Aisting

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aistinguks nimetatakse filosoofias ja traditsioonilises psühholoogias elementaarset meelelist elamust. Neurofüsioloogias võidakse aistingut mõista ka puhtfüsioloogilise protsessina. Aisting on väliskeskkonna või organismi enda kohta käiva informatsiooni töötlemise esimene aste [1].

Aistingu neurofüsioloogiline käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Neurofüsioloogias on aisting objektiivse keskkonna mõjurite toime tulemusena organismi sisemuses või välispinnal asuvates retseptorites tekkiv reaktsioon.

Antiiktraditsiooni alusel lihtsustades eristatakse spetsiaalseid meeleelundeidsilm, kõrv, nina, keel –, mis on välja arenenud teatud modaalsusega informatsiooni vastuvõtmiseks (silma abil toimub nägemine, kõrva abil kuulmine jne).

Tänapäeval on teada, et nii meeleelundite sees kui ka mujal organismis asuvad spetsiaalsed sensoorsed rakud, mis on võimelised vastu võtma ja muutma vastava füüsikalise stiimuli närvisüsteemile arusaadavaks signaaliks. Näiteks paiknevad nahas erinevad retseptorid, mille ülesandeks on reageerida temperatuuri muutustele, mehaanilisele survele või muudele ärritajatele. Organismi sisemuses paiknevad retseptorid siseelundites, lihastes, luudes, veresoontes.

Tajuretseptoritele on iseloomulik ärrituslävi. See on teoreetiline piir, millest madalama intensiivsusega ärrituse aistmine ei ole organismil retseptorite omaduste tõttu võimalik.

Retseptorites tekkinud ärritused liiguvad mööda aferentseid juhteteid ajju, kus neist moodustub taju.

Aisting ja psüühika[muuda | muuda lähteteksti]

Aistingu ja psüühika seoste kohta on vähemalt kaks täiesti vastupidist seisukohta:

  1. aisting on psüühika koostisosa;
  2. aisting ei ole psüühika koostisosa.

Põhjendused, mida esitavad aistingu ja psüühika seose eitajad, on järgmised:

  • Aisting on puhtfüsioloogiline reaktsioon keskkonnaärritajale.
  • Aistingu anatoomiline substraat ei ole otseselt seotud kesknärvisüsteemiga, aga kõik teised psüühilised reaktsioonid on seotud kesknärvisüsteemiga.

Aisting ja tehniline areng[muuda | muuda lähteteksti]

Aistingu traditsioonilisele käsitlusele heidab kinda tänapäevane tehniline areng. Teadus ja tehnika on jõudnud sellisele tasemele, et osatakse luua andureid, mille abil kõrgtehnoloogilised masinad (robotid) on võimelised saama ümbritsevast keskkonnast kujutluse ja vastavalt sellele kujutlusele ka oma funktsiooni teostama. Siit sugeneb probleem, kas aisting on

  1. midagi spetsiifilist elusale;
  2. ükskõik mis meetodil ümbritseva keskkonna objektide üksikomaduste registreerimine edasise infotöötlemise eesmärgil.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Aisting". 1985. Eesti Entsüklopeedia. 1. köide.