Edgar Savisaar

Allikas: Vikipeedia
Edgar Savisaar
EDGARSavisaar.jpg
Edgar Savisaar Tallinna linnapeana (2007)
Sünniaeg 31. mai 1950
Sünnikoht Harku vald
Erakond NLKP 1983–1990
Eesti Keskerakond (1991–)
Amet Eesti Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea
Õppeasutus Tartu Riiklik Ülikool
Edgar Savisaar Solarise keskuse Apollos esitlemas oma raamatu "Tõde Eestist" teist köidet
Foto: Ave Maria Mõistlik, 16. mai 2014

Edgar Savisaar (sündinud 31. mail 1950 Harku vallas) on Eesti poliitik, 1988 Rahvarinde üks asutajaid, taasiseseisvumisaja üleminekuvalitsuse peaminister 19901992, Keskerakonna esimees. Ta on olnud Eesti Vabariigi siseminister ning majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ta oli 20012004 ja on alates 5. aprillist 2007 Tallinna linnapea.

Savisaarest rääkides jaguneb rahvas siiani kahte leeri. Neist üks osa peab teda laulva revolutsiooni kangelaseks ja rahva huvide kaitsjaks. Teine osa rahvast arvab, et ta on kardetav tagurlane ja võimalik Eesti huvide reetja, kes tuleb iga hinna eest võimult eemal hoida.[viide?]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanemad ja sünd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edgar Savisaare vanemad olid Elmar Savisaar ja Marie Savisaar (kasutati ka nimekuju Maria). Edgari ema (neiupõlvenimi Burešin, kasutati ka nimekuju Bureschin; hüüdnimi Mann[viide?]) elas Põlva maakonnas Vastse-Kuustes. Perekonnanime Burešin kandvaid inimesi elab ka praegu Eestiga piirnevas Venemaa Pihkva oblastis.

8. augustil 1949 Elmar Savisaar arreteeriti, kuna tema naine Marie jäi allkirja vastu vabadusse. 13. septembril 1949 mõistis Võnnu jaoskonna rahvakohus Elmar Savisaare 15 aastaks vangilaagrisse süüdistatuna ühiskondliku vara korduvas riisumises, maksustatava vara varjamises ja aktivistide löömises.[1] Edgar Savisaare emale mõisteti 5 aastat vangistust.[2]

Vello Lattiku andmetel arreteeriti vanemad juulis. Enno Tammer väidab raamatus "Mälu võim", et Elmar Savisaar arreteeriti 8. augustil 1949. Seetõttu on Tammer Elmar Savisaare isaduse kahtluse alla seadnud, samuti Edgar Savisaare sünnijärgse Eesti kodakondsuse ja kuulumise eesti rahvusesse.[3] Elmar Savisaar ei olnud Tammeri arvates Edgar Savisaare bioloogiline isa, kuid oli kindlasti juriidiline isa.

Edgar Savisaar sündis Harku vanglas, kus ema karistust kandis.[2]

Sügisel 1950 vabanes Marie Savisaar amnestia alusel vangilaagrist ja naasis koos Edgariga Vastse-Kuustesse.[4]

Karjääri algaastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edgar Savisaar lõpetas 1968 Tartu Kaugõppekeskkooli, töötades samal ajal Vabariiklikus Kliinilises haiglas Tartus, 1969. aastast töötas ELKNÜ Tartu linnakomitee instruktorina, aastatel 1970–1973 töötas arhivaarina Eesti NSV Riiklikus Ajalooarhiivis. 1973. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna ajaloolasena.

Aastatel 1973–1976 töötas Põlva rajooni Ahja Keskkoolis õpetajana, 1976. aastast ELKNÜ KK Eesti Õpilasmaleva rühmaülema asetäitjana (komissarina), aastatel 1977–1979 oli Eesti NSV Teaduste Akadeemias aspitantuuris.

1980. aastal kaitses kandidaadiväitekirja teemal "Rooma klubi globaalmudelite sotsiaalfilosoofilised alused".

Aastast 1982 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri dotsent.

Savisaar oli 1980–1985 Tallinna Linna Mererajooni Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees ja Mererajooni RSN TK esimehe asetäitja ning aastatel 1985–1988 Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja. Ta oli ka Eesti Õpilasmaleva komissar ja NLKP liige. Ühtlasi töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri õppejõuna. 19881989 oli ta konsultatsioonifirma Mainor teadusdirektor.

Teiste raamatute seas kirjutas ta Lembit Valdiga kahasse raamatu "Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid" ning koostas tõlkeraamatu "Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis" (1986).

Perestroika algusaastatel hakkas Savisaar avaldama publitsistlikke kirjutisi ühiskonna reformimise vajadusest. Sügisel 1987 ilmus ajalehes "Edasi" IME projekt, mille nelja allakirjutanu hulgas oli ka Savisaar. Oma kirjutiste eest pälvis Savisaar Juhan Smuuli kirjanduspreemia (1988). 1987 sai Savisaar ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rändauhinna "Majandusmõte".

Laiemat ühiskondliku tuntust tõid talle osalemised Eesti Televisiooni saadetes, kuhu teda kutsus Siim Kallas. Saatesarjas "Mõtleme veel" esinedes käis ta 1988. aasta kevadel välja idee moodustada Eestis Rahvarinne perestroika toetuseks. Temast sai laulva revolutsiooni üks juhte.

Tegevus poliitikuna[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress[muuda | redigeeri lähteteksti]

1989. aastal valiti Savisaar Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadikuks.

1989. aastal määrati ta Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. Aasta hiljem nimetati tema ametikoht ümber Eesti NSV majandusministri ametikohaks. 1990.aastal koopteeriti ta, lähtudes ametikohast, EKP Keskkomitee liikmeks, kuid Savisaar loobus.

1990. aastal valiti Savisaar Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu saadikuks.

Peaminister[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. aprillil 1990 nimetati Edgar Savisaar Eesti NSV valitsuse juhiks. Sellel ametikohal jätkas ta ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist kuni 29. jaanuarini 1992, mil peaministriks sai tema valitsuse transpordiminister Tiit Vähi.

Vastasseis Interliikumisega

15. mail 1990. aastal korraldas Eesti iseseisvuse taastamise vastane Interliikumine miitingu Tallinnas Toompeal Eesti valitsushoone ees, mis eskaleerus Toompea lossi vägivaldseks ründamiseks. E. Savisaare avaliku raadiopöördumise tulemusel (“Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!”) koondusid Toompeale iseseisvumist toetavad elanikud ning hoidsid koos lossi kaitsvate politseinikega ära Eesti valitsushoone hõivamise.

Majanduskriis

Suurem osa Edgar Savisaare valitsuse tegevusest möödus hüperinflatsiooni ja kasvava kaubanappuse olukorras. Savisaare valitsus võttis kasutusele ostukaardid ja toiduainete talongid. 1991/92. aasta talvel valmistuti Tallinna uuselamurajoonide evakueerimiseks kütusenappuse tõttu. 1991. aasta 31. detsembril seisid inimesed tundide kaupa leivajärjekorras ja paljud jäidki leivata. Ka või kadus 1992. jaanuaril lettidelt, sest võikaupmehed ootasid hinnatõusu. Savisaar käis isiklikult võiladusid avamas. Selles olukorras ta võitis küll umbusaldushääletuse, kuid astus seejärel tagasi.

Savisaar kasutas peaministrina võimalust esineda Eesti Raadios. Neid 20-minutilisi kõnesid, mis olid vormistatud vastustena Kaja Kärneri küsimustele, kutsuti rahvasuus raadiojutlusteks. Esimene saade oli 11. augustil 1990. Saadet edastati igal laupäeval kell 11 mõlemal põhiprogrammil.

Savisaarel oli plaan võtta Eestis oma raha aseainena kasutusele esmalt konverteeritav rubla ja hiljem ostutšekid.[viide?] Rahatähtede trükkimist alustati aga juba 1991. aasta novembris.[viide?]

Keskerakonna moodustamine

Savisaare algatusel sündis 1991. aastal Eestimaa Rahvarinde aktiivsetest tegelastest, kes polnud astunud teistesse parteidesse, koosnev uus erakond – Eesti Keskerakond. Eestimaa Rahvarinne lõpetas aga 1993. aasta novembris oma tegevuse, sest vastavalt Rahvarinde Hartale oli Rahvarinne oma ülesande täitnud. Demokraatlik riigikord oli Eestis stabiliseerumas.

Edgar Savisaar sai 1992. aasta Riigikogu valimistel 4678 häält (üks suuremaid häälte arve) ning pääses isikumandaadiga Riigikogu koosseisu ning valiti Riigikogu aseesimeheks. Selles ametis oli ta kuni 1995. aastani.

Siseminister[muuda | redigeeri lähteteksti]

12. aprillist 10. oktoobrini 1995 oli Savisaar Tiit Vähi teises valitsuses siseminister.

31. juulil 1995 hävitasid keskkriminaalpolitsei narkorühm ja eriüksus K-komando narkovastase võitluse käigus politsei peadirektori Ain Seppiku käsul[5] Viljandi lähedal ebaseaduslikult talunik Ilmar Kõvatomase moonipõllu. Aastal 1996 saavutati kohtuväline kokkulepe, mille järgi politseiamet maksab hävitatud moonipõllu eest 70 000 krooni kahjutasu, kuna hävitatud moonides oli narkootiliste ainete sisaldus allpool seadusega keelatud piiri. Seda juhtumit seostati meedias otseselt Edgar Savisaarega.[6]

Savisaart peeti nii tugevaks poliitiliseks figuuriks, et Tiit Vähit nimetati naljatamisi peaministriks Edgar Savisaare valitsuses.[7][8]

Lindiskandaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1995. aasta 22. septembril puhkes Eestis nn lindiskandaal, kui Edgar Savisaart süüdistati peaministri Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega peetud poliitiliste konsultatsioonide salajases lindistamises pärast 1995. aasta parlamendivalimisi. Skandaal sai alguse AS-i S.I.A. ruumides toimunud läbiotsimise käigus leitud helikassettidest, millele olid jäädvustatud poliitikute omavahelised vestlused. Lindiskandaali tagajärjel KMÜ ja Keskerakonna koalitsioonivalitsus kukkus ning KMÜ valis uueks koalitsioonipartneriks Reformierakonna. Savisaar eitas süüdistusi, vastutuse lindistamise eest võttis enda peale Savisaare tollane abiline Vilja Laanaru, kellega Savisaar hiljem abiellus.

1996. aasta suvel lõpetati kriminaalasi kuriteokoosseisu tunnuste puudumisel.[9]

7. detsembril 1995 valis Eesti Ajakirjanike Liidu täiskogu Edgar Savisaare kõige ajakirjandusvaenulikumaks avaliku elu tegelaseks.[10]

Kuigi pärast lindiskandaali väitsid mõned väljaanded, et Savisaare tagasiastumine siseministri ja Keskerakonna esimehe ametikohalt tähendab tema kui poliitiku karjääri lõppu [viide?], ei ole Savisaar midagi seesugust ise kunagi väitnud. Pärast mõnekuust eemalolekut naasis Edgar Savisaar poliitikasse.

Aastatel 1996–1999 pidas Savisaar Tallinna Linnavolikogu esimehe ametit.

1999. aastal kirjutas Edgar Savisaar raamatu "Usun Eestisse". See on kirjutatud üldistusena nendest tähelepanekutest, mida Savisaar kogus iseseisvunud Eesti esimese peaministrina, parlamendisaadikuna ja Keskerakonna esimehena. Raamatus käsitleb ta Eesti poliitikat, majanduselu, keskklassi küsimust ning oleviku ja tulevikuga seotud probleeme.

Aastatel 20012004 oli Savisaar esimest korda Tallinna linnapea.

2003. aastal oli Savisaarel müokardi infarkt, mille järel ta aktiivsest poliitikast mõneks ajaks taandus.

Aastal 2005 ilmus Savisaarelt mahukas raamat "Peaminister", mis käsitleb tema peaministriperioodi. Raamatusse on koondatud Savisaare mälestused, hinnangud, dokumendid, fotod ja intervjuud selle perioodi võtmekujudega. Ajakirjanik Andrei Hvostov on öelnud oma arvustuses Edgar Savisaare kohta järgmist: "Juba Savisaare ja Churchilli välimus on sarnane. Eesti ajakirjanduses kirjutati tema "buldogihaardest", mida võiks sama hästi nimetada ka Churchilli-haardeks. Savisaarele töötab vastu kuulus probleem: eestlastel on riigiõõnestamine veres, sest riik on olnud valdavalt võõras ja võim mujalt pealesurutud. Savisaar on Võimu kehastus ja see ongi tema nõrkuseks – ta on liiga tugev, et olla oma rahvuse poolt armastatud." Oma mahukas teoses kirjeldabki autor endale iseloomuliku otsekohesuse ja poliitilise aususega sündmusi Eesti iseseisvuse saavutamisel. Põhjalikult on analüüsitud nii kriisiolukordi, majandusreforme kui ka valitsuse moodustamise tagamaid ja tööpõhimõtteid.

2005. aasta märtsist aprillini oli Savisaar teist korda Tallinna Linnavolikogu esimees.

Edgar Savisaar, 2005

Savisaar oli 13. aprillist 2005 kuni 5. aprillini 2007 Andrus Ansipi esimeses valitsuses majandus- ja kommunikatsiooniminister. Ministrina pani ta aluse Eesti Arengufondile.

Tallinna linnapea[muuda | redigeeri lähteteksti]

2005. aasta kohalikel valimistel oli Savisaar Keskerakonna kandidaat Tallinna linnapea kohale. Keskerakonna pressiteade 19. augustist 2005 ütleb: "Keskerakonna Tallinna Nõukogu esitas Tallinna linnapeakandidaadiks Edgar Savisaare, kes pärast põhjalikku kaalumist nõustus linnapeaks kandideerima. Savisaare sõnul kinnitavad avaliku arvamuse küsitlused, et tallinlased tunnustavad tema varasemat tööd pealinna juhtimisel ja usaldavad teda. "Usaldusele tuleb vastata usaldusega", ütles Savisaar." Seda tõlgendas avalikkus lubadusena tulla valimisvõidu korral ministri ametikohalt ära tulla ja linnapeaks hakkama. Savisaar jätkas siiski ministrina; linnapeaks sai erakonnakaaslane Jüri Ratas.

Savisaar valiti 2007. aasta Riigikogu valimistel XI Riigikogusse. Kuigi ta oli enne valimisi öelnud, et ta mingil juhul Ratase asemele Tallinna linnapeaks ei lähe, tegi ta seda siiski. 5. aprillil 2007 valis Tallinna Linnavolikogu Savisaare 35 poolthäälega teist korda Tallinna linnapeaks. Savisaar kirjutas oma blogis: "Mulle tehti ettepanek taas kandideerida Tallinna linnapeaks. 2005. aasta kohalike valimiste eel lubasin seda tallinlastele. Hoiatasin juba toona, et sellega läheb aega. Nüüd täidan toonase lubaduse, aga ma kavatsen pidada kinni ka äsjastel Riigikogu valimistel antud lubadusest osaleda kogu Eesti riigi juhtimisel. Ma usun, et mõne aja pärast ja võib-olla kiiremini kui arvatagi osatakse on Keskerakond jälle valitsuses ning sellest ei jää kõrvale ka erakonna esimees."

Lasnamäe õigeusu kiriku rahastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

9.veebruaril 2010 osales AS Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin Eestis toimunud Raudteefoorumil. Samal päeval toimunud õhtusöögil, kus osalesid Tallinna linnapea Edgar Savisaar, Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš, Vladimir Jakunin ja Venemaa Raudtee presidendi administratsiooni juht Vladimir Bušujev, küsis E. Savisaar V. Jakuninilt rahalist toetust Tallinnasse Lasnamäele õigeusu kiriku ehitamiseks. V. Jakunin avaldas investeeringute tegemiseks nõusolekut, soovides esmalt täpsemat kalkulatsiooni, palju ehituse jaoks raha vajatakse. E. Savisaar esitas esialgse kalkulatsiooni, mille järgi oleks vaja ca 15 miljonit krooni, millega saaks kiriku fassaadi valmis ehitada. Sama visiidi käigus kohtus V. Jakunin ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (edaspidi MPEÕK) metropoliit Korneliusega. Visiidi käigus lepiti kokku, et kiriku probleemidega hakkab Moskva poolt tegelema V. Bušujev, kes peab selgitama Venemaa poolt ehitusküsimustega tegeleva isiku ja sellest D. Boroditšile teada andma. Nimetatud isikuks osutus Eestis läbi AS Petromaks Spediitor kivisöeäri ajav ärimees Sergei Petrov.

Otsuse 1,5 miljoni euro suuruse toetuse eraldamiseks Lasnamäele õigeusu kiriku ehitamiseks tegi Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin teatavaks 9. veebruaril 2010 toimunud visiidil.

2010.a. veebruarist kuni oktoobrini kanti Sergei Petrovi äriühingute kontodelt MPEÕK kontole sihtotstarbeliselt kiriku ehitamiseks ca 13,5 miljonit krooni.

Alles 26. novembril 2010 sõlmiti Andrei Pervozvannõi Fondi, MPEÕK ja Tallinna Linnavalitsuse vahel Lasnamäe õigeusu kiriku ehitamise rahastamiseks kolmepoolne leping.

Keskerakonna valimiskampaaniaks raha küsimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Idarahaskandaal

10.-11. mail 2010 toimus E. Savisaare ja Riigikogu keskfraktsiooni liikme Vladimir Velmani visiit Moskvasse, kus lepiti kokku V.Jakunini juunikuus toimuv visiit Eestisse.

23.-24. juunil 2010 toimus V. Jakunini visiit Eestisse. Juba 22. juunil 2010 saabus Eestisse V. Bušujev. 23. juunil 2010 külastasid V. Bušujev, S. Petrov, Jevgeni Tomberg ja D. Boroditš Lasnamäe kiriku ehitusobjekti. Sama päeva õhtul saabus Eestisse ka V. Jakunin, kes osales jaanitulel Edgar Savisaarele kuuluvas Hundisilma talus.

24. juuni 2010 ennelõunal korraldati külalistele Tallinna lahel kaatriga lõbusõit. Lõbusõidu ajal teavitas V. Jakunin D. Boroditši faktist, et „küsitud kolme ei saa, saab aga 1,5".

Edasise kultuuriprogrammi käigus külastati Kiltsi mõisakompleksi Lääne-Virumaal. Mõisakompleksis eraldusid E. Savisaar, D. Boroditš, V. Bušujev, S. Petrov ja V. Jakunin viimatinimetatu ettepanekul omavaheliseks konspiratiivseks vestluseks. Vestlusel teatas V. Jakunin, et Eesti parlamendivalimisteks antakse Keskerakonnale toetuseks 1,5 miljonit eurot. Sellest 1/3 antakse sularahas, 2/3 ülekandega arvete alusel. Ühtlasi pani V. Jakunin kõigile osavõtjaile südamele, et tehingust ei tohi keegi kusagil midagi rääkida. Vestlusel määrati raha edastamise ja legaliseerimise eest vastutavateks isikuteks ühelt poolt S. Petrov ja teiselt poolt D. Boroditš.

13. septembril 2010 toimus E. Savisaare ja D. Boroditši Moskva visiidi käigus õhtusöök Venemaa Raudtee residentsis, kus osalesid V. Jakunin, V. Bušujev, D. Boroditš ja E. Savisaar. Õhtusöögi käigus arutleti mitmetel teemadel. Muuhulgas käsitleti: Lasnamäe kiriku rahastamist, kiriku ehitustööde kulgu, ehitustööde erinevate etappide ajastamist seoses eelseisvate Riigikogu valimistega, nende sidumist valimistega; Rhodose teaduskonverentsi „Tsivilisatsioonide dialoog" tähtsust ja olulisust; kuidas Venemaa saaks ametlikul tasandil, oma esindajate saatmisega, toetada Eestis Keskerakonna korraldatava Maarahva Kongressi läbiviimist. Lisaks eeltoodule arutati õhtusöögil läbi ka Keskerakonna rahastamisskeem. E. Savisaar kinnitas juunis Kiltsi mõisas kokkulepitut: 1/3 sularahas ja 2/3 ülekandega, mööndes, et ka kogu summa sularahas maksmine oleks lahendatav. Järgnevalt nõudis V. Jakunin omavahelises asjaajamises edaspidi täielikust konspiratsioonist kinnipidamist, viidates seejuures oma pikaajalisele operatiivtöö kogemusele. Nõue seisnes täielikus keelus kasutada telefone rahaeralduse küsimuste arutamiseks, kohtumiste kokkuleppimiseks ja teistes tundlikes küsimustes.

27. oktoobril 2010 saabus Eestisse S. Petrov ning üritas intensiivselt kontakteeruda D. Boroditšiga. Kuna viimane ei viibinud Eestis, siis kontakt ei õnnestunud. Järgmisel päeval lahkus S. Petrov Eestist, teavitades Moskvasse jõudes kohe V. Bušujevit faktist, et kavandatud kokkusaamine D. Boroditšiga ei õnnestunud.

Eeltoodu põhjal oli Kaitsepolitseiametil piisavalt alust arvata, et Vene pool otsib aktiivselt kontakte Keskerakonnale raha üleandmiseks. Samuti arvestades asjaolu, et Eesti Raudtee juubeliüritustele olid 4. novembril 2010 saabumas nii V. Jakunin kui V. Bušujev, otsustati 3. novembril 2010 läbi viia vestlused Edgar Savisaarega ning samal päeval Tallinnasse saabuva S. Petroviga.

3. novembril 2010 toimunud vestlusel juhiti E. Savisaare tähelepanu erakonnale välisriigist raha küsimisega seotud kompromiteerimise võimalikkusele tema isiku ja erakonna suhtes ning sellest tulenevatele julgeolekuohtudele.

4. novembril viisid kaitsepolitsei ametnikud läbi sarnase vestluse seni puhkusel viibinud D. Boroditšiga.

06. novembril 2010 toimus telefonivestlus E. Savisaare ja V. Jakunini vahel, kus räägiti vajadusest allkirjastada kolmepoolne leping Lasnamäe kiriku toetuseks eraldatud raha legaliseerimiseks ja puhkeda võiva skandaali vältimiseks.

26. novembril 2010 toimus Lasnamäe kiriku rahastamise lepingu allkirjastamine. Selleks saabus Moskvast Tallinnasse V. Bušujev, kaasas Andrei Pervozvannõi Fondi president Sergei Štšeblõgini poolt Moskvas allkirjastatud leping. Tallinna Linnavalitsuse ja MPEÕK esindajate allkirjad lepingule kogus Jevgeni Tomberg. Järgmisel päeval esitles linnapea Edgar Savisaar lepingut Tallinna Linnavalitsuses.

Hariduskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ametikohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustused ja tiitlid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühiskondlik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aastast on ta Eesti Uisuliidu president.

Publikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artiklid raamatutes ja ajakirjades[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1994 "Uus poliitika tulekul". – "Uus poliitika tulekul", Tallinn 1994, ISBN 9985601106
  • 1999 "Ühistransport on linnale tähtis". – "Sõitja", nr 5
  • 2000 Keskerakonna esimees Edgar Savisaar: "Laari valitsuse tegevus on hindamatu" (intervjuu /Peeter Ernits, ajakiri Luup, nr 6 (115)
  • 2000/01 Koos Villu Reiljani, Viktor Andrejevi ja Aldo Vinkeliga. "Opposition parties' letter to the Ambassador of the U.S.", Tallinn, 20. juuli 2000. – The Monthly Survey of Baltic and Post-Soviet Politics, nr 3 (105)
  • 2002 "Eesti on tasakaalust väljas, kuid vankri saaks veel teele". – Raivo Vetik (toim). "Kaks Eestit: artiklite, ettekannete ja analüüside kogumik", Tallinn ISBN 9985-58-234-9
  • 2002 "Igaunija un Latvija: desmit gadi pēc atjaunotas neatkarības. Estonia and Latvia – ten years since the renewal of the independence". – Sarežģītais gājums: veltījums Latvijas Republikas neatkarības atjaunošanai. The complicated road: a dedication to the restoration of independence of the Republic of Latvia, Riia
  • 2004 Tallinna linnapea Edgar Savisaare tervitus. – Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2003 Tallinn
  • 2007 peatükk raamatus: Ene Sepp (toim): "Peaministrid: Eesti Vabariigi poliitiline lähiajalugu", Tallinn, ISBN 9789985967454
  • Eesti väljumine kriisist sõltub ekspordist. – "Ärielu", 28. oktoober 2008, lk 66–68.

Ajaleheartiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.

Esimesest abielust Kaire Savisaarega on Edgar Savisaarel poeg Erki, kellel on tütred Elis ja Riin.

Teisest abielust Liis Savisaarega on Edgar Savisaarel tütar Maria ning poeg Edgar.

Ta oli 19. oktoobrist 1996 abielus Vilja Savisaarega (varasem nimi Laanaru). Neil on tütar Rosina. 15. detsembril 2009 teatasid Savisaared, et on otsustanud oma abielu lahutada.[12]

Savisaar elab Lääne-Virumaal Vihula vallas Eru külas Hundisilma talus.

Kiiruseületamised[muuda | redigeeri lähteteksti]

1999. aastal ületas Savisaar Tallinnas Peterburi teel lubatud sõidukiirust 27 kilomeetriga tunnis ja sai selle eest 1230 krooni trahvi.[13]

10. juulil 2007 ületas Savisaar Lääne-Virumaal Palmse mõisa lähedasel teel kiirust 51 km/h, sõites teelõigul, kus lubatud on kuni 30 km/h, kiirusega 81 km/h. Ida politseiprefektuuri Rakvere politseiosakond määras talle 3900 krooni trahvi ja peatas tema juhtimisõiguse 3 kuuks.[14] Savisaar ei vabandanud ega kahetsenud, vaid kirjutas oma blogis 1. augustil 2007, et tavaliselt selliste rikkumiste eest juhtimisõigust ei peatata: "Aga veelkord – ma ei õigusta oma teguviisi ja olen karistuse ära teeninud. See võrdsetest võrdsem kohtlemine teeb mulle au.". Sellega, et temalt nõutakse rohkem kui teistelt poliitikutelt, olevat teda tõstetud moraalselt kõrgemale näiteks Andrus Ansipist ja Mart Kadastikust.[15]

25. septembril 2011 ületas Savisaar kiirust Tallinna-Narva maantee 60. kilomeetril sõites 90 km/h alas vähemalt sõidukiirusega 137 km/h.[16]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus Edgar Savisaare kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Indrek Toome
(Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees)
Eesti peaminister
(kohusetäitja)

19901992
Järgnev:
Tiit Vähi
Eelnev:
Kaido Kama
Eesti siseminister
1995
Järgnev:
Märt Rask
Eelnev:
Tõnis Palts
Tallinna linnapea
20012004
Järgnev:
Tõnis Palts
Eelnev:
Andrus Ansip
Eesti majandus- ja kommunikatsiooniminister
20052007
Järgnev:
Juhan Parts
Eelnev:
Jüri Ratas
Tallinna linnapea
alates 2007
Järgnev:
Eesti Vabariigi riigivanemad ja peaministrid Eesti Vabariigi vapp
Ministrite Nõukogu esimees (1918): Päts
Peaministrid (1918–1920): Päts | Strandman | Tõnisson | Birk | Tõnisson | Piip
Riigivanemad (1920–1934): Piip | Päts | Kukk | Päts | Akel | Jaakson | Teemant | Tõnisson | Rei | Strandman | Päts | Teemant | Einbund | Päts | Tõnisson | Päts
Peaministrid (1934–1953): Päts | Eenpalu | Uluots | (Vares)  | Tief
Eksiilis peaministri asetäitjad (1953–1992): Sikkar | Kint | Warma | Kint | Mark | Penno
Peaministrid (alates 1991): (Savisaar) | (Vähi) | Laar | Tarand | Vähi | Siimann | Laar | Kallas | Parts | Ansip | Rõivas