Induktsiooniprintsiip

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib induktsiooniga seotud printsiibist; matemaatilise induktsiooniga seotud printsiibi kohta vaata artiklit Matemaatilise induktsiooni printsiip

Induktsiooniprintsiip (inglise principle of induction) on printsiip, millega induktsionistid õigustavad induktiivsete järelduste suurt tõenäosust.

Printsiibi sõnastas Bertrand Russell raamatus "The problems of philosophy" järgmisel kujul:

"a) Kui on leitud, et mingi asi teatavast liigist A on seotud mingi asjaga teatud teisest liigist B ning pole kunagi leitud, et ta oleks lahus liiki B kuuluvast asjast, siis mida suuremal arvul juhtudel on A ja B olnud seotud, siis seda suurem on tõenäosus, et nad on seotud uuel juhtumil, mille puhul nendest kahest ühe kohalolu on teada;

b) Samadel asjaoludel muudab piisav hulk seotuse juhtumeid uue seotuse tõenäosuse peaaegu kindluseks ning paneb selle peaaegu piiramatult kindlusele lähenema."

Klassikalises näites räägitakse sellest, kuidas paljude mustade ronkade vaatlusest järeldatakse, et kõik rongad on mustad. Ülaltoodud sõnastuses ütleb räägib induktsiooniprintsiip ainult seda, et iga tulevikus vaadeldav ronk osutub mustaks. Russell sõnastab siiski induktsiooniprintsiibi ka selle kohta, et kõik rongad on mustad.

Ülaltoodud sõnastuse puhul tekib järgmine probleem. Kui A on 'ronk' ja B on must, siis tuleb formuleeringu a) järgi välja, et iga vastleitud must asi on väga tõenäoliselt ronk, mis ilmselt ei ole tõsi. Nähtavasti aitab see, kui sõnastada selle formuleeringu a) lõpp ümber nii: "et nad on seotud uuel juhtumil, mille puhul A kohalolu ei ole teada".

Enamik induktsionismi pooldajad peavad seda printsiipi fundamentaalseks, hädavajalikuks ja ilmseks.

Karl Popper on induktsiooniprintsiipi ägedalt rünnanud, väites, et selle õigustus viib kas vigase ringi või lõputu regressini või siis on aprioorne, taandudes pimedale usule.

Russell möönis induktsiooniprintsiibi empiirilise õigustamise võimatust ning leidis, et see tuleb omaks võtta aprioorselt, sest muidu on teaduse tegemine võimatu ja igasugused ootused tuleviku suhtes õigustamatud: "Teaduse üldised printsiibid, nagu näiteks usk seaduste universaalsesse valitsemisse ning usk, et igal sündmusel peab olema põhjus, on sama täielikult sõltuvad induktsiooniprintsiibist nagu meie argielu uskumused."

Eestis on induktsiooniprintsiipi uurinud Jüri Eintalu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]