Aprioorne teadmine
Aprioorne teadmine on filosoofias teadmine, mis on saadud või mida õigustatakse üksnes mõistusele ja teatavast propositsioonist arusaamisele toetudes, võtmata otseselt või kaudselt appi kogemust (selles kontekstis peetakse kogemuse all enamasti silmas meeltetaju põhjal tehtud tähelepanekuid välismaailma kohta[1]). Teiste sõnadega, aprioorne teadmine on teadmine, mis põhineb aprioorsel õigustusel. Aprioorseks teadmiseks peetakse loogika ja matemaatika tõdede teadmist.
Aprioorsele teadmisele vastandakse mitteaprioorset teadmist, mida nimetatakse aposterioorseks ehk empiiriliseks teadmiseks.
Kas aprioorne teadmine on olemas?[muuda | muuda lähteteksti]
Epistemoloogias on vaieldud selle üle, kas on olemas mittetriviaalne aprioorne teadmine. Ratsionalistid vastavad sellele küsimusele jaatavalt, empiristide arvates aga tuleneb igasugune teadmine lõppkokkuvõttes mingisugusest välisest kogemusest.
Milline teadmine on aprioorne?[muuda | muuda lähteteksti]
Kõige sagedamini omistatakse aprioorse teadmise staatust loogika ja matemaatika teoreemidele, sest need räägivad abstraktsetest objektidest, mis ei ole meeltega tajutavad. Empiristid eitavad, et tegemist on aprioorse teadmisega. Näiteks John Stuart Mill oli seisukohal, et ka loogiline ja matemaatiline teadmine tugineb kogemusele, David Hume aga eitas, et nende puhul on üldse tegemist teadmisega.
Aprioorseks teadmiseks võidakse pidada näiteks järgmiste propositsioonide teadmist:
- Ükski poissmees ei ole abielus (filosoofide lemmiknäide).
- 5+7=12 (Kanti näide)
- Propositsioon, mida keegi teab, on tõene.
- Kui A on väiksem kui B ja B on väiksem kui C, siis A on väiksem kui C.
- Ükski keha ei saa olla ühtaegu üleni sinine ja üleni kollane.
- Ükski keha tervikuna ei saa olla mitmes kohas korraga.
- On moraalselt väär imikuid lõbu pärast surnuks piinata.
- Süütut inimest karistada on ebaõiglane.
Võiks arvata, et aprioorselt on võimalik teada ainult sellist propositsiooni, mille kohta teadja usub, et see on paratamatult tõene. Ent paratamatu tõesuse mõiste puudumine teadjal ei välista aprioorset teadmist [2]. Samuti on aprioorne teadmine võimalik neil, kes eitavad propositsioonide paratamatut tõesust[3].
Traditsiooniliselt on arvatud, et aprioorselt on võimalik teada ainult paratamatuid propositsioone (sõltumata sellest, kas teadja usub nende paratamatut tõesust). Saul Kripke (Nimetamine ja paratamatus) väidab, et ka kontingentseid propositsioone on võimalik aprioorselt teada. Olgu näiteks S meetri etalon Pariisis. Kui ma fikseerin väljendi "üks meeter" osutuse määrava kirjeldusega "S-i pikkus hetkel t0", siis ma tean aprioorselt, et S on hetkel t0 ühe meetri pikkune, kuigi see propositsioon on kontingentne. Sellele on esitatud niisugune vastuväide. Mööname, et keegi võib aprioorselt teada, et kui ta on osutuse niiviisi fikseerinud, siis S on hetkel t0 ühe meetri pikkune. Ent tal ei saa olla aprioorset õigustust uskumusele, et ta on osutuse niiviisi fikseerinud; nii et ei saa järeldada, et ta teab aprioorselt, et S on hetkel t0 ühe meetri pikkune.[4][5]
Kontingentse aprioorse teadmise näite pakub siiski minu teadmine, et kui ma olen osutuse niiviisi fikseerinud, siis S on hetkel t0 ühe meetri pikkune. See propositsioon on kontingentne, sest S oleks võinud hetkel t0 olla teistsuguse pikkusega. Gareth Evans (1979:183–185) toob teistsuguseid näiteid arvatavate kontingentsete aprioorsete tõdede kohta. Vaatleme propositsioone kujul "Kui tegelikult p, siis p," näiteks "Kui post on tegelikult punane, siis ta on punane." Need on kontingentsed, sest post võiks olla ka mittepunane, ja siis ta poleks punane, kuigi ta tegelikult on punane. Neid propositsioone on võimalik aprioorselt teada, sest siin piisab propositsioonist arusaamisest.
Saul Kripke (Nimetamine ja paratamatus) järgi kuuluvad paratamatute tõdede hulka näiteks "Vesi on H2O" ja "Ehatäht on Koidutäht", mille teadmine ei ole aprioorne. Seda on vaidlustanud näiteks Alfred Ayer, kes eitas de re paratamatust.
On arvatud, et aprioorselt on võimalik teada ainult analüütilisi propositsioone[6][7]. Tundub aga, et aprioorselt õigustada saab ka propositsioone, mis ei tundu olevat analüütilised. Jääb lahtiseks, kas mõni neist on tõene. Igatahes Immanuel Kant rääkis aprioorsetest sünteetilistest otsustustest, millest küll vähemalt osa käib propositsioonide kohta, mis võivad tunduda analüütilised.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Märkused[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Üldisemalt võidakse kogemuse alla lugeda näiteks mälu ja introspektsiooni (ning selgeltnägemine ja telepaatia, kui need peaksid olemas olema,) kuid mitte kõik vaimunähtused ja vaimuprotsessid, sest aprioorse õigustuse teooriates räägitakse sageli aprioorsete väidete tõesuse või paratamatuse ratsionaalsest "tajumisest".
- ↑ Casullo 2003:15-16; BonJour 1998:114, märkus 23.)
- ↑ Casullo 2003:16.
- ↑ Vrd BonJour 1998:12-13.
- ↑ On ka väidetud, et kui väljendit "üks meeter" kasutatakse pulga S pikkuse nimena, milline see pikkus ka ei oleks, siis väide, et pulk S on ühe meetri pikkune, on paratamatult tõene ja seda on võimalik aprioorselt teada, kui aga väljendit "üks meeter" kasutatakse konkreetse pikkuse nimena, siis väide, et pulk S on ühe meetri pikkune, on kontingentselt tõene ja seda on võimalik teada ainult aposterioorselt.
- ↑ Neid võib mõista kui propositsioone, mida saab neid väljendatavates lausetes väljendite asendamise teel sünonüümsete väljenditega taandada loogilistele tõdedele.
- ↑ Kontingentsed analüütilised propositsioonid jäävad siin vaatluse alt välja.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Saul Kripke. Naming and Necessity. – Donald Davidson, Gilbert Harman (toim). Semantics of Natural Language, Dordrecht: Reidel 1972, lk 253–355, 763–769. Ümbertrükk: Saul Kripke. Naming and Necessity, Cambridge: Harvard University Press 1980. Eesti keeles: Nimetamine ja paratamatus, Tartu Ülikooli Kirjastus 2001, tlk Anto Unt.
- Gareth Evans. Reference and Contingency. – The Monist, 1979, 62(2), lk 161-189.
- Laurence BonJour. In Defense of Pure Reason, Cambridge: Cambridge University Press 1998.
- Albert Castullo. A Priori Knowledge. – Paul Moser (toim). The Oxford Handbook of Epistemology, Oxford: Oxford University Press 2002, lk 95-143.
- Albert Casullo. A Priori Justification, Oxford: Oxford University Press 2003.