Utilitarism

Allikas: Vikipeedia

Utilitarism on eetikas seisukoht, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus selline, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. See on üks konsekventsialismi vorme.

Tegude õigsus ja väärus sõltuvad utilitarismi järgi nende tagajärgede headusest ja halbusest. Utilitaristide arvates on moraali eesmärk teha elu paremaks, suurendades heade asjade (näiteks naudingu ja õnne) kogust maailmas ning vähendades halbade asjade (näiteks valu ja õnnetuolek kogust maailmas. Nad ei tunnista tavadel, traditsioonidel ja üleloomulike olendite käskudel põhinevaid moraalisüsteeme, vaid peavad moraali tõeseks või õigustatuks olenevalt selle panusest inimeste (ja võib-olla üldse tundlike olendite) heaolusse.[1]

Moraalifilosoofiana sai utilitarism alguse Frances Hutchesoni, David Hume'i ja Adam Smithi töödest ning jõudis oma klassikalisse staadiumi Jeremy Benthami ja John Stuart Milli kirjutistes.

Utilitarismi põhimõtete rakendamine on komplitseeritud, sest maksimaalset kasu on raske määratleda. Isiklikke hüvesid ei tohi hinnata kõrgemalt kui teiste inimeste samalaadseid hüvesid. Hüvede hindamisel ei tohi ka toimuda diskrimineerimist mingi eritunnuse (keel, nahavärv, sugu, rahvus jne) alusel. Samuti tuleks jälgida, et hüved jaotuksid võimalikult ühtlaselt.

Utilitarismi alused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Teole annavad moraalse aluse selle tagajärjed.
  • Tegude tagajärgede hindamise alus on kasu (ladina keeles utilitas).
  • Tagajärgede hindamisel ei peeta silmas mitte individuaalset, vaid üleüldist kasu. (Kasu saab mõõta hüvede hulgaga või isikliku tunde (mauding) intensiivsuse ja kestusega.)

Utilitarism hindab tegusid, seadusi, poliitikaid, iseloomujooni, moraalikoodekseid jms nende heade ja halbade tagajärgede järgi, eristades seda, millel on kokkuvõttes kõige paremad tagajärjed. Alternatiividest tuleb valida see, mis "maksimeerib kasu", st teeb kõige rohkem head.[1]

Kuigi utilitarismil on ainult üks hindamisprintsiip, on selle rakendamine keeruline, sest tuleb teada, millised asjad on head ja halvad, kelle hüve tuleks maksimeerida ja kas tuleks arvestada tegelikke tagajärgi või ettenähtavaid tagajärgi.[1]

Headuse kriteerium[muuda | muuda lähteteksti]

Jeremy Bentham pooldas hedonismi, mille järgi ainuke hea asi on nauding. Teisi hüvesid peavad hedonistid instrumentaalseteks. Nauding on seesmine hüve. Ainuke seesmiselt halb asi on valu (kannatus). Hedonismile on vastu väidetud, et on seesmisi hüvesid, mis pole tunded, (pluralism). Teine alternatiiv on vaadelda [[väärtus]e alusena soove või eelistusi: väärtuslik on inimesele see, mida ta soovib, ja kui soovid on vastuolus, siis seda, mida ta rohkem soovib.[1]

Utilitaristid on ühel meelel, et asjad on väärtuslikud sellepärast, et nad kalduvad tekitama heaolu (seesmist hüve, seesmist väärtust) või vähendama halbolu.[1]

Heaolu adressaat[muuda | muuda lähteteksti]

Utilitaristlikku arutlusskeemi saab rakendada peale moraaliarutluste igasuguseks ratsionaalseks otsustetegemiseks.[1]

Kui otsustakse, mida teha ainult iseenda heaks, siis peetakse silmas ainult enda kasu. Utilitaristliku skeemi järgi tuleb teha valik, mis toob mulle kõige rohkem kasu.[1]

Sageli tehakse valik mõne rühma huvides. Rühma heaolu on kõigi selle liikmete heaolu kogusumma. Kõigi huve tuleb võrdselt arvestada. [1]

Utilitaristlik moraaliteooria nõuab täielikku erapooletust, mida Jeremy Bentham sõnastas nii: igaühte tuleb arvestada ühena, mitte kedagi rohkem kui ühena. Nii omakasu kui ka erapoolikus mõne rühma suhtes lükatakse tagasi. Eetilist egoismi peab utilitarism vääraks moraaliks või üldse mitte moraaliks.[1]

Tegelikud tagajärjed või ettenähtavad tagajärjed?[muuda | muuda lähteteksti]

Teo tegelikud tagajärjed võivad erineda ettenähtavatest tagajärgedest.[1]

Ainult ettenähtavate tagajärgede arvestamise kasuks räägib see, et tundub ebaõiglane öelda, et teo sooritaja toimis vääralt, kui ta ei võinud teo halbu tagajärgi ette näha. Sellele väidetakse vastu, et üks asi on teo hindamine, teine asi on tegija hindamine. Kuigi tegu oli väär, ei saa tegijat laita. Ettenähtavata tagajärgede utilitaristid ei näe aga alust panna tegude moraalset õigsust või väärust sõltuvusse tõsiasjadest, mida ei pruugi olla võimalik teada.[1]

Tegelike tagajärgede utilitarismi järgi on õige tegu see, millel on kõige paremad tagajärjed. Ettenähtavate tagajärgede utilitarismi järgi on õige tegu see, mille oodatav kasu on kõige suurem. Oodatav kasu saadakse arvestades oodatavaid tagajärgi ja nende tõenäosust. Ettenähtavate tagajärgede utilitarismi järgi on utilitaristlik moraaliteooria otsustamisprotseduur, tegelike tagajärgede utilitarismi järgi õige ja väära kriteerium.[1]

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Eristatakse teoutilitarism ja reegliutilitarism. Teoutilitarism keskendub konkreetsete tegude tagajärgedele, reegliutilitarism teatud tüüpi tegude tagajärgedele. Teoutilitaristid leiavad, et me peaksime sooritama teo, mis toob summaarselt kõige rohkem kasu, kusjuures seda põhimõtet tuleb rakendada igal konkreetsel juhtumil. Reegliutilitarismi järgi on tegu moraalselt õigustatud, kui see on kooskõlas õigustatud moraalireegliga, ja moraalireegel on õigustatud, kui selle võtmine moraalikoodeksisse tooks rohkem kasu kui alternatiivsed reeglid või reegli puudumine.[1]

See eristus sai tuntuks 1950ndatel. Need terminid võttis kasutusele Richard Brandt (varem räägiti otsesest ja kaudsest utilitarismist ning äärmuslikust (extreme) ja kitsendatud (restricted) utilitarismist. Bentham ja Mill rakendavad kord üht, kord teist. On vaieldud, kumba nad pooldasid (või pooldasid mõnd nende kombinatsiooni). Mill ütleb teose "Utilitarianism" 2. peatükis, et kasuprintsiibile apelleeritakse otseselt ainult siis, kui teisesed printsiibid (reeglid) on omavahel vastuolus. Seda on tõlgendatud reegliutilitarismi pooldamisena.[1]


Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikalise utilitarismi eelkäijad[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikalise utilitarismi eelkäijate seas olid Richard Cumberland, Shaftesbury, Francis Hutcheson, John Gay ja David Hume.

Gay: Jumal soovib inimeste õnne[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu Cumberlandki, leidis Gay (A Dissertation Concerning the Fundamental Principle and Immediate Criterion of Virtue), et me peame edendame inimeste õnne, sest Jumal on selle heaks kiitnud. Ta loetles viisid, kuidas inimestel kohustused tekivad: kohustused, mis tulevad asjade loomulike järelmite tajumisest; kohustus olla vooruslik; kodanikukohustused (tulevad seadustest); kohustused, mis tulevad Jumala autoriteedist. Täielik kohustus, mis laieneb kõigile juhtumitele, saab tekkida ainult Jumala autoriteedist, sest ainult Jumal saab kõikidel juhtumitel teha inimest õnnelikuks või õnnetuks. Et me oleme alati kohustatud vooruseks, siis selle vahetu reegel või kriteerium on Jumala tahe. Et Jumal soovib inimkonna õnne ning Jumal annab vooruse kriteeriumi, siis inimkonna õnn on vooruse kriteerium, kuid vahendatud kriteerium. Peale selle sõltub isiklik pääsemine, igavene õndsus, Jumala tahte järgimisest nagu vooruski. Inimkonna õnne ja iseenda õnne edendamine langevad kokku, kuid mitte juhuslikult, vaid Jumala tahtel.

Gay on mõjutanud hilisemaid autoreid, sealhulgas David Hume'i. Ta küsis, kuidas seletada tegude ja iseloomude heakskiitmist ja mitteheakskiitmist. Kui me näeme, et mõni tegu on paheline, siis me ei kiida seda heaks. Me assotsieerime asju nende tagajärgedega, ja sellel põhinevad meie moraaliotsustused.

Kuna tees, et õnn on hüve Jumala plaani tõttu, ei ole utilitarismi teoorias tingimata vajalik, siis on hilisemad utilitarismi teoreetikud kaldunud sellest loobuma (erandiks William Paley). Shaftesbury ja hiljem Hume lähtusid naturalistlikust vaatest inimloomusele ja toetusid kaastundele.

Shaftesbury: moraalimeel ja vooruslikkuse kriteerium[muuda | muuda lähteteksti]

Shaftesburyt peetakse üheks esimeseks moraalimeele teoreetikuks: me teeme moraalseid eristusi vaimusilmaga. See on kaasasündinud meel õige ja väära, moraalse ilu ja inetuse äratundmiseks.

Selle õpetuse võtsid osaliselt üle Hutcheson ja Hume. Hume muidugi ei arvanud, et moraalimeelega tajutakse objektiivseid omadusi. Ta võrdleb moraalset eristamist sekundaarsete kvaliteetide tajuga. Need on reaktsioonisõltelised omadused, mis sõltumatult reaktsioonist ei eksisteeri. Kui tegu on paheline, siis selle pahelisus sõltub inimeste reaktsioonist sellele või selle tajutud tagajärgedele ning on seetõttu kontingentne. Nii et moraalse vahetegemise võime on inimloomuses.

Shaftesbury järgi annab vooruslik inimene panuse terviku hüvesse. Hume'il annavad kunstlikud voorused panuse kogu süsteemi hüvesse. Shaftesbury leidis, et selleks et teha otsustus, et keegi on vooruslik või hea, tuleb tajuda selle inimese mõju süsteemidele, milles ta osaleb. Loodus on niisugune, et igaühe õnne ja heaolu huvides on püüelda üldise õnne poole. Vooruslikul inimesel peavad olema teatud võimed, näiteks peab ta suutma iseloomu üle järele mõelda ning saama aru teiste inimeste heakskiidetavatest ja mitteheakskiidetavatest omadustest. Tal peab olema ettekujutus avalikust huvist ja ta peab aru saama, mis on moraalselt hea või halb, imetlusväärne või laiduväärne, õige või väär; heasüdamlikkusest ei piisa. Loomad ei ole moraalse hinnangu objektid, sest neil puudub järelemõtlemisvõime. Neil pole ka moraalse vahetegemise võimet, seega moraalimeelt. Vooruslikul inimesel ei ole mitte ainult õige käitumine, vaid ka õiged afektsioonid, motiivid ja dispositsioonid, ja ta suudab headuse, sealhulgas omaenda headuse üle järele mõelda. Pahelisel inimesel on väära tüüpi afektsioonid jne. Inimene, kes ilma oma süüta kahjustab teisi oma konvulsioonidega, ei ole paheline, sest tema liigutused pole tema kontrolli all.

Shaftesbury lähenemine oli samm eemale egoistlikust arusaamast inimloomuse kohta. Samas suunas liikusid Hutcheson ja Hume, ning hiljem kritiseeris Hume sellest vaatekohast Benthamit.

Hutcheson: moraalne kaalutlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]