Ernest Hemingway

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ernest Hemingway, 1923

Ernest Hemingway Signature.svg Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 Oak Park, Illinois2. juuli 1961 Ketchum, Idaho) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks 20. sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Peale kuulsate raamatute on Hemingway tuntud ka oma seikleva ja mitmekesise eluviisi poolest.

Hemingway oli nn "kadunud põlvkonna" üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway teoste kirjutamist inspireerisid esimese maailmasõja läbi elanud inimesed. Nad olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid emotsionaalselt nõudlikeks, ning neile vastukaaluks olid tavalised inimesed, kes tegelesid kalapüügiga.

Hemingway loomingu põhiteemad olid surm ja vägivald. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.

17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusliku teose.

Hemingway lõi endast järjepidevalt müüte, mida paljud kergelt uskuma jäid (näiteks kuulutas ta, et on Mata Hari salaarmuke).

13. juulil 2009 teatas Slovakkia uudisteagentuur SITA, et Hemingway oli Nõukogude Liidu julgeoleku agent.

Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse dokumendid annavad tunnistust, et Hemingway tegi koostööd KGB-ga. Hemingway toimiku kohaselt oli tema agendinimi Argo ja oma abi pakkus mees KGB-le ise. "Ta avaldas korduvalt soovi meid aidata," öeldakse Hemingway toimikus. Julgeolekuteenistuse kaastööliseks värvati Hemingway 1941. aastal, enne oma Hiina reisi. 1940-ndate lõpul teatasid venelased aga, et ei vaja enam ta teeneid. "Ta ei pakkunud mingit poliitilist informatsiooni," põhjendatakse koostöö lõpetamist.[1]

Hemingway lõpetas oma elu enesetapuga. Põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes alkoholismist.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ernest Miller Hemingway sündis 21. juulil 1899 Chicagos Oak Parki eeslinnas oma vanaisa majas. Ta oli kuuest lapsest teine. Tema isa Clarence Edmonds Hemingway oli arst ja kirglik kirikukoguduse liige. Ema Grace Hall Hemingway laulis kirikukooris.

Kui Hemingway oli kuuene, suri ta vanaisa ning pere kolis uude majja. See oli kaheksa magamistoaga kolmekorruseline maja, kus oli ka kabinet isa töö jaoks. Kodus valitses range kord, pühapäeviti oli keelatud igasugune lõbutsemine, selle asemel käidi kirikus. Sõnakuulmatust karistati karmilt.

Ernesti ema õpetas lastele muusikat ja loovust ning viis neid kontsertidele, kunstimuuseumitesse ja ooperisse. Ernesti isa õpetas lastele armastust looduse vastu. Talved veetis Hemingway Chicagos ja suved Beari järve ääres.

Juba noorena tundis Hemingway huvi relvade ja jahtimise vastu. 12. sünnipäevaks kingiti Hemingwayle tema esimene tulirelv. Täiskasvanuks saades tema jahihuvi säilis ning 1954. aastaks oli temast saanud professionaalne jahtija. Kohalik pargivaht tegi Henmingwayst oma elupiirkonna eest vastutavaks isikuks, edutades ta ülem pargivahiks. Eriti edukas oli ta kalapüügis.[2]

Hariduse omandas Hemingway Oak Parki ja River Foresti keskkoolis. Ta oli väga tugev inglise keeles, aga huvitus ka teistest õppeainetest. Ta õppis poksima. Hemingway kirjutas ka artikleid kooli nädalalehele. Hemingway keskkooli aastaraamatus oli tema kohta kirjutatud nõnda: "Ei leidu kedagi, kes oleks nutikam kui Ernie."

Pärast kooli lõpetamist ei läinud Hemingway kolledžisse, vaid soovis selle asemel kirjutada või sõjaväkke astuda. Isa aga ei lubanud tal sõjaväkke minna ja nii otsustas Hemingway hakata töötama reporterina lehes Kansas City Star. Tema töö oli kirjutada kõigest, mis toimus politseijaoskonnas, rongijaamas ja haiglas. (Õe Marcelline’i sõnul oli tema ülesanne kirjutada tulekahjudest, kaklustest, matustest ja kõigest muust tähtsusetust teistele, kogenumatele reporteritele.)

Hemingway tahtis väga Esimesest maailmasõjast osa võtta, kuid vigase vasema silma tõttu oli armeesse võtmine ebatõenäoline. Sellegipoolest võttis Punane Rist ta kiirabi autojuhiks Itaalia-rindele.

Niipea kui Hemingway Milanosse jõudis, plahvatas terve laskemoona vabrik. Tema algatusel korjati surnukehad kokku ja kanti surnukambrisse.

8. juulil 1918, pärast südaööd ja kuus päeva enne tema 19. sünnipäeva, tabas neid Austria suurtükiväe rünnak. Vigastatute seas oli ka Hemingway, kes pärast mitmeid operatsioone oli võimeline karkudel liikuma alles kahe kuu pärast. Tema vigastatud jalal oli 227 armi. Hiljem ülendati Hemingway leitnandiks ja autasustati hõbemedaliga vapruse eest.

Hemingway armus Agnes von Kurowskysse, kes oli temast seitse aastat vanem meditsiiniõde. Kurowsky jättis ta varsti maha nende liiga suure vanusevahe tõttu. Agnes von Kurowskyst on inspireeritud Catherine Barkley tegelaskuju Hemingway teoses "Hüvasti, relvad".

1919. aasta jaanuaris saabus ta tagasi Ameerikasse ning tegi mitmele ajalehele reporteritööd.

1920. aasta sügisel kohtas Hemingway noort Hadley Richardsoni, kellega hiljem abiellus. Lisaks kohtas ta kirjanikku Sherwood Andersoni, kes veenis teda Pariisi minema oma kirjanduslikke püüdlusi ellu viima.

1921. aasta sügisel sõitis Hemingway oma naisega Pariisi, kus ta tutvus mõjuka seltskonnaga (nende seas olid ka Ezra Pound, Gertrude Stein ja Francis Scott Fitzgerald). Seda aega kajastab teos "Pidu sinus eneses". Pariisi-perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjanduslikud teosed. Tuntuse tõi romaan "Ja päike tõuseb".

1927. aastal lahutas Hemingway Hadleyst ja abiellus Arkansase rikka maaomaniku tütre Pauline Pfeifferiga.

1928. aastal pöördus Hemingway kodumaale tagasi ja kolis Key Westi Floridas osariigis. Sel ajal ta kirjutas, kalastas, pidas jahti Aafrikas, võttis osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbis rohkelt alkoholi ja kannatas depressiooni all. Hiljem lõppes abielu Paulinega.

Hemingway oli abielus kokku neli korda.

Hemingway võttis osa Hispaania kodusõjast. Pärast selle lõppu asus ta elama Kuubasse Havanna lähedale. 1954. aastal nomineeriti teda Nobeli kirjandusauhinnaga, mille ajendiks oli Kuuba olustiku põhjal kirjutatud jutustus "Vanamees ja meri".

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ernest Hemingway oma jahi pardal, 1950

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • The Torrents of Spring (1926)
  • "Ja päike tõuseb" (1926; The Sun Also Rises)
  • "Hüvasti, relvad! / Jumalaga, relvad!" (1929; A Farewell to Arms)
  • "Kellel on ja kellel pole" (1937; To Have and Have Not)
  • "Kellele lüüakse hingekella" (1940; For Whom the Bell Tolls)
  • "Üle jõe ja puude varju" (1950; Across the River and Into the Trees)
  • "Vanamees ja meri" (1952; The Old Man and the Sea)
  • "Noore mehe seiklused" (1962; Adventures of a Young Man)
  • Islands in the Stream (1970)
  • "Eedeni aed" (pärast surma 1985; The Garden of Eden)
  • True at First Light (kirjutatud 1953, ilmunud poja Patricku toimetatud 1999)

Lühijutustused, novellid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Three Stories and Ten Poems (1923)
  • "Meie ajal" (1925; In Our Time)
  • "Mehed ilma naisteta" (1927; Men Without Women)
  • "Surm pärastlõunal" (1932; Death in the Afternoon)
  • The Snows of Kilimanjaro (1936)
  • Winner Take Nothing (1933)
  • "Aafrika haljad künkad" (1935; Green Hills of Africa)
  • The Fifth Column and the First Forty-Nine Stories (1938)
  • The Essential Hemingway (1947)
  • The Hemingway Reader (1953)
  • "Ohtlik suvi" (kirjutatud 1959-1960, ilmunud 1985; The Dangerous Summer)
  • "Pidu sinus eneses" (1965; A Moveable Feast)
  • The Nick Adams Stories (1972)
  • Ernest Hemingway Selected Letters 1917–1961 (1981)
  • The Complete Short Stories of Ernest Hemingway (1987)
  • Collected Stories (1995)
  • Under Kilimanjaro (2005)

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hõbedane sõjavapruse medal (esimeses maailmasõjas osalemise eest)
  • Pronkstäht (teise maailmasõja sõjakorrespondendiks olemise eest)
  • Pulitzeri preemia 1953. aastal (teose "Vanamees ja meri" eest)
  • Nobeli kirjandusauhind 1954. aastal (teose "Vanamees ja meri" eest)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]