Eesti kaitsevägi

Kaitseväe üldlipp.

Kaitseväe logo.

Endine Kaitseväe juhataja kindral Ants Laaneots

Eesti kaitsevägi on Eesti kaitsejõudude tegevteenistuses olev regulaarvägi ja kaitsejõudude olulisim osa, mis on vabariigi valitsuse alluvuses olev riigivõimu asutus kaitseministeeriumi valitsemisalas.

Kaitseväe peamine ülesanne on tagada valmisolek riigi kaitsmiseks sõjalise tegevusega. Kaitseväe juhtorgan Kaitseväe Peastaap planeerib ja teostab operatsioone kõigi väeliikide üksusi kaasates.

Kaitseväe ülesandeks rahuajal on:

• õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll,
• pideva kaitsevalmiduse tagamine,
• ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine,
• üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning
• tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede likvideerimisel.

Kriisi korral või sõjaajal on kaitseväe ülesanded:

• kontrolli tagamine riigi territooriumil,
• kaitsevõime rakendamine agressiooni ärahoidmiseks, selle ebaõnnestumisel riigi terviklikkuse ja suveräänsuse kaitsmine kõigi olemasolevate sõjaliste vahenditega,
• riigi õhuruumi kontroll ja strateegiliste objektide õhukaitse tagamine,
• merekommunikatsioonide kontroll ning sadamate ja võimalike maabumistsoonide juurdepääsude kaitsmine.

Juhtimine ja ülesehitus

Kaitseväge (ja Kaitseliitu) juhib kaitseväe juhataja, keda sõjaajal nimetatakse kaitseväe ülemjuhatajaks. Kaitseväe juhataja nimetab ametisse valitsus kaitseministri ettepanekul.

Kaitseväe juhataja on brigaadikindral Riho Terras.

Isikkoosseis

Eesti kaitseväes teenivad tegevteenistuses olevad kaitseväelased ja ametnikud. Tegevteenistuses olevad kaitseväelased jaotatakse töölepinguga seotud kaadrikaitseväelasteks, ajateenijateks ja õppekogunemisel osalevateks reservväelasteks. Rahuaegsesse kaitseväkke kuulub umbes 5500 kaitseväelast.

Ajateenistusse võetakse nõuetele vastavaid meeskodanikke vanuses 18–27 eluaastat. Teenistuse kestus kaitseväes on 11 või 8 kuud sõltuvalt teenistusse kutsumise ajast (ja vastavalt sellele ka hilisemast ametikohast). Ajateenistuses omandatakse reservväelasele vajalikud teadmised ja oskused ning ollakse samas vähesel määral valmiduses esmaseks riigikaitseks. Aastas suudetakse tegevteenistusse võtta 2500–2750 ajateenijat (umbes kolmandik kõigist kutsealustest).

Sõjaaegse mobiliseeritud kaitseväe suurus koos reservväelastega on umbes 150 000 inimest.

Alaliselt tegutsevad üksused ja asutused

Keskalluvusega üksused ja asutused

• Kaitseväe Peastaap Tallinnas
• Kaitseväe Logistikakeskus
  • Tervisekeskus Tallinnas
  • Logistikapataljon Tallinnas
  • Logistika teenistused
  • Kaitseväe orkester
• Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused Tartus
  • Balti Kaitsekolledž Tartus
  • Kõrgem Sõjakool Tartus
  • Kaitseväe Lahingukool Võrus
• Staabi- ja sidepataljon Tallinnas
• Luurepataljon Tallinnas.
• Sõjaväepolitsei

Maavägi Maaväe ülesanne on riigikaitse korraldamine maismaal. Maaväel on kandev roll Eesti territooriumi kaitsel ja ka üksuste ettevalmistamisel välisoperatsioonideks. Maaväe kooseisus on: 1. Jalaväebrigaad Kirde kaitseringkond Põhja kaitseringkond Lõuna kaitseringkond Lääne kaitseringkond

Merevägi Mereväe peamine eesmärk on Eesti territoriaalvete kaitse ja põhiülesanne miinitõrje. Mereväe koosseisus on: Miinilaevade Divisjon Mereväebaas

Õhuvägi Eesti õhuvägi kontrollib riigi õhuruumi ning tagab strateegiliste objektide õhukaitse. Samuti arendad vastuvõtva riigi toetust. Õhuväe koosseisus on: Õhuseiredivisjon Lennubaas

Sõjaväelised auastmed

Kaitseväe välivormi mütsimärk

Eesti kaitseväe auastmed

Põhiseisus	Maa- ja õhuvägi		Merevägi		Kood
Kindralid/ admiralid	Auaste	Lühend	Auaste	Lühend
	Kindral	kin	Admiral	adm	OF-9
	Kindralleitnant	kin-ltn	Viitseadmiral	v-adm	OF-8
	Kindralmajor	kin-mjr	Kontradmiral	k-adm	OF-7
	Brigaadikindral	brig-kin	Kommodoor	komd	OF-6
Ohvitserid	Kolonel	kol	Mereväekapten	mv-kpt	OF-5
	Kolonelleitnant	kol-ltn	Kaptenleitnant	kpt-ltn	OF-4
	Major	mjr	Kaptenmajor	kpt-mjr	OF-3
	Kapten	kpt	Vanemleitnant	v-ltn	OF-2
	Leitnant	ltn	Leitnant	ltn	OF-1
	Nooremleitnant	n-ltn	Nooremleitnant	n-ltn	OF-1
	Lipnik	lpn	Lipnik	lpn	OF-1
Allohvitserid	Ülemveebel	ü-vbl	Ülemveebel	ü-vbl	OR-9
	Staabiveebel	st-vbl	Staabiveebel	st-vbl	OR-8
	Vanemveebel	v-vbl	Vanemveebel	v-vbl	OR-7
	Veebel	vbl	Veebel	vbl	OR-6
	Nooremveebel	n-vbl	Nooremveebel	n-vbl	OR-6
	Vanemseersant	v-srs	Vanemmaat	v-maat	OR-5
	Seersant	srs	Maat	maat	OR-5
	Nooremseersant	n-srs	Nooremmaat	n-maat	OR-5
Sõdurid/ madrused	Kapral	kpr	Vanemmadrus	v-mdr	OR-3
	Reamees	rms	Madrus	mdr	OR-1

Tegevus ja väljaõpe

Sõjaline ettevalmistus ja haridus

Kaitseväelase sõjalise ettevalmistuse baasiks on läbitud ajateenistus. Seejärel saab kaitseväelane valida kaadrisõduri, kaadriallohvitseri või ohvitseri karjääri vahel.

Kaadrisõduritel tuleb tavaliselt läbida kaadrikaitseväelase baaskursus.

Kaadriallohvitseri kutse on võimalik omandada Kaitseväe Lahingukoolis, kus antakse ettevalmistust vanemallohvitseridele. Soovitav ja autoriteeti andev on eelnevalt nooremallohvitseri kursuse läbimine väeosas. Hiljem osaletakse täienduskursustel.

Ohvitseriharidust on võimalik saada Kaitseväe Ühendatud õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis. Põhikursus (bakalaureusekraad) kestab 3–3,5 aastat. Edasi on võimalik õppida Keskastmekursusel (magistrikraad) ja Balti Kaitsekolledžis.

Õppused

Kaitseväe rahuaegsed suuremad õppused korraldatakse tavaliselt ajateenistuse, välisoperatsioonide või reservväe õppetsüklitest lähtuvalt. Korraldatav suurim regulaarne õppus on Kevadtorm.

Ühisõppused NATO vägedega

Iga-aastaselt toimuvad kolme Balti riigi ja USA vahelised vastuvõtva riigi toetuse kaardiõppused „Baltic Host”, õppused „Baltops” ja „Sabre Strike”.

• 21. oktoober 2008, Balti õhuruumi II õhuturbeharjutus. Harjutuste üldiseks eesmärgiks oli Balti riikide õhuseiresüsteemide ettevalmistatustaseme tõstmine. Eesti õhuruumis toimuva ürituse käigus harjutati õppuste käigus, millest võttis osa viisteist NATO lennukit Ameerika õhujõudude hävituslennukite F-15 lähenemist Tallinna lennujaamale, ühendusevõtmist juhtimiskeskusega ja läbiti kõik vajalikud standardprotseduurid. Erinevaid tegevusi hõlmavas operatsioonis harjutasid tegevust tõenäolise konflikti olukorras Eesti, Läti, Leedu, Ameerika Ühendriikide, Poola ja Taani õhuväelased;
• 14–15. juuli 2009, Balti õhuruumi III õhuturbeharjutus. Õhukaitseõppuse Bold Avenger raames läbiviidud harjutuse üks osa oli tegutsemine elektroonilise sõja tingimustes, lennuvahendite radareid ja kommunikatsioonisüsteeme ning ka maapealseid radareid häirimisrežiimis ja rahvusvaheliste abipakkide toimetamist tundmatusse regiooni. Kahepäevase harjutuse eesmärgiks oli harjutada NATO liikmesriikide õhuvägede koostööd, lihvida õhuturbe ja õhukaitseoperatsioonide protseduure ning süvendada Eesti, Läti ja Leedu sidumist NATO õhukaitsesüsteemiga NATINADS;
• 14–15. september 2009, Balti õhuruumi IV õhuturbeharjutus. NATO vägede koosseisus olevad USA õhujõudude hävituslennukid F-15E "Strike Eagle" viisid Eesti kohal läbi koostööõppuse Scoutspataljoni järgmise Afganistani suunduva kompanii ja Eesti õhuväe tuletoetusjuhtidega, tuletoetuse koordineerimiseks maaväe taktikalisel operatsioonil. Harjutus on osa õhuväe uue võime, lähiõhu tuletoetusjuhtide, väljaõppest. Õppuse teisel etapil kaasati kaheksa hävituslennukit F-16, Saksa õhukaitselennukid Eurofighter Typhoon ja kaks tankerlennukit KC-135R Balti õhuruumis õhukaitsetegevust ründava vastase vastu. Õppust juhiti NATO õhuoperatsioonide juhtimiskeskusest Saksamaal koos Leedus paikneva kolme Balti riigi kontrolli- ja ettekandekeskusega, kus teenivad ka Eesti õhuväe sihitajad ja meeskonna ülemad. Balti õhuturbeharjutusi planeerib ja viib ellu NATO Ramsteini õhuväebaasi õhuvägede staap;

Välisoperatsioonid

Kaitsevägi osaleb välisoperatsioonidel juba 1990. aastatest alates. Osalemine rahvusvahelistes rahutagamis- ja sõjalistes operatsioonides on Eesti panus rahu ja stabiilsuse tagamisse. Operatsioonide eesmärk on rahvusvahelise rahu, stabiilsuse ja julgeoleku toetamine sõjaliste vahenditega.

Hetkel osaleb Eesti kaitsevägi järgnevates välisoperatsioonides:

• NATO juhitud rahvusvahelisted julgeolekutagamisjõud ISAF (International Security Assistance Force) Afganistanis,
• Kosovos asuvad NATO jõud KFOR (Kosovo Force) Kosovos
• NATO treeningmissioon NTM-I (Nato Training Mission Iraq) Iraagis.
• ÜRO rahuvalveoperatsioon UNTSO (United Nations Truce Supervision Organization) Lähis-Idas.

Välisoperatsioonidel osalevat isikkoosseisu valmistatakse põhiliselt ette Kalevi jalaväepataljonis (Rahuoperatsioonide Keskus)

Logistika

Finantstegevus

Kaitsevägi on üks ühendatud eelarveline asutus ja juriidiline isik. Raamatupidamiskeskus, kust tasutakse kõik kaitseväe arved ja palgad, paikneb Tallinnas. Väeosades ja asutustes peetakse arvestust eraldatud eelarvemahu ja oma varade üle.

Sõjaväelinnakud

Kaitseväe suurimad sõjaväelinnakud asuvad Tapal ja Võrus. Samuti on mastaapne Ämari lennuväli. Sõjaväelinnakute valve on enamasti kaitseliitlaste ülesanne.

Harjutusväljad

Kaitseväe põhilised harjutusväljad (polügoonid) on:

• Kaitseväe keskpolügoon (Lehtse-Läsna),
• Sirgala karjäär,
• Nursipalu,
• Kikepera,
• Klooga ja
• Männiku

Täiendavad harjutusalad paiknevad veel näiteks Tsiatsungõlmaa alal, Pottsepa karjääris, ja Rutjal.

Tseremooniad, tsiviilkoostöö ja perioodika

Kaitsevägi korraldab iga aasta Eesti Vabariigi aastapäeva puhul paraadi ja osaleb vähemal määral ka võidupüha paraadil. Kaitseväel on kandev roll isadepäeva ürituste korraldamisel.

Väeosades korraldatakse sõduri baaskursuse lõppedes lahtiste uste päevi, kus on võimalik tutvuda elu-olu ja varustusega. Kaadrikaitseväelased osalevad kokkuleppe korras üldhariduskoolides riigikaitseõpetuse läbiviimises.

Kaitseväelased on osalenud koostöös Päästeametiga suurõnnetuste likvideerimises.

Kaitseväesiseselt ilmuvad ajaleht "Sõdurileht" ja ajakiri "Sõdur".

Ajalugu

Eesti rahvusväeosade loomine

Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. Kui Venemaa keskvõim seoses bolševike riigipöördega 1917. aasta novembris kokku kukkus, otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Veebruariks 1918 oli diviisi koondunud 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit.

Põrandaalune organiseerimistöö I maailmasõja ajal

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse – Maapäeva – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks. Samal päeval tegevust alustanud Eesti Ajutises Valitsuses oli sõjaministriks polkovnik Andres Larka. 1918. aasta veebruaris algas Saksa okupatsioon. Siiski loodi sel ajal rahvuslikud vormitunnused ning töötati välja esialgne emakeelne militaarterminoloogia. 1918. aasta suvel sai Eesti liidritele selgeks, et Saksamaa ei suuda sõda võita. Saksa okupatsiooni langemisel tähendanuks see automaatselt Nõukogude Venemaa agressiooni. Et sakslased ei lubanud organiseerida mingeid kohalikke relvaüksusi peale 3000-mehelise Tallinna Omakaitse, otsustati organiseeruda põranda all. Kindralid Larka ja Ernst Põdder töötasid välja Eesti Kaitse Liidu põhikirja. Novembriks 1918 oli Kaitseliidus kindral Põdderi komando all 5000 meest, kes omasid ka relvastust. 11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus. Valitsuse esimeseks reaalseks toeks oli kindral Põdderi poolt juhitud Kaitseliit, kes täitis nii sõjaväe kui ka politsei ja piirivalve funktsioone. Nõukogude punaarmee kallaletungi hetkel 28. novembril oli Kaitseliidus 14 500 meest, kelle käsutuses oli mitmesüsteemilisi vintpüsse vähese laskemoonaga ja mõnikümmend kuulipildujat.

Vabadussõda

12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Eesti Diviisi Staap kindral Larka juhtimisel. Peaminister Konstantin Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 29. novembril, päev pärast punaväe rünnakut Narvale, kuulutati kogu riigis välja sundmobilisatsioon. Jaanuari alguseks 1919 tõi lahingutegevusega paralleelselt toimuv mobilisatsioon kokku 13 000 meest, veebruaris ületati 30 000 piir. See võimaldas algul eduka vastase peatada ja vaenuväed vabariigi esimeseks aastapäevaks, 24. veebruariks 1919 Eesti piiridest välja ajada. Otsustav osa oli siin ümberkorraldatud kõrgemal juhtimisel. 23. detsembril 1918 oli nimelt laiade võimupiiridega sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik Johan Laidoner, kelle tööorganina loodi 23. veebruaril 1919 Ülemjuhataja Staap eesotsas polkovnik Jaan Sootsiga. Rinde paindlikumaks juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette Soomusrongide divisjoniks, mis 23. augustil laiendati diviisiks kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti-Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Ernst Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Sõjavägi oli varustatud moodsa ja küllusliku käsirelvastusega, omas 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ja tanki, 28 lennukit, 25 sõjalaeva ja paarkümmend abilaeva. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Vene NFSV tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu. Eesti ei olnud Vabadussõjas üksi. Materiaalset abi saabus Inglismaalt, Prantsusmaalt, USA-st, Soomest, Taanist ja mujalt. Tähtis roll oli Briti laevastikul, mis julgestas meie ranniku, ning kolmel ja poolel tuhandel Soome vabatahtlikul. Moraalseks toeks olid sajad vabatahtlikud Taanist ja Rootsist. Kõige silmapaistvamaid vabadussõjalasi autasustas Eesti riik meie ainsa sõjaordeni – Vabadusristiga. Neid anti välja kokku 3215, neist 1064 välisriikide kodanikele. Nende hulgas oli 678 Soome ja 128 Inglismaale antud Vabadusristi. Suurimate sõjasangaritena said 29 eestlast isikliku vapruse 2. järgu Vabadusristi, mille esimest järku välja ei antudki.

Maailmasõdade vahelise perioodi kaitsejõud

Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Andekas ohvitser, kindralleitnant Nikolai Reek lõpetas esimese eestlasena Prantsuse Kõrgema Sõjakooli. Sõjavägede Staabi ülema ja sõjaministrina viis ta Eesti sõjaväe väljaõppe kooskõlla Euroopa põhimõtetega. Esimese Läänemere-äärse taasiseseisvunud riigina rajas Eesti juba 1921. aastal oma Kõrgema Sõjakooli. 1923. aastal koondati kõik militaarsed õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste nime all organisatsiooniliseks tervikuks. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest ajateenistusest. Üleminek üheaastasele teenistusele tähendas aga sõjalise algõpetuse sisseseadmist koolides ja lõpuks ka ülikoolides. Eesti riigikaitse nurgakiviks oli territoriaalkaitse printsiip, mida rakendati jõuliselt alates 1934. aastast, mil taas astus ülemjuhatajana ametisse suurte kogemustega kindral Johan Laidoner. 1930. aastal reorganiseeriti õhukaitse eraldi juhatuse alluvusse, kuhu kuulusid 3 lennuväedivisjoni ja õhutõrjesuurtükiväe grupp. Merekaitse allus Merejõudude Juhatajale ja sisaldas nii võimsaid rannakindlusi kui ka neid abistavat laevastikku, mille uhkuseks oli kaks Inglismaalt ostetud miiniveeskajat allveelaeva. Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri ja 2400 kaadriallohvitseri ning 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus. Seda oli piisavalt, et täita mobilisatsiooniplaani, mis nägi ette 6500 ohvitseri, 15 000 allohvitseri ja 80 000 sõduri mobiliseerimist. Armee oli piisavalt varustatud käsirelvadega, varudes oli 3500 kuulipildujat ja 500 püstolkuulipildujat, mida Eesti tootis ise. Koos mobilisatsioonivarudega oli Eestil 250 suurtükki, ligemale 50 tankitõrje- ja 25 õhutõrjekahurit koos vajaliku laskemoonaga.

Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastud vastupanuliikumine

Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa Wehrmachti, Relva SSi või Soome või Nõukogude Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944. asendus Saksa Kolmanda Riigi okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga, hajusid sajad eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950-ndatel aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks vastupanuliikumise (metsavendluse) toetusbaasi – maaelanike massideporteerimist ja NKVD hävitusagente ning sõjalisi operatsioone.

Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine

Eesti taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 algas Eesti relvajõu taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ning arvati 28. aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu. 3. septembril 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli Ants Laaneotsa juhtimisel. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. Eesti kaitseväe taastamine on toimunud Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioonide alusel. 27. juulil 1992. aastal sai kolonel Ants Laaneots Kaitsejõudude Peastaabi ülemaks ning 1993. aasta 4. mail kinnitas riigikogu kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukolonel Aleksander Einselni. 13. aprillil 1994. aastal taasloodi õhuväe ja mereväe staabid. 31. augustil 1994. aastal lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.

Eelnev: Eesti Rahvavägi 1918	Eesti sõjavägi 1918–1929	Järgnev: Eesti kaitsevägi 1929–1937
Eelnev: Eesti kaitsevägi 1929–1937	Eesti sõjavägi 1937–1940	Järgnev: Eesti kaitsejõud 1991–

Välislingid

• Eesti kaitseväe koduleht
• Vahur Koorits. Kaitsevägi maadleb üha süveneva ohvitseridepõuaga, Postimees, 2. november 2008