Mine sisu juurde

Knut Hamsun

Allikas: Vikipeedia
Knut Hamsun
Sünniaeg 4. august 1859
Vågå vald, Lomi vald
Surmaaeg 19. veebruar 1952 (92-aastaselt)
Amet kirjanik
Autasud Nobeli kirjandusauhind
Koduleht https://hamsunsenteret.no/en/
Autogramm
Knut Hamsun

Knut Hamsun (4. august 185919. veebruar 1952) oli norra romaani- ja näitekirjanik.

Knut Hamsun (kodanikunimi Knud Pedersen) sündis Kesk-Norras Vågå vallas (ekslikult mainitakse tema sünnikohana Lomi valda) vaeses peres Peder ja Tora Peterseni neljanda pojana. Üles kasvas ta Põhja-Norras Hamarøys, saamata peaaegu mingisugust haridust. Oma esimese teose kirjutas Hamsun pseudonüümi Knut Pedersen Hamsund all 18-aastaselt. 1878. aastal kolis Hamsun Kristianiasse (praegune Oslo), kus ta elas mõnda aega vaesuses, kirjanduslik edu jäi tulemata. Aastail 18821888 käis ta USA-s ja tegi seal juhutöid.

Läbimurre kirjanduses tuli 1890. aastal romaaniga "Nälg". Hamsunist sai kiiresti tunnustatud kirjanik. Ta abiellus Bergljot Gopfertiniga, mis inspireeris teda kirjutama ainsat helgeloomulist teost "Victoria". 1906. aastal lahutas Hamsun abielu ning abiellus 1909. aastal näitleja Marie Anderseniga. 1911. aastal lahkus Hamsun Oslost ja kolis maale elama.

1917. aastal ilmus kirjaniku kuulsaim teos "Maa õnnistus", mille eest Hamsun pälvis 1920. aastal Nobeli auhinna.

Kahe maailmasõja vahel elas Hamsun kurdiks jäänuna eraklikku elu. Teises maailmasõjas toetas Hamsun Saksamaad ja Vidkun Quislingi valitsust. Põhjuse selleks leidis ta pärast Esimest maailmasõda Norras valitsenud liigses Suurbritannia ja Prantsusmaa soosimises. Ta oli kursis ka NSV Liidu kuritegudega. Ta oli pettunud Norra valitsuses, kes ei teinud midagi riigi erapooletust rikkuvate inglaste vastu, vaid saatis norralased surema inglaste eest Saksamaa vastu ja seejärel ise Inglismaale põgenes[1].

1943. aastal kohtus Hamsun Adolf Hitleri (nõudes riigikomissar Josef Terboveni tagandamist[2]) ja Joseph Goebbelsiga. Pärast seda saatis ta viimasele oma Nobeli auhinna medali. Adolf Hitleri surma puhul avaldas ta ajalehes Aftenposten artikli, kus oli muuhulgas öeldud: "Ta oli sõjamees, inimkonna eestvõitleja ja kõikide rahvaste õiguste evangeeliumi kuulutaja. Ta oli üks suuremaid reformaatoreid, ja tema ajalooliseks saatuseks kujunes tegutseda kõige ennekuulmatuma julmuse ajastul, julmuse, mis ta viimaks hukutas. Sellisena peaks lihtne lääneeurooplane nägema Adolf Hitlerit, ja meie, tema lähedased poolehoidjad, langetame nüüd pea tema surma puhul."

Pärast sõda oli Hamsun mõne kuu vangis. Temalt mõisteti välja 325 000 krooni Nasjonal Samlingisse kuulumise eest, kuid vabastati muudest süüdistustest, sest valitsuse korraldusel diagnoosisid psühhiaatrid tal vaimsete võimete püsiva kahjustuse. 1945. aastal viidi ta Oslo psühhiaatriakliinikusse ja sealt Landviki vanadekodusse. Nii tema kuulumises Nasjonal Samlingisse kui ka vaimsete võimete languses on hiljem kaheldud.

  • "Nälg" (1890; Sult)
  • "Müsteeriumid" (1892; Mysterier)
  • "Paan" (1894; Pan)
  • "Victoria" (1898)
  • "Sügistähe all" (1906)"Under Høststjærnen"
  • "Benoni" (1908)
  • "Aja lapsed" (1913; Børn Av Tiden)
  • "Segelfossi alevik" (1915; Segelfoss By)
  • "Maa õnnistus" (1917; Markens Grøde)
  • "Naised kaevul" (1920); " Konerne ved vannposten "
  • "Viimane peatükk" (1923; Siste Kapitet)
  • "Hulkurid" (1927; Landstrykere)
  • "August" (1930)
  • "Aga elu kestab edasi" (1933); " Men livet lever "
  • "Ring sulgub" (1935); "Ringen sluttet"
  • "Rohtunud radadel" (mälestusteraamat, 1952); "Paa gjengrodde Stier"
  • "Kuningriigi väravatel" (1895; Ved Rigets Port)
  • "Elumäng"
  • "Õhtupuna"
  • "Munk Vendt" (1902; Munken Vendt)

Teosed eesti keeles

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 214–215
  2. Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 216
  • Bernhard Linde, "Knut Hamsun. Ta 70.-aastaseks sünnipäevaks" (sisaldab ka isiklikke mälestusi kokkupuuteist Hamsuniga) – Eesti Kirjandus 1929, nr 7, lk 273–283
  • Erna Tillemann, "Knut Hamsunile mõeldes. Märkmeid tema 80. sünnipäeva puhul" – Varamu 1939, nr 7, lk 777–782
  • Artur Adson, "Knut Hamsun †" (nekroloog) – Kodukolle 1952, nr 4, lk 20–22
  • Kaleph Jõulu, "Nobeli preemia laureaadi Knut Hamsuni romaan "Maa õnnistus" koolitundi" – Haridus 1993, nr 10, lk 34–36, nr 11, lk 37–39 ja nr 12, lk 34–35
  • Vaapo Vaher, "Nobeli kirjandusauhinnad XVIII. 1920. a. Knut Hamsun" – Eesti Aeg 8. detsember 1993, lk 19
  • Hilve Rebane, "Knut Hamsuni protsess" – Postimees 1994, 14. oktoober, lk 14 ja 15. oktoober, lk 15,
  • Aivar Kull, "Knut Hamsuni pihtimuslik eneseõigustus" (raamatu "Rohtunud radadel" uustrüki arvustus) – Postimees 7. november 1994 ja A. Kull, "Kulli pilk", Ilmamaa, Tartu 2005, lk 40–42
  • Hilve Rebane, "Knut Hamsuni saaga" (raamatu "Rohtunud radadel" uustrüki arvustus) – Kultuurileht 18. november 1994
  • Hilve Rebane, "Armastuse poeesia ja inimvahekordade ilu" ("Victoria" 1995. aasta kordustrüki arvustus) – Kultuurileht 23. veebruar 1996, lk 11
  • Per Olov Enquist, "Hamsun" (filmijutustus, mille põhjal on tehtud film). Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe, LR 1998, nr 37/38
  • Hilve Rebane, "Knut Hamsuni "Maa õnnistus" eesti keeles" – raamatus "Mis on see ISE: tekst, tagapõhi, isikupära". Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 1999, lk 203–216
  • Hilve Rebane, "Uhke põhjamaine. Esseid ja uurimusi Põhjamaade kirjandusest", Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2003, artiklid: "Knut Hamsuni looming Eestis" (lk 167–181), "Knut Hamsun ja Teise maailmasõja järgne Eesti: hinnangud ja ümberhinnangud" (lk 182–194) ja "Oleme kõik kuulnud Paani flööti" (lk 195–201, "Paani" 1995. aasta uustrüki arvustus)
  • Ingar Sletten Kolloen, "Kirjanik ja diktaator. Knut Hamsuni looming, elu ja aeg". Tõlkinud Elvi Lumet, Eesti Raamat, Tallinn 2007, 462 lk

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]