Maurice Maeterlinck

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maurice Maeterlinck
Maurice Maeterlinck 2.jpg
Sündinud 29. august 1862
Gent
Surnud 6. mai 1949 (vanus 86)
Nice
Amet kirjanik, luuletaja, filosoof
Autasud Nobeli kirjandusauhind, Auleegioni komandör
Allkiri
Maurice Maeterlinck's Signature.jpg

Krahv Maurice Polydore Marie Bernard Maeterlinck (29. august 1862 Gent6. mai 1949 Nice) oli Belgia luuletaja, näitekirjanik ja esseist, kes kirjutas prantsuse keeles.

Ta alustas kirjanduslikku tegevust luuletajana, kuulsaks sai aga muinasjutu- ja legendiaineliste sümbolistlike näidenditega.

Ta sai Nobeli kirjandusauhinna 1911. aastal.

Maurice Maeterlinck (1914–1915)

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aasta paiku reisis Maeterlinck USA-sse ja kirjutas seal Samuel Goldwyni tellimusel mõned filmistsenaariumid. Neist on säilinud kaks, kuid ühestki filmi ei tehtud. Näiteks ühe filmi kangelane pidi olema mesilane ja Goldwyn arvas, et selline film ei ole menukas.

Maeterlinck on tegutsenud ka looduseuurijana ning avaldanud raamatuid ämblike ja sipelgate elust. 1926 avaldas ta teose "La Vie des Termites" ("Termiitide elu"). Lõuna-Aafrikla poeet ja loodusteadlane Eugene Marais süüdistas teda 1928 oma LAV-is afrikaani keeles ilmunud teose "Termiidi hing" plagieerimises. Ehkki Maeterlincki emakeel oli prantsuse keel, valdas ta belglasena vabalt hollandi keelt, millest afrikaani keel on arenenud. Londoni ülikooli zooloogiaprofessor David Bignell on nimetanud seda akadeemilise plagiaadi tüüpiliseks juhtumiks.[1]

1932 andis Belglaste kuningas Albert I talle krahvitiitli.

Maeterlinck elas peamiselt Prantsusmaal, 19401949 USA-s. Ta uskus, et ta oleks oma vaadete tõttu kohe hukatud, kui ta oleks jäänud okupeeritud Euroopasse, sest mõned tema näidendid olid teravalt saksavaenulikud. Esimese maailmasõja ajal pidas ta kõnesid Saksamaa vastu, keda ta sõja alustamises süüdistas, ja püüdis astuda Prantsuse võõrleegioni, kuhu teda vanuse tõttu ei võetud.

1940. aastatel oli Maeterlinck PEN-klubi president. [viide?]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Maeterlincki tuntuimad näidendid on:

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Maeterlinck, Morice 1913. Kolm kurbmängu. (Tõlkinud vene keelest Madis Nurmik; eessõna H. Heine.) Haapsalu, 92 lk.
  • Maeterlinck, Morice 1913. Pimedad: Pühendatud Charles van Lehrbergile. (Tõlkinud vene keelest M. Nurmik.) Haapsalu, 34 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 1918. Sinilind: muinaslooline näidend kuues vaatuses kaheteistkümnes pildis. (Tõlkinud Marie Under; kaas: Ado Vabbe.) Tartu: Odamees, 213 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 1919. Pelléas ja Mélisande. (Prantsuse keelest tõlk Marie Under; kaas: Peet Aren.) Tallinn: Auringo, 55 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 1921. Õde Béatrice: legend 3 waatuses. (Prantsuse keelest tõlk Marie Under.) Tallinn: Auringo, 46 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 1931. Termiitide elu. (Prantsuse keelest tõlkinud ja eessõna kirjutanud Marta Sillaots; kaas: Richard Kivit.) Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 180 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 1933. Mesilaste elu. (Prantsuse keelest tõlkinud M. Sillaots; kaas: Hando Mugasto.) Tartu: Valik, 238 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 1936. Tarkus ja saatus: essee. (Prantsuse keelest tõlkinud Aleksander Aspel; kaaneümbris: Ernst Kollom.) Tartu: Loodus, 304 lk (sarjas "Nobeli laureaadid").
  • Maeterlinck, Maurice 1939. Sinilind (proosaümberjutustus). (Näidendist ümber töötanud Georgette Maeterlinck. Tõlkinud Auguste Pärn; illustreerinud Helmut Valtman, kaas: Richard Kivit. Tartu: Loodus.
  • Maeterlinck, Maurice 1955. Tarkus ja saatus. (Prantsuse keelest tõlkinud ja eessõna: A. Aspel.) [Kordustr.] Toronto: Ortoprint, 320 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 1993. Tarkus ja saatus. (Prantsuse keelest tõlkinud ja eessõna: A. Aspel.) [Kordustr.] Tallinn: Kupar, 125 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 1994. Sinilind: muinasjutt. (Prantsuse keelest tõlkinud A. Pärn; kujundanud Henno Käo.) [Kordustr.]. Tallinn: Kuldsulg, 139 lk (sarjas "Rõõmus raamat").
  • Maeterlinck, Maurice 1996. Pelleas ja Melisande. [Pimedad; Õde Beatrice: näidendid.] (Tõlkinud Siiri Tammjärv; kaas: Maarja Vannas-Raid.) Tallinn: Perioodika, 156 lk.
  • Maeterlinck, Maurice 2007. Sinilind. (Prantsuse keelest tõlkinud A. Pärn; kujundanud Henno Käo.) 4. tr. Tallinn: Kuldsulg, 139 lk (sarjas "Rõõmus raamat").
  • Maeterlinck, Maurice 2020. Näidendid (1889–1896) ["Printsess Maleine", "Kutsumata külaline", "Pimedad", "Seitse printsessi", "Pelléas ja Mélisande", "Alladine ja Palomides", "Sees", "Tintagiles’i surm", "Aglavaine ja Sélysette"; sisaldab ka esseed "Argipäevane traagika".] (Tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maria Einman.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 614 lk.

Pere[muuda | muuda lähteteksti]

15. veebruaril 1919 abiellus Maeterlinck 27-aastase näitlejatari Renée Dahoniga. 1925 sünnitas Dahon surnud lapse, rohkem lapsi neil polnud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]