Aleksander Tõnisson

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjaväelasest; sanitaartehnikaettevõtja kohta vaata artiklit Aleksander Tõnisson (ettevõtja); Riigivolikokku valitud töölise kohta vaata artiklit Aleksander Tõnisson (tööline)

Aleksander Tõnisson
Aleksander Tonisson.jpg
kindralmajor Aleksander Tõnisson
Nimi Aleksander Tõnisson
Sündinud 17. aprill 1875
Tartumaa
Surnud 30. juuni 1941
Tallinn
Auaste kindralmajor
Juhitud üksused 1. Eesti Polk
1. Eesti Diviisi brigaad
1. Eesti Diviis
3. Diviis
Autasud Püha Anna orden, IV järk
Püha Stanislavi orden, III järk
Mõõgad ja lehv Püha Stanislavi ordeni juurde
Anna3rd.jpgPüha Anna orden, III järk mõõkade ja lehviga
Püha Stanislavi orden, II järk mõõkadega
Anna2nd.jpgPüha Anna orden, II järk mõõkadega
St Vladimir-3.jpgPüha Vladimiri orden, IV järk mõõkade ja lehviga
Vabadusrist.gifVabadusrist I/I

Aleksander Tõnisson VR I/1 (17. aprill 1875 Pööra küla, Härjanurme vald, Tartumaa30. juuni 1941 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kindralmajor, 1918), 19341939 Tartu linnapea ja 19391940 Tallinna ülemlinnapea.

Hariduskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander Tõnisson õppis Eesti Aleksandri linnakoolis Põltsamaal ning 18971899 Vilno sõjakoolis.

Venemaa keiserliku armee polkovnik Aleksander Tõnisson

Sõjaväeline teenistuskäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teenistuskäik Vene sõjaväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaväeteenistusse astus A. Tõnisson 30. august 1896 teise järgu vabatahtlikuna. Pärast Vilno junkrukooli lõpetamist ülendati ta 29. oktoober 1899 alamleitnandiks, misjärel teenis kuni 30. augustini 1900 113. jalaväepolgus nooremohvitserina, 1904 aasta sügiseni pataljoni adjutandina ning siis polgu kohtu asjaajajana ja mobilisatsioonijaoskonna ülemana.

1905. aastal võttis A. Tõnisson 1. kütipolgu koosseisus rooduülemana osa Vene-Jaapani sõjast. Seejärel teenis kuni 1909 aasta sügiseni Riia õppepataljonis ning 24. juulini 1914 113. jalaväepolgus õppekomando ülemana ja rooduülemana.

Esimeses maailmasõjas osales A. Tõnisson algul pataljoniülemana ja siis polguülema abina. Lahinguväljal ülesnäidatud vahvuse ja osutatud teenete eest autasustati teda 6 aumärgi ja mõõkadega, teiste hulgas 4. järgu Püha Vladimiri ordeniga koos mõõkade ja lindiga. 1916 ülendati Tõnisson polkovnikuks. Venemaal 1856. aastast kehtetestatud isikliku aadliõiguse saamise statuudi kohaselt tähendas see pärilikku aadlistaatust – seega olid ka Aleksander Tõnissoni järeltulijad aadlikud.

Teenistuskäik Eesti rahvuslikes väeosades ja Eesti Vabariigi sõjaväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/1

Kui pärast Venemaa keisri Nikolai II valitsuse kukutamist 1917. aasta kevadel Eesti rahvusväeosasi looma hakati, kutsuti polkovnik A. Tõnisson 1. Eesti polgu ülemaks, kellena tegutses ta 9. maist 1917. aastal. Sama aasta 6. detsember nimetati ta 1. Eesti Diviisi brigaadiülemaks. Võttis 1. Eesti polgu ülemana osa lahingutegevusest Riia rindel, Muhumaal ja Haapsalu piirkonnas Lääne-Eesti rannikul Pärnust Paldiskini. Oli formaalselt kõikide Vene sõjavägede juhataja selles piirkonnas.

Enamlaste võimule pääsemine Venemaal ja Vene keisririigi sõjaväe lagunemine 1917. aasta viimasel veerandil ei jätnud ka Eesti sõjaväe kohta oma mõju avaldamata. Et distsipliini ja korda noores sõjaväes alal hoida tuli polkovnik Tõnissonil väljastpoolt sissetikkuva bolševike agitatsiooni vastu võidelda. Kihutajatel läks siiski korda üht osa sõjaväge enamliseks muuta, milleks bolševikke toetava Läti kütidiviiisi tagavarapolgu Tartus viibimine tublisti kaasa aitas. Viimaks võeti polkovnik A. Tõnisson enamlaste poolt vangi.

Saksa okupatsiooni ajal võttis Tõnisson Eesti põrandaalusest omakaitse loomisest elavalt osa.

Pärast Saksa vägede lahkumist 1918 ülendas Eesti Ajutine Valitsus ta kindralmajoriks ja nimetas Eesti sõjaväe (1. Diviisi)ülemjuhatajaks. Tegelikult aga ei olnud seda sõjaväge veel olemaski ja kindral Tõnissonil tuli ainult siit-sealt kokkuastunud vabatahtlike salkadega, kelledel veel pealegi sõjariistad osaliselt puudusid, sissetungivatele enamlistele jõukudele vastu astuda.

Kui pärast kindral Johan Laidoneri Tallinna jõudmist detsembris 1918 vägede ülemjuhatus tema kätte usaldati, juhtis kindralmajor A. Tõnisson Vabadussõjas 1. Diviisi ülemana sõjategevust Viru rindel, kus oma kõige suuremad võidud võitis - Rakvere ja iseäranis Narva said tagasivõetud kuulmata lühikese aja jooksul. 1919. aasta detsembris määrati Viru rinde ülemaks. Desarmeeris ning interneeris edukalt taudidest nakatatud Loodearmeed.

Pärast Vabadussõda oli A. Tõnisson vaheldumisi 3. ja 1. Diviisi ülem, ühtlasi ka Sõjanõukogu liige. 1920 juulist oktoobrini sõjaminister. 1932. aasta novembrist 1933. aasta maini kaitseminister, määrati 1933 kaitseministri nõukogu alaliseks liikmeks. 21. novembril 1933 avaldati talle Vabariigi Valitsuse otsusega tänu 15-aastase teenistusjuubeli puhul [1]

A. Tõnisson läks 1934. aastal erru[2][3].

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

19341939 Tartu linnapea. 1939 valiti Tartu linnavolinikuks. 26. juulil 1935 määras majandusminister ta kirjastusühisuse Postimees sekverstrivalitsuse esimeheks[4]. 19391940 Tallinna ülemlinnapea. 1937 Rahvuskogu liige ja abiesimees. I Riigivolikogu valimistel kandideeris ta 45. valimisringkonnas, kuid kaotas Jaan Tõnissonile ja nimetati Riigihoidja poolt I Riiginõukogu liikmeks. Kaitseliidus teenivate väeosa ülema õigusteta vanemohvitseride aukohtu esimees (1936). Isamaaliidu liige.

Ta valiti 1933 koos kindralmajor Ernst Põdderiga Eesti Vabadussõjalaste Liidu ainsaks auliikmeks.

Kindralmajor Aleksander Tõnisson

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917 sügisel sattus teravasse vastuollu kohaliku enamliku vooluga, vangistati ja saadeti Petrogradi, kus mõisteti surma. Pääses aga õnneliku juhuse läbi. 1918 kevadel naasis kodumaale. Sama aasta suvel varjas ta end Saksa okupatsioonivõimude eest Soomes.

1940 arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Lasti Patarei vanglas maha. Abikaasa ja noorem poeg Leo küüditati 1941. aastal Kirovi oblastisse, vanemale pojale Aleksandrile (Leksile) määrati karistuseks 25+5 aastat.

Aleksander Tõnisson oli abielus Selma Tõnissoniga, kes suri 22. detsembril 1981 Tallinnas.

Tõnisson kuulus korp! Sakalasse.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander Tõnissoni mälestustahvel (2009) Tartus Magasini tänaval.

Jõhvi keskväljaku haljasalal on Aleksander Tõnissoni monument.

2002. aasta 14. augustil avati Aleksander Tõnissoni sünnitalus tema mälestuskivi.[5]

Tartus paigaldati Tõnissoni kunagisele eluasemele Magasini tänav 12a 2009. aastal mälestustahvel[6].

Tsitaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Töö [Tartu linnapea] on raske, kuid väga huvitav. Meeleolu on väga hea. Töö linnavalitsuses meeldib minule väga. 38 aastat olin sõjaväes ja minul on nüüd mulje, nagu oleks mina 38 aastat olnud varjusurmas, kusjuures ma õige eluga ei puutunud kokku täies ulatuses. Nüüd on minul kokkupuutumine kõigi inimeste rõõmude ja muredega. see on niivõrd huvitav töö, et ma üldse väsimust ei tunne. Näen rahvast, kellest olin 38 aastat eraldatud.

Mina ei seisa ühegi erakonna teenistuses, ega ole ühegi erakonnaga seotud. Kahetsen, et mina juba varem ei ole omavalitsuse tööpõllule asunud. Puhkust mina üldse ei kavatse võtta, sest linnapea amet on äärmiselt mitmekesine ja sarnane töö on minule suurimaks puhkuseks, mis minul kunagi olnud.“

Kindr. Tõnissoni vaimustatud tunnustus tööle omavalitsuses. Põhja Kodu, 24. mai 1934, nr. 57, lk. 3.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander Tõnisson leidis äramärkimist:

Vene Keisririigilt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabariigilt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisriikidelt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi. Koostajad Leo Tõnisson, Leho Lõhmus. Tallinn, SE & JS, 2004
  • Tartu linnapea jutuajamine ajakirjanikele. Kaja nr 103, 4. mai 1934, lk 4
  • A. Tõnisson asus Tallinna linnaomavalitsust juhtima. Uus Eesti nr 349, 22. detsember 1939, lk 6
  • 1. diviisi ülem kindralmajor Tõnisson. Sõdur nr 17, 12. juuli 1919, lk 1
  • Kindr. Tõnissoni vaimustatud tunnustus tööle omavalitsuses. Põhja Kodu, 24. mai 1934, nr. 57, lk. 3.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
August Hanko
Eesti sõjaminister
28. juuli 192026. oktoober 1920
Järgnev:
Ants Piip
Eelnev:
August Kerem
Eesti kaitseminister
1. november 1932 - 18. mai 1933
Järgnev:
August Kerem