Ülo Vooglaid
Ülo Vooglaid (sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik. Ta on Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
Ta lõpetas aastal 1960 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo erialal, aastal 1970 kaitses ta filosoofiakandidaadi väitekirja
Vooglaid oli aastatel 1965–1975 TRÜ õppejõud ning Tartu Ülikooli Sotsioloogialabori rajaja ja selle juhataja. Ta vallandati ja heideti NLKP-st välja, kuna tema teadustöö tulemused polnud kooskõlas Eesti NSV juhtkonna ideoloogiliste taotlustega. Töötas aastatel 1975–1977 ENSV Kergetööstuse ministeeriumi Töö ja Juhtimise Teadusliku Organiseerimise Keskuses ja aastatel 1977–1986 ENSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis, oli aastatel 1986–1989 Pirgu Arenduskeskuse juhataja[1].
Oli Eesti Kongressi liige.
[redigeeri] Viited
- ↑ EE 14. köide lk. 620
[redigeeri] Välislingid
- Ülo Vooglaiu loengud Ööülikoolis
- Õppe edukus ja õppeedukus, 1997
- Ülo Vooglaid: "Poliitika ja poliitiline tegevus" Riigikogu Toimetised, 2/2000
- Ülo Vooglaid: "Võim – kõige raskem koorem" Riigikogu Toimetised, 6/2002
- Lea Veelma: "Ülo Vooglaid põletas sillad" Kroonika, 13. november 2001
- Krista Taim: "Ülo Vooglaid pole meie ees kordagi vabandanud" SL Õhtuleht, 22. veebruar 2003
- Ülo Vooglaid: "Miks ülikool on diplomitehas?" Eesti Päevaleht, 1. september 2006
- Eliitülikool – eliidile või rahvale? - Kultuur & Elu, 4/2008
|
|||||
