Totalitarism

Allikas: Vikipeedia
Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

· redigeeri

Totalitarism on poliitiline süsteem, kus riik ei tunne võimu piire ning püüab reguleerida nii avaliku kui ka eraelu igat aspekti. [1] Totalitaarsed režiimid püsivad võimul laiahaardelise propaganda abil, mida levitab riigi poolt kontrollitav massimeedia. Võimul on ainult üks partei, teised parteid on keelatud. Võimuloleva ainupartei tegevust iseloomustavad poliitilised repressioonid, isikukultus, kontroll majanduse üle, sõnavabaduse puudumine või selle piiramine, järelevalve rahva üle ja laiaulatusliku terrori kasutamine.

Totalitarismi kontseptsiooni arendas esimesena välja Carl Schmitt 1920. aastatel. Schmitt kasutas terminit Totalstaat oma mõjukas teoses "Der Begriff des Politischen" ('Poliitilise mõiste').[2] Tema kontseptsioon oli kuulus läänemaailmas külma sõja ajal anti-kommunistlikes poliitilistes diskursustes. Teoses tõsteti esile sarnasused fašistide ja kommunistide vahel, mis pidi põhjendama külma sõja aegseid poliitilisi jaotusi.[3]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Totalitarismi mõiste kui „totaalne“ poliitiline riigivõim sõnastati 1923. aastal Giovanni Amendola poolt, kes selle kaudu kirjeldas Itaalia fašismi, mille valitsemise süsteem erines fundamentaalselt senituntud diktatuuridest.[4] Termin sai hiljem positiivsema kuvandi Giovanni Gentile kirjutistes, kes oli sel ajal Itaalia üks prominentsemaid filosoofe ja fašismi juhtiv teoreetik. Ta kasutas terminit totalitario, et viidata uue riigikorra struktuurile ja eesmärkidele, mis pidid pakkuma "kogu rahva esindatust ja üleüldist juhtimist riigi eesmärkide saavutamisel".[5] Ta kirjeldas totalitarismi kui ühiskonda, kus riigi ideoloogial on mõju ning võimu enamiku kodanike üle.[6] Benito Mussolini sõnul niisugune süsteem politiseerib kõik spirituaalse ja inimliku: "Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu." [4]

Erinevused totalitarismi ja autokraatia vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Autoritarism erineb totalitarismist peamiselt sotsiaalsete ja majanduslike institutsioonide olemasolu poolest, mis ei ole riigi kontrolli all. Tabelis on toodud välja veel mõned erinevused:[7]

Totalitarism Autoritarism
Karisma Kõrge Madal
Juhi kontseptsioon Juht kui funktsioon Juht kui indiviid
Võimu lõpp Avalik Privaatne
Korruptsioon Väga madal Kõrge
Ametlik ideoloogia Jah Ei
Pluralism Ei Jah
Legitiimsus Jah Ei

Autoritaarseks režiimiks võib pidada valitsemiskorda, kus riigis on võimumonopol ühe isiku ehk diktaatori, komisjoni, hunta või väikse grupi inimeste ehk poliitilise eliidi käes. Seevastu totalitaarne režiim üritab kontrollida kõiki elu aspekte – majandust, haridust, kunsti, teadust, eraelu ning moraali. "Ametlik väljakuulutatud ideoloogia tungib kõige sügavamale ühiskondlikku struktuuri ja totalitaarne valitsus püüab täielikult kontrollida kodanike tegusid ja mõtteid."[4]

Võrreldes totalitarismiga, "autoritaarne riik siiski säilitab kindla eristatuse riigi ja ühiskonna vahel". Autoritaarses riigis on kõige olulisem poliitiline võim ning niikaua, kui ühiskond sellele vastu ei vaidle, on teatud määral võimalikud vabaduse aspektid. Totalitarism teiseltpoolt tungib inimeste eraellu ja lämmatab selle.[8]

Erinevuseks on muuhulgas ka see, et autoritarism ei ole elustatud utoopia abil, nagu see tihti totalitaarsetes režiimides on. Autoritaarne riigikord ei püüa maailma ega ka inimloomust muuta.[8] Carl Joachim Friedrich kirjutab, et "kõikehaarav ideoloogia, kontroll industriaalühiskonna üle ning partei, mis on kindlustatud, kasutades salapolitsei abi" on kolm totalitarismi komponenti, mis eristavad seda teistest mitte-demokraatlikest režiimidest.[8]

Seega võrreldes totalitaristlike režiimidega jäetakse autoritarismis laiem vabadus eraeluks, puudub suunav ideoloogia, tolereeritakse teatud pluralismi ühiskonnakorralduses, puudub võime mobiliseerida tervet populatsiooni, et saavutada rahvuslikud eesmärgid, ning võimu teostatakse, teades selle piire. Nõukogude kirjaniku Fazil Iskanderi sõnul oli totalitaarses režiimis elamine võrreldav sellega, et "sa olid sunnitud elama samas ruumis mehega, kes on üle mõistuse vägivaldne".[9]

Külma sõja-aegne uurimus[muuda | muuda lähteteksti]

Politoloogid Carl Friedrich ja Zbigniew Brzezinski olid esimesed, kes kasutasid totalitarismi terminit ülikoolides sotsioloogia loengutes ja erialastes teaduslikes töödes, et kirjeldada Nõukogude Liitu ja fašiste. Friedrich ja Brzezinski väitsid, et totalitaarsel süsteemil on kuus, vastastikku toetavat, defineeritud tunnusjoont:

  1. Läbimõeldud suunav ideoloogia
  2. Üheparteisüsteem, mida tüüpiliselt juhib diktaator
  3. Süstemaatiline elanikkonna terroriseerimine, kasutades vägivalda ning salapolitsei abi
  4. Relvade monopol
  5. Kommuniktasioonivahendite monopol
  6. Plaanimajandus

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Conquest, Robert (1999). Reflections on a Ravaged Century. p. 74. ISBN 0-393-04818-7. 
  2. Schmitt, Carl (1927). The Concept of the Political (German: Der Begriff des Politischen) (väljaanne 1996 University of Chicago Press ). Rutgers University Press. p. 22. ISBN 0-226-73886-8. 
  3. Defty, Brook (2007). Britain, America and Anti-Communist Propaganda 1945-1953. Chapters 2-5. The Information Research Department. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Pipes 1995, pp. 240–281
  5. Payne, Stanley G., Fascism: Comparison and Definition (UW Press, 1980), p. 73
  6. Gentile, Giovanni ja Benito Mussolini in: La dottrina del fascismo (1932)
  7. Sondrol, P. C. (2009). "Totalitarian and Authoritarian Dictators: A Comparison of Fidel Castro and Alfredo Stroessner". Journal of Latin American Studies 23 (3): 599. doi:10.1017/S0022216X00015868. 
  8. 8,0 8,1 8,2 Radu Cinpoes, Nationalism and Identity in Romania: A History of Extreme Politics from the Birth of the State to EU Accession, p. 70.
  9. Robert Conquest Reflections on a Ravaged Century (2000) ISBN 0-393-04818-7, page 189