Sviatlana Aliaksijevič

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sviatlana Aliaksijevič
Світлана Алексієвич (Київ, 2016) 08 (cropped).JPG
Sündinud 31. mai 1948 (vanus 73)
Ivano-Frankivsk
Alma mater
  • Valgevene Riikliku Ülikooli ajakirjanduse teaduskond
Amet kirjanik, ajakirjanik
Teosed Sõda ei ole naise nägu, The Last Witnesses, Tšernobõli palve: tuleviku kroonika, Zinky Boys: Soviet Voices from a Forgotten War
Autasud Herderi preemia, Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind, Austuse märk, Leninliku Komsomoli preemia, Angelus Award, Nikolai Ostrovski auhind, Konstantin Fedini auhind, Kurt Tucholsky auhind, Andrei Sinyavsky prize, Triumph, Leipzig Book Award for European Understanding, Das politische Buch, Oxfam Novib/PEN Award, Ryszard Kapuściński Award for literary reportage, Nobeli kirjandusauhind, Prix Médicis essai, honorary doctorate of the Vrije Universiteit Brussel, Commander's Cross of the Order of Merit of the Federal Republic of Germany
Autogramm
Svetlana Alexijevich Autograph.jpg
Sviatlana Aliaksijevič (aastal 2011)

Sviatlana Aliaksandraŭna Aliaksijevič (ka Svetlana Aleksijevitš, valgevene keeles Святлана Аляксандраўна Алексіевіч, vene keeles Светлана Александровна Алексиевич; sündinud 31. mail 1948 Stanislavis) on vene keeles kirjutav valgevene ajakirjanik ja kirjanik, kes sai aastal 2015 Nobeli kirjandusauhinna.

Ta sündis 1948. aastal Stanislavis (praeguses Ivano-Frankivskis,Ukrainas) valgevenelasest isa ja ukrainlannast ema tütrena. Hiljem kolis pere Valgevenesse. Aastal 1965 lõpetas ta Kapatkievičys (Pietrykaŭ rajoonis Homieli oblastis) keskkooli. Seejärel töötas ta sama oblasti Mazyri rajooni koolides kasvatajana ning saksa keele ja ajaloo õpetajana, aga ka Naroŭlia linnas ajakirjanikuna ajalehes Prypiaćkaja Praŭda (Прыпяцкая праўда; tõlkes 'Prypiaći tõde').

Aastal 1972 lõpetas ta Valgevene Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonna, seejärel asus tööle Biaroza rajooni (Bresti oblastis) ajalehes "Majak kamunismy" (Маяк камунізму; tõlkes 'kommunismi majakas'). Aastatel 19731976 töötas ta vabariiklikus ajalehes Selskaja Gazeta (Сельская газета; tõlkes 'maaleht', Eesti Maalehe analoog), aastatel 19761984 juhatas ta ajakirja Nioman (Нёман; tõlkes 'Nemunase jõgi') publitsistikaosakonda.

Ta on kriitiline Valgevene presidendi Alaksandr Łukašenka suhtes. 2000. aastal ta emigreerus Valgevenest ning elas üle kümne aasta Itaalias, Prantsusmaal (Pariisis), Saksamaal (Münchenis) ja Rootsis. 2013 naasis ta kodumaale.

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]