Matemaatika printsiibid) ning asus koos oma sõbra Alfred North Whiteheadiga Peano ja Gottlob Frege matemaatilist loogikat arendama ja laiendama. 1908 valiti ta Kuningliku Seltsi liikmeks.

1910 nimetati ta Trinity College'i filosoofialektoriks. Kui puhkes Esimene maailmasõda, osales ta aktiivselt sõjaväeteenistusest keeldujate liikumises ning teda trahviti 100 naelsterlingiga selle eest, et ta kirjutas lendlehe, milles kritiseeriti ühe sõjaväeteenistusest keelduja kaheks aastaks vangimõistmist. Kolledž jättis ta 1916 lektorikohast ilma. Talle pakuti kohta Harvardi ülikoolis, kuid talle ei antud passi. Ta tahtis pidada loengukursuse (mis 1918 avaldati USA-s pealkirja all "Political Ideals" (Poliitilised ideaalid)), kuid sõjaväevõimud ei lubanud seda. 1918 mõisteti ta 6 kuuks vangi patsifistliku artikli eest. Vanglas kirjutas ta raamatu "Introduction to Mathematical Philosophy" (Sissejuhatus matemaatilisse filosoofiasse; 1919). Sõprade toetusel pidas Russell Londonis mõned loengud, mille põhjal valmis raamat "Analysis of Mind" (Vaimu analüüs; 1921).

1920 sõitis Russell lühikeseks ajaks Venemaale, et bolševismi kohapeal uurida. Sama aasta sügisest veetis ta aasta Pekingis, kus ta pidas ülikoolis filosoofialoenguid.

1921, kui Russell oli naasnud Pekingist, lahutas ta Alysest ning abiellus Dora Russelliga (sündinud Dora Black). Nad elasid kuuel talvekuul Chelseas ning veetsid suved Land's Endi lähedal. Nende lapsed olid John Conrad Russell, kes pärast isa surma oli lühikest aega neljas krahv Russell, ja leedi Katherine Russell, praegu leedi Katherine Tait). Russell elatas end sel ajal populaarteaduslikke raamatute kirjutamisega füüsikast, eetikast ja pedagoogikast. Koos Doraga rajasid nad 1927 eksperimentaalse Beacon Hilli kooli, mida nad pidasid 1932. aastani.

Kui Russelli vanem vend 1931 suri, sai temast kolmas krahv Russell, kuid seda tiitlit kasutas ta üsna harva.

Kui Russelli abielu Doraga oli purunenud tolle abielurikkumise pärast ühe ameerika ajakirjanikuga ning nad 1935 lahutasid, abiellus ta 1936 kolmandat korda, seekord Oxfordi üliõpilase Patricia Helen Spence'iga, keda hüüti Peteriks. Neiu oli 1930 olnud tema laste guvernant. Russellil ja Peteril sündis poeg Conrad.

Kevadel 1939 (või 1938) asus Russell elama Californiasse Santa Barbarasse ja California Ülikoolis Los Angeleses loenguid pidama. Varsti pärast seda nimetati ta õppeasutuse College of the City of New York professoriks, kuid pärast avalikkuse nördimusavaldusi tühistas kohus 1940 selle määramise, sest Russelli radikaalsed vaated leiti olevat kolledži õppejõule ebasobivad. Pärast seda sõlmis ta viieaastase lektorilepingu Barnesi fondiga Merionis Pennsylvanias, kuid jaanuaris 1943 tühistas fondi direktor Albert Coombs Barnes selle lepingu. 1944 valiti Russell taas Trinity College'i kolleegiumiliikmeks.

1952 lahutas Russell Peterist ning abiellus oma neljanda abikaasa Edithiga, keda hüüti Finchiks. Nad olid tuttavad alates 1925. aastast. Edith oli olnud inglise keele õppejõud Philadelphia lähedal Bryn Mawr College'is.

1960. aastate lõpus kirjutas Bertrand Russell oma kolmeköitelise autobiograafia ning ta suri 1970 Walesis grippi. Tema tuhk puistati laiali Walesi mägedesse.

Tema krahvitiitli päris tema poeg teisest abielust Dora Russell Blackiga ning seejärel tema noorem poeg tema kolmandast abielust Peteriga. Tema noorim poeg Conrad, viies krahv Russell, kes suri 2004, oli Suurbritannia lordidekoja valitud pärilik peer ning tunnustatud õpetlane.

Varajane looming

Russell alustas kantiaanina. Tema esimene raamat "An Essay on the Foundations of Geometry" (Essee geomeetria alustest) katsus seletada mitteeukleidilist geomeetriat Kanti vaatekohast. Seejärel sai Russellist lühikeseks ajaks hegeliaan, kuid oma sõbra George Edward Moore'i mõjul pöördus ta briti filosoofiale omase empirismi juurde lõplikult tagasi, kuigi ta selle konkreetset vormi hiljem korduvalt vahetas.

Loogika

Russell pooldas logitsismi programmi (matemaatika taandamist loogikale), sest nagu paistab, teatakse matemaatika tõdesid (näiteks, et 5 + 7 = 12) kogemusest sõltumatult, aprioorselt. Russelli ei veennud John Stuart Milli teooria, mille järgi matemaatika tõed järeldatakse induktiivselt vaatlusandmetest nagu muudki teaduslikud üldistused. Toetudes Giuseppe Peano ja Gottlob Frege töödele, püüdis Russell taandada matemaatikat loogikast ja mõistetest tulenevatele aprioorsetele tõdedele. Need tõed on küll paratamatult ja aprioorselt tõesed, kuid nad ei ütle midagi maailma kohta. See võimaldas Russellil epistemoloogias läbi viia loogilist empirismi: kogemusest sõltumatud on üksnes loogilised tõed, millel aga puudub positiivne sisu: nad ei väida midagi maailma kohta, vaid on lihtsalt keelelised konventsioonid.

Matemaatilises loogikas sõnastas Russell Russelli paradoksi, mis tõi ilmsiks naiivse hulgateooria vastuolulisuse ning ajendas otseselt aksiomaatilise hulgateooria loomise. Samuti rikkus see Gottlob Frege programmi, mis nägi ette aritmeetika taandamise loogikale.

Russell püüdis koos Alfred North Whiteheadiga siiski Frege logitsistlikku programmi ellu viia. Kolmest mahukast köitest koosnevas raamatus "Principia Mathematica" (1910–1913) püüdsid nad kogu matemaatika rajada ühele aksiomaatikale. Selle töö käigus sündisid ka Russelli määravate kirjelduste teooria (avaldatud 1905) ja tüüpide teooria (avaldatud 1908).

Russell ja Whitehead ei suutnud logitsistlikku programmi siiski lõpuni ellu viia. Esiteks oli kaheldav, kas tüüpide teooria kuulub loogikasse. Teiseks kasutas "Principia Mathematica" süsteem lõpmatuse aksioomi ja valiku aksioomi, mille loogilisus ei ole samuti ilmne. Lõpliku hoobi logitsismile andis Kurt Gödeli avastus. Kuigi Russelli ja Whiteheadi süsteemis puudusid Frege lähenemisele omased paradoksid, tõestas Gödel, et just sellepärast ei saa ei "Principia Mathematica" ega ükski muu mittevastuoluline loogikasüsteem tõestada kõiki matemaatika tõdesid ning seetõttu on Russelli programm paratamatult lõpuni teostamatu.

Keelefilosoofia

Russelli tähtsaim panus keelefilosoofiasse on tema määravate kirjelduste teooria. Tavaliselt kasutatakse selle illustreerimiseks väljendit "Prantsusmaa praegune kuningas", nii nagu see esineb lauses "Praegune Prantsusmaa kuningas on kiilaspea." Millisest objektist see lause räägib? Praegu ju Prantsusmaal kuningat ei ole. Alexius Meinong oli leidnud, et tuleb postuleerida 'mitteeksisteerivate entiteetide' sfäär. Sääraseid lauseid kasutades me osutaksime siis sellesse sfääri kuuluvatele entiteetidele. Ent see oleks vägagi kummaline teooria. Frege arvas nähtavasti, et me võime mõttetusena kõrvale jätta kõik laused, mille sõnad osutavad ilmselt mitteeksisteerivatele objektidele. Sellise lahenduse puhul on üheks raskuseks see, et mõned säärastest lausetest, nagu näiteks "Kui Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspea, siis ei ole Prantsusmaa praegusel kuningal peas ühtegi karva" mitte ainult ei paista mõttekana, vaid koguni ilmselt tõesena. Umbes samasugune probleem tekiks ka siis, kui Prantsusmaal oleks kaks kuningat: millist neist siis tähistaks väljend 'Prantsusmaa kuningas'?

See probleem tekib kõikide nn määravate kirjelduste puhul. Nende hulka kuuluvad tavaliselt kõik väljendid, mis algavad inglise keeles artikliga the, ning mõnikord ka pärisnimed, nagu näiteks 'Walter Scott'. (Viimases punktis lähevad arvamused lahku: Russell arvas puhuti, et pärisnimesid ei tohiks üldse nimetada nimedeks, sest nad on kõigest 'varjatud määravad kirjeldused', kuid hiljem on pärisnimesid ja määravaid kirjeldusi sageli vaadeldud täiesti erinevate asjadena.) Milline on määravate kirjelduste loogiline vorm? Teiste sõnadega, kuidas me peaksime neid ümber sõnastama, et näidata, kuidas – nagu Frege ütleks – terviku tõesus oleneb osade tõesusest? Paistab, et määravad kirjeldused on nagu nimed, mis loomu poolest tähistavad täpselt ühte asja. Mida siis öelda lause kui terviku kohta, kui üks selle osadest ei tööta, nagu peab?

Russelli lahendus lähtus ideest, et analüüsida ei tule määravat kirjeldust omaette võetuna, vaid kogu lauset, milles see sisaldub. Tema ettepanek oli sõnastada lause "Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspea" ümber nii: "On olemas niisugune x, et x on Prantsusmaa praegune kuningas, miski muu peale x-i ei ole Prantsusmaa praegune kuningas ning x on kiilaspea." Russell väitis, et iga määrav kirjeldus sisaldab tegelikult olemasoluväidet ja ainsuseväidet, kuid neid saab üksteisest lahutada ning vaadelda eraldi predikatsioonist, mis on kõnealuse lause ilmne sisu. Nii et lause tervikuna ütleb mingi objekti kohta kolme asja: kaks neist sisalduvad määravas kirjelduses ja kolmas sisaldub ülejäänud lauses. Kui objekti ei ole olemas või ta pole ainus, siis osutub kogu lause vääraks, mitte mõttetuks.

Üks tähtsamaid vastuväiteid Russelli teooriale (selle esitas Peter Strawson) seisneb selles, et määravad kirjeldused ei väida oma objekti olemasolu, vaid ainult eeldavad seda.

Epistemoloogia

Russelli epistemoloogia tegi läbi mitu etappi, millest suurem osa on filosoofia hilisemas ajaloos kõrvale jäänud. Temalt pärinevad siiski mõisted kahe viisi kohta, kuidas me saame mingi objekti kohta midagi teada: teadmine tutvuse kaudu ja teadmine kirjelduse kaudu. Russell leidis, et me saame olla tuttavad üksnes oma meelteandmetega, hetkeliste värvi-, heli- jms. aistingutega ning kõik muu, sealhulgas füüsilised esemed, on tunnetatav üksnes arutluse teel (kirjelduse kaudu), kuid mitte vahetult. Seda eristust on aga hakatud rakendama palju laiemas mõttes.

Induktsiooniprobleemi püüdis Russell lahendada induktsiooniprintsiibi abil.

Ta pooldas loogilist empirismi, mille kohaselt teadmine jaguneb sisutühjade aprioorsete loogiliste tõdede (sealhulgas matemaatika tõdede) teadmiseks ja kogemusel põhinevaks sisukaks teadmiseks.

Russelli mõju filosoofias

Russellit peetakse üheks analüütilise filosoofia rajajatest. Põhiliselt George Edward Moore ja Russell 'algatasid idealismivastase mässu' 20. sajandi alguse briti filosoofias. (Kolmkümmend aastat hiljem järgnes sellele Viini ringi loogiliste positivistide 'metafüüsikavastane mäss'.) Russell ja Moore püüdsid kõrvaldada sellise filosoofia, mis oli nende meelest mõttetu ja segane, ning taotlesid argumentatsiooni selgust ja täpsust. Selle programmi jätkuks olid Russelli ja Whiteheadi loogikaalased tööd.

Ludwig Wittgenstein õppis 1911–1914 Russelli juures. Tänu Russellile avaldati Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat" ning tänu temale sai Wittgenstein hiljem töökoha Cambridge'is ja mitmeid stipendiume. Kuid Wittgensteini hilisfilosoofiaga Russell ei nõustunud, Wittgenstein aga hakkas Russellit pidama "pinnapealseks ja libekeelseks". Russell avaldas suurt mõju ka Willard Van Orman Quine'ile, Karl Popperile ja paljudele teistele.

Kodanikupositsioon

Bertrand Russell oli avalik patsifist. Ta oli vastu Suurbritannia osalemisele Esimeses maailmasõjas. Selle eest teda kõigepealt trahviti ning seejärel ta kaotas oma õppejõukoha Cambridge'i Ülikooli Trinity kolledžis ja lõpuks oli ta kuus kuud vangis. Teise maailmasõja eelõhtul pooldas ta rahusobituspoliitikat, kuid tunnistas hiljem, et Hitleri režiim tuli hävitada.

Russell nimetas oma positsiooni suhteliseks patsifismiks: ta pidas sõda igal juhul suureks paheks, kuid teatud erilistel asjaoludel (näiteks siis, kui Hitler ähvardas vallutada kogu Euroopa), on see võib-olla väiksem pahe.

20. novembril 1948 esines Russell avaliku kõnega Westminster School'is ning šokeeris mõningaid hooletumaid kuulajaid sellega, et ta paistis pooldavat ennetavat tuumalööki Nõukogude Liidule. Russell väitis, et USA ja Nõukogude Liidu vaheline sõda on vältimatu, mistõttu on humanitaarkaalutlustel soovitav sellega võimalikult ruttu ühele poole jõuda. Russell leidis, et sellise sõja suudab inimkond veel üle elada, ent kui mõlemad pooled on jõudnud soetada suuremaid tuumarelvavarusid ja võimsamaid relvi, siis tuumasõda tooks kaasa inimkonna huku. Hiljem hakkas Russell pooldama mõlemapoolset desarmeerimist.

Alates 1950. aastatest oli Russell tuumarelvade häälekas vastane. Ta osales Pugwashi konverentsidel ja hiljem korraldas neid. Koos Albert Einsteiniga avaldasid nad Russelli-Einsteini manifesti. 1961 oli ta seoses tuumadesarmeerimist pooldavate meeleavaldustega nädal aega vangis. Ta oli Vietnami sõja vastu ning korraldas koos Jean-Paul Sartre'iga nn Russelli tribunali, mis pidi paljastama USA sõjakuritegusid.

Russell võitles oma kirjutistes viktoriaanlike arusaamade vastu moraalist. Oma varastes kirjutistes avaldas ta arvamust, et abieluväline seks ei pruugi olla ebamoraalne, kui tegemist on teineteist armastavate mehe ja naisega. Kuigi tänapäeval ei tundu see seisukoht äärmuslik, tekitas see suurt avalikku meelepaha ja hukkamõistu, kui Russell esimest korda Ameerika Ühendriikides käis. (Russelli eraelu oli küll palju hedonistlikum kui see tema kirjutistest nähtus, kuid seda tol ajal veel ei teatud.)

1963 hakkas tööle Bertrand Russelli Rahufond rahu, inimõiguste ja sotsiaalse õigluse heaks.

Ta kritiseeris juba varakult John Kennedy mõrva ametlikku versiooni: tema tööd "16 Questions on the Assassination" ("16 küsimust atentaadi kohta"; 1964) peetakse tänini selle juhtumi väga heaks käsitluseks.

Usuasjades nimetas Russell end filosoofiliseks agnostikuks ja praktiliseks ateistiks. Ta kirjutas, et suhtub kristlikku Jumalasse samamoodi nagu vanakreeka jumalatesse: ta on väga veendunud, et neid ei ole olemas, kuid ei suuda seda rangelt tõestada. Oma positsiooni väljendas ta kirjutistes "Am I an Atheist or an Agnostic?" ("Kas ma olen ateist või agnostik") ja "Why I am not a Christian?" ("Miks ma ei ole kristlane").

Poliitikas oli tema visiooniks hea, demokraatlik sotsialism. Ta suhtus väga kriitiliselt Stalini režiimi totalitarismisse. Ta räägib ka võimalikust ühiskonna teaduslikust planeerimisest tulevikus:

"Tuleviku sotsiaalpsühholoogidel on hulk koolilaste klasse, kelle peal nad katsetavad erinevaid meetodeid, kuidas kutsuda esile kõigutamatut veendumust, et lumi on must. Jõutakse mitmele tulemusele. Esiteks, et kodu mõju segab. Teiseks, et kuigi palju ei saa teha, kui indoktrineerimine ei alga enne kümneaastaseks saamist. Kolmandaks, et väga tõhusad on lauluks seatud värsid, mida korduvalt skandeeritakse. Neljandaks, et arvamust, et lumi on valge, tuleb pidada haiglast, ekstsentrilist maitset väljendavaks (...) Kuigi seda teadust uuritakse hoolega, jäetakse see rangelt valitseva klassi teada. Rahval ei lubata teada saada, kuidas nende veendumusi tekitatakse. Kui tehnikat täiustatakse, siis iga valitsus, mis on põlvkonna vältel hariduse eest hoolitsenud, suudab oma alamaid kindlalt kontrollida, vajamata sõjavägesid ega politseinikke." ("The Impact of Science of Society" ("Teaduse mõju ühiskonnale"; 1951).

Tunnustused

• 1908 Kuningliku Seltsi liige
• 1934 Kuningliku Seltsi Sylvesteri medal
• 1934 Londoni Matemaatikaseltsi De Morgani medal
• 1950 Nobeli kirjandusauhind

Teosed eesti keeles

Raamatud

• "Valik esseid". Tõlkinud ja järelsõna: Erkki Sivonen. Sari Avatud Eesti raamat, Hortus Litterarum, Tallinn 1994, 295 lk
• "Uurimus tähendusest ja tõest". Tõlkinud Tiiu Hallap. Sari Avatud Eesti raamat, Hortus Litterarum, Tallinn 1995, 520 lk

Artiklid

• "Miks ma kristlane ei ole" – kogumikus "Usk ja mõistus", koostanud Helmut Tarand, ER, Tallinn 1970
• "Osutamisest". Tõlkinud Urmas Sutrop – Akadeemia 1995, nr 3, lk 526–542
• "Miks ma kristlane ei ole". Tõlkinud Andres Tarand – Akadeemia 2002, nr 7, lk 1436–56
• "Poliitilised ideaalid". Tõlkinud Ann Must – Akadeemia 2005, nr 4, lk 861–888 ja nr 5, lk 1093–1120
• "Universaalide ja partikulaaride suhetest". Tõlkinud Bruno Mölder – Akadeemia 2007, nr 3, lk 581–601

Kirjandus

• "Rotterdami Erasmusest Bertrand Russellini" (artiklite kogumik). Vene keelest tõlkinud M. Lumi. ER, Tallinn 1972, lk 194–218 (Bernard Bõhhovski ja Boriss Mejerovski, "Bertrand Russelli ateism")
• Jaan Kangilaski, "Filosoofia igamehele" (raamatu "Valik esseid" arvustus) – Vikerkaar 1995, nr 1, lk 95–96
• Ülo Tonts, "Filosoof kirjutab arusaadavas keeles ja meeles" – Hommikuleht 11. jaanuar 1995, lk 18
• Vaapo Vaher, "Nobeli kirjandusauhinnad" XLIII – Eesti Aeg 18. jaanuar 1995, lk 15
• Andres Tarand, "Bertrand Russelli esseed" (raamatu "Valik esseid" arvustus) – Kultuurileht 16. juuni 1995, lk 16
• Urmas Sutrop, "Bertrand Russell Tallinnas" (läbisõidul 1920. aastal, seoses reisiga Venemaale) – Looming 1996, nr 1, lk 140–142; artikli täiendatud variant: Ajalooline Ajakiri 2000, nr 1, lk 89–96
• Märt Väljataga, "Kôikuval alusel suurehitis" (raamatu "Uurimus tähendusest ja tôest" arvustus) – Eesti Ekspress 7. märts 1997, lk B6
• Tanel Tammet, "Poolelijäänud rehkendus" (raamatu "Uurimus tähendusest ja tõest" arvustus) – Vikerkaar 1997, nr 3, lk 88–90
• Marek Tamm, "Täiusliku keele otsingul: Russelli ja Wittgensteini dialoog" (raamatu "Uurimus tähendusest ja tõest" ja Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofilise traktaadi" arvustus) – Kultuurimaa, 30. aprill 1997, lk 4
• Ray Monk, "Russell. Matemaatika: unelmad ja košmaarid". Tõlkinud Alar Helstein, Varrak, Tallinn 2001, 61 lk

Välislingid

• Bertrand Russelli artikleid (inglise keeles)
• Bertrand Russell, "Karl Marx" (pdf), tõlkinud Ene-Reet Soovik – Akadeemia 1989, nr 7, lk 1430–40
• Hasso Krull, "Filosoofi ametid" (raamatute "Uurimus tähendusest ja tôest" ja "Valik esseid" arvustus)) – Postimees 18. märts 1997, lk 18
• Bertrand Russell, "Jõudeoleku kiituseks". Tõlkinud Ann Must – Sirp 9. november 2001, lk 3–4