Aleksander Hellat

Allikas: Vikipeedia
Aleksander Hellat

Aleksander Hellat (20. august 1881 Tartu28. november 1943 Kemerovo oblast) oli Eesti poliitik ja diplomaat.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksander Hellat õppis paar aastat Peterburi Sõjaväemeditsiiniakadeemias, kuid valis siis juristi elukutse. 1909. aastal pärast Peterburi ülikooli lõpetamist alustas ta tööd vandeadvokaadi abina Riias. Peagi sai temast vandeadvokaat. Tallinna asus ta elama 1916. aastal, lülitus ühiskondlikku, või nagu siis öeldi, seltskondlikku ellu. Pärast Märtsirevolutsiooni 1917 valiti ta Tallinna miilitsaülemaks, sest tsaaripolitsei oli Venemaa Ajutise Valitsus poolt laiali saadetud. Tallinna miilitsaülema asetäitjaks oli August Liit.

Jaanuaris 1918 vallandas Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee A. Hellati Tallinna miilitsaülema ametist. 24. veebruaril 1918 sai temast esimene Eesti Vabariigi aegne Tallinna miilitsaülem. Käsukirjaga nr 1, keelas miilitsaülem uulitsatel liikumise kella 21–6 ning kohustas punakaartlasi nende käes olevad relvad, laske- ja lõhkemoona miilitsajaoskondadesse ära andma. Relvastatud isikuist tohtisid tänavail liikuda ainult Omakaitse Seltsi liikmed ning Eesti polgu sõdurid. Vargad, röövlid ja vägivallatsejad tuli selle käsukirja kohaselt kuriteopaigal ilma armuta maha lasta.

Ööl vastu 12. novembrit 1918 võtsid taas Tallinna miilitsaülemaks määratud Aleksander Hellat ja tema abi August Liit korrakaitseasutused Saksa okupatsioonivõimudelt üle. A. Hellat sai pelgalt viis päeva olla miilitsaülem, siis nimetati ta Tallinna linnapeaks.

3. juunist 1919 nimetati[1] Aleksander Hellat Eesti vabariigi prokuröriks.

Aleksander Hellat oli siseminister Jaan Tõnissoni esimeses valitsuses 18. november 1919 kuni 28. juuli 1920 ja välisminister Juhan Kuke valitsuses 21. novembrist 1922 kuni 2. augustini 1923 ning Jaan Teemanti kolmandas valitsuses alates 11. novembrist 1927 kuni 9. detsembrini 1927.

Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil 1940 alanud Eesti riigi- ja ühiskonnategelaste, ohvitseride, politseinike ja teiste arreteerimiste käigus vahistati ka A. Hellat 24. septembril 1940. Tallinnas 8. jaanuaril 1941 toimunud NKVD sõjatribunal mõistis ta mahalaskmisele, kuid NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium muutis surmaotsuse ja asendas selle 10 aasta pikkuse vangistusega. A. Hellat suri 28. novembril 1943 Kemerovo vangilaagris.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema pojad olid arst Aleksander Hellat ja Toomas Hellat; vennad olid Eesti Vabariigi Välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Herman Hellat ja Tallinna linnaarhitekt Georg Hellat, onu Venemaa keisririigi I Riigiduuma liige Karl Hellat.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Aleksander Pallas
linnapea kohusetäitja
Tallinna linnapea
19181919
Järgnev
Anton Uesson
linnapea kohusetäitja
Eelnev
Aleksander Oinas
Eesti siseminister
18. november 191928. juuli 1920
Järgnev
Kaarel Eenpalu
Eelnev
Ants Piip
Eesti välisminister
28. november 19222. august 1923
Järgnev
Friedrich Akel
Eelnev
Friedrich Akel
Eesti välisminister
22. november9. detsember 1927
Järgnev
Hans Rebane
  1. Nimetused., Riigi Teataja, nr. 37, 13 juuni 1919