Aleksander Hellat

Allikas: Vikipeedia
Aleksander Hellat

Aleksander Hellat (20. august 1881 Tartu28. november 1943 Kemerovo oblast) oli Eesti poliitik ja diplomaat.

Siseminister Juhan Kuke valitsuses 25. juuli 1919 kuni 28. juuli 1920.

Välisminister Jaan Teemanti kolmandas valitsuses alates 11. novembrist 1927 kuni 9. detsembrini 1927.

Aleksander Hellat õppis paar aastat Peterburi Sõjaväemeditsiiniakadeemias, kuid valis siis juristi elukutse. 1909. aastal peale Peterburi ülikooli lõpetamist alustas ta tööd vandeadvokaadi abina Riias. Peagi sai temast vandeadvokaat. Tallinna asus ta elama 1916. aastal, lülitus aktiivselt ühiskondlikku, või nagu siis öeldi, seltskondlikku ellu. Peale Märtsirevolutsiooni 1917 valiti ta Tallinna miilitsaülemaks, sest tsaaripolitsei oli Venemaa Ajutise Valitsus poolt laiali saadetud. Asetäitjaks oli August Liit.

Jaanuaris 1918 vallandas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee A. Hellati Tallinna miilitsaülema ametist. 24. veebruaril 1918. sai temast esimene Eesti Vabariigi aegne Tallinna miilitsaülem. Käsukiri nr 1, mille ta andis välja samal päeval, on resoluutne. Miilitsaülem keelas uulitsatel liikumise õhtul kella 9st kuni hommikul kella 6ni ning kohustas punakaartlasi nende käes olevad relvad, laske- ja lõhkemoona miilitsajaoskondadesse ära andma. Relvastatud isikuist tohtisid tänavail liikuda ainult Omakaitse Seltsi liikmed ning Eesti polgu sõdurid. Vargad, röövlid ja vägivallatsejad tuli selle käsukirja kohaselt kuriteopaigal ilma armuta maha lasta.

Ööl vastu 12. novembrit 1918. aastal võtsid taas Tallinna miilitsaülemaks määratud Aleksander Hellat ja tema abi August Liit korrakaitseasutused Saksa okupatsioonivõimudelt üle. A. Hellat sai pelgalt viis päeva olla miilitsaülem, siis nimetati ta Tallinna linnapeaks.

Peale Eesti okupeerimist 17. juunil 1940. alanud Eesti riigi- ja ühiskonnategelaste, ohvitseride, politseinike ja teiste arreteerimiste käigus vahistati ka A. Hellat 24. septembril 1940. Tallinnas 8. jaanuaril 1941 toimunud NKVD sõjatribunal mõistis ta mahalaskmisele, kuid NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium muutis surmaotsuse ja asendas selle 10 aasta pikkuse vangistusega. A. Hellat suri 28. novembril 1943 Kemerovo vangilaagris.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema poeg oli Toomas Hellat ja vennad olid Eesti Vabariigi Välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Herman Hellat ja Tallinna linnaarhitekt Georg Hellat, onu Venemaa keisririigi I Riigiduuma liige Karl Hellat.

Artiklid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]