Ülo Vooglaid
.jpg)
Ülo Vooglaid (kuni 21. aprillini 1937 Ülo Bakhoff; sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1949–1953 õppis ta Haapsalu Pedagoogilises Koolis (1945–1950 Haapsalu Õpetajate Seminar) pedagoogikat, sealt edasi liikus ta praktikale Tilsi lastekodusse ning astus 1954. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1960. aastal ajaloo erialal.[1] 1970. aastal kaitses ta NSV Liidu TA Konkreetsete Sotsiaalsete Uuringute Instituudis filosoofiakandidaadi kraadi väitekirjaga "Linna- ja rajoonilehe lugejaskonna sotsioloogilise ja sotsiaalpsühholoogilise uurimise kogemus".[2]
Ülo Vooglaid oli aastatel 1963–1965 ajalehe Edasi ajakirjanik. Aastatel 1965–1975 oli ta TRÜ õppejõud ning TRÜ sotsioloogia laboratooriumi asutaja ja teaduslik juhataja, kuid ta vallandati ja heideti NLKP-st välja, sest tema teadustöö tulemused polnud kooskõlas Eesti NSV juhtkonna ideoloogiliste taotlustega. Vooglaid töötas aastatel 1975–1977 Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumi Töö ja Juhtimise Teadusliku Organiseerimise Keskuses ja aastatel 1977–1986 Eesti NSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis ning aastatel 1986–1989 Pirgu Arenduskeskuse juhatajana.[3].[1]
1989. aastal valiti Ülo Vooglaid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmeks ja temast sai NSV Liidu Ülemnõukogu liige ning samal ajal oli ta ka Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu Teadusliku Uurimise Keskuse juhataja (aastatel 1989–1991). Aastal 1991 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli nõunik, seejärel ENSV Valitsuse Teadusosakonna ja ka Valitsuse Vastupropaganda Osakonna juhataja, ta oli ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige ning olnud saadik Riigikogu kolmes koosseisus fraktsioonis (1992–1996; 1996–1998; 2003 - 2004).[1]. Tema teadustöö teemadeks on olnud sotsiaalne kommunikatsioon, organisatsiooni- ja juhtimisteooria, sotsiaalse juhtimise ja iseregulatsiooni mehhanismid, innovatsiooniteooria ja -praktika, teadusmetodoloogia, andragoogika, haridusteooria ja haridusfilosoofia.[1]
Ta on olnud ka Rahvusraamatukogu nõukogu esimees ja Rahvusraamatukogu teadusnõukogu esimees. Rahvarinde korraldava toimkonna ja poliitikakomisjoni liige. Täiskasvanute koolitajate assotsiatsiooni ANDRAS asutajaliige ja juhatuse liige. Avatud Eesti Fondi asutajaliige. Eesti Euroopa Liikumise asutajaliige. Maapiirkonna noorte õppe edendamise sihtasutuse (Arno Tali Sihtkapitali) asutajaliige ja juhatuse liige. Eesti Rooma Klubi asutajate hulgas. Toompea Haridusseminari asutajaliige. Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Ajakirjanike Liidu auliige ning tegev veel mitmes organisatsioonis.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Vooglaid, Ülo 1987. "Juhtimise ja valitsemise eetikast". // Vikerkaar, nr 4: 42–45; 5: 37–40; 6: 47–51; 7: 39–45; 8: 49–53.
- Vooglaid, Ülo 2015. Aeg & Vaim: Mõtteid, arutlusi, esseid (koostaja Ivar Tröner).
- Vooglaid, Ülo 2018. Sõna on Jõud. Raadio Ööülikoolis aastatel 2001-2017 peetud loengud (koostaja Ivar Tröner).
- Vooglaid, Ülo 2019. Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 2003 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
- 2009 – Kohila valla teenetemärk
Karistused[muuda | muuda lähteteksti]
1997. aastal mõistis Lääne-Viru maakohus Ülo Vooglaiule nelja-aastase tingimisi vabadusekaotuse kolmeaastase katseajaga 4. veebruaril 1997 Lääne-Virumaal Tallinna-Narva maantee 95. kilomeetril põhjustatud kahe hukkunuga liiklusõnnetuse eest. Narva poolt Tallinna sõitnud Vooglaiu juhitud Suzuki Swift kaldus tuisuvaalu läbides vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastu tulnud Mercedese kaubabussiga. Mercedeses olnud Keila Põhikooli direktor Kaja Saar ja koduloouurija Aino-Helene Valgma said kohapeal surma, Vooglaid pääses kergete vigastustega.[4]
Pere[muuda | muuda lähteteksti]
Ülo Vooglaid elab Raplamaal Kohila vallas[5]. Tal on koos kasulastega 10 last, 22 lapselast ja 11 lapselapselast.[1] Tema tütar on Kati Kukk ja poegade seas on jurist ja ühiskonnategelane Varro Vooglaid. Tema abikaasa on Kersti Nigesen.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Ülo Vooglaid |
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Raadio 2. Raadiosaade "Hallo, Kosmos!" (293. osa). "Ülo Vooglaid – elulised õppetunnid, I osa".
- ↑ Kultuurisõnumeid. Sirp ja Vasar, 29. mai 1970
- ↑ Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 620.
- ↑ https://www.ohtuleht.ee/7821/kohus-moistis-eksriigikogulase-ulo-vooglaiu-suudi
- ↑ "Ülo Vooglaid põletas sillad" Kroonika, 13. november 2001
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Sihtasutus Ülo Vooglaiu mõttepärand
- Ülokool: ylokool.com
- Ülo Vooglaiu loengud Ööülikoolis
- Õppe edukus ja õppeedukus, 1997
- Ülo Vooglaid: "Poliitika ja poliitiline tegevus" Riigikogu Toimetised, 2/2000
- Ülo Vooglaid: "Võim – kõige raskem koorem" Riigikogu Toimetised, 6/2002
- Ülo Vooglaid: "Miks ülikool on diplomitehas?" Eesti Päevaleht, 1. september 2006
- Eliitülikool – eliidile või rahvale? – Kultuur ja Elu, 4/2008
- Ülo Vooglaid – elulised õppetunnid. Raadiosaade sarjast "Halloo, kosmos", 26. jaanuar 2017