Julius Seljamaa

Allikas: Vikipeedia
Julius Seljamaa
Julius Seljamaa hauasammas Rahumäe kalmistul. Arhitekt Karl Lüüs, kujur Ferdi Sannamees.
Foto: 16.09.2011

Julius Friedrich Seljamaa VR III/2 (8. aprill 1883 Sindi17. juuni 1936 Tallinn) oli eesti ajakirjanik, riigitegelane ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees ning I Riigikogu liige.

Ta õppis 1899–1902 Riias õpetajate seminaris, oli 1902–1905 Taali ministeeriumikoolis õpetaja ja 1905–1909 selle juhataja, 1909–1914 Rakvere eestikeelse haridusseltsi III järgu algkooli juhataja.

Ta siirdus 1914 Peterburi, õppis 1915–1918 Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas, töötas Pealinna Teataja toimetuses ja Venemaa IV Riigiduumas ajakirjanikuna. Kuulus Venemaa asutava kogu koosseisu ning võttis selle lühikese tegutsemisa ajal eestlastest ainsana sõna.

Ta oli 1917 Eesti Vabariiklaste Liidu ja Ajutise Maanõukogu liige, 19181921 Vaba Maa peatoimetaja.

Ta alustas diplomaatilist karjääri veebruaris 1918 Eesti esimese välisdelegatsiooni (1917–1918) liikmena, esindades koos Johan Laidoneriga Eestit Nõukogude Venemaal (esitaja). Ta osales 19191920 Eesti-Vene rahuläbirääkimistel. 1922–1928 oli ta saadik Lätis, 19251926 Leedus ja 1928–1933 Nõukogude Liidus.

Oktoobrist 1933 kuni juunini 1936 oli ta välisminister (1934. aastal lühikest aega ka peaministri asetäitja[1][2]). Seejärel nimetati ta saadikuks Rooma, kuid suri maksavähki enne ametisse asumist. Maeti Tallinna Rahumäe kalmistule, peaallee äärde.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Ants Piip
Eesti välisminister
21. oktoober 19332. juuni 1936
Järgnev
Friedrich Akel