Eesti kaitsejõudude ajalugu

Eesti kaitsejõudude ajalugu on ülevaade Eesti kaitsejõudude arengust.

Eesti rahvusväeosade loomine

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. Kui Venemaa keskvõim seoses bolševike riigipöördega 1917. aasta novembris kokku kukkus, otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Veebruariks 1918 oli diviisi koondunud 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit.

 Pikemalt artiklis Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, Eesti rahvusväeosad, 1. Eesti jalaväediviis

Eesti sõjaväe moodustamine

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse – Maapäeva – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks. Samal päeval tegevust alustanud Eesti Ajutises Valitsuses oli sõjaministriks polkovnik Andres Larka. 25. märtsi päevakäsuga ülendati Ernst Põdder, Aleksander Tõnisson ja Andres Larka esimesteks Eesti kindraliteks. 1918. aasta veebruaris algas Saksa okupatsioon. Siiski loodi sel ajal rahvuslikud vormitunnused ning töötati välja esialgne emakeelne militaarterminoloogia. Saksa vägede saabudes lahkusid Johan Laidoner ja Jaan Soots Eestist, sai Eesti sõjaväe juhatajaks kindralmajor Andres Larka ja staabiülemaks alampolkovnik Nikolai Reek. Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt lugesid Eesti väeosad end iseseisva, erapooletu riigi sõjaväeks ega võtnud osa sõjategevusest. 28. veebruaril 1918 anti Saksa 68. Kindralkomando ülema korraldus, mille alusel Eesti rahvusväeosad said loa tegevuse jätkamiseks. 1. Eesti jalaväediviisi staap reorganiseeriti Eesti Sõjavägede Staabiks, mis tegutses ajavahemikul 28.02.1918–05.04.1918 Eesti rahvusväeosade kõrgeima juhtimis- ja korraldamisorganina Tallinnas.

Vastavalt kindral Adolf von Seckendorffi käsule 20. märtsist 1918 määrati Eesti diviis likvideerimisele 5. aprillist 1918. Eesti sõjaväe laialisaatmist põhjendati Bresti rahulepingu tingimuste täitmisega, millega keelati Saksa vägede poolt hõivatud territooriumil asutada relvastatud organisatsioone, mis varem olid kuulunud endise Vene armee koosseisu.

1918. aasta suvel sai Eesti liidritele selgeks, et Saksamaa ei suuda sõda võita. Saksa okupatsiooni langemisel tähendanuks see automaatselt Nõukogude Venemaa agressiooni. Et sakslased ei lubanud organiseerida mingeid kohalikke relvaüksusi peale 3000-mehelise Tallinna Omakaitse, otsustati organiseeruda põranda all. Kindralid A. Larka ja E. Põdder töötasid välja Eesti Kaitse Liidu põhikirja. Novembriks 1918 oli Kaitseliidus kindral E. Põdderi komando all 5000 meest, kes omasid ka relvastust.

 Pikemalt artiklis Kaitseliit

11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus. Valitsuse esimeseks reaalseks toeks oli kindral E. Põdderi poolt juhitud Kaitseliit, kes täitis nii sõjaväe kui ka politsei ja piirivalve funktsioone. Nõukogude Venemaa Punaarmee kallaletungi hetkel 28. novembril oli Kaitseliidus 14 500 meest, kelle käsutuses oli mitmesüsteemilisi vintpüsse vähese laskemoonaga ja mõnikümmend kuulipildujat.

Eesti Rahvavägi

12. novembril 1918 otsustas Eesti Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Eesti Diviisi Staap kindral A. Larka juhtimisel. Peaminister Konstantin Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral A. Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral A. Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 17. novembril avaldasid ajalehed valitsuse otsuse „Eesti Rahvaväe kokkukutsumine“, milles tutvustati Rahvaväe ülesandeid, eeldatavat arvukust ja komplekteerimise printsiipe. Rahvaväe ülesandeks oli kaitsta Eesti riikliku iseseisvust ja demokraatiat, sinna oodati 25 000 meest vanuses 21–35 aastat. 28. novembriks saadi kokku umbes 1500 vabatahtlikku meest. 29. novembril, päev pärast Punaarmee rünnakut Narvale, kuulutati kogu riigis välja sundmobilisatsioon.

 Pikemalt artiklis Eesti Rahvavägi, Eesti Rahvaväe auastmed

Eesti sõjaväe mitteametlik nimetus 16. novembrist 1918 kuni 27. märtsini 1920 oli Eesti Rahvavägi. Kuna sõnade rahvavägi ja rahvaväelane kasutamine segadust sünnitas, võeti Sõjaministri päevakäsuga 27. märtsist 1920 nr. 48 kasutusele sõnad sõjavägi, sõjaväelane ja sõdur.

Rahvavägi moodustati 16. novembril 1918 ning Eesti Vabadussõja algetapis kasutati rahvaväe ohvitseride auastmetena neile Venemaa keisririigi ja Venemaa Ajutise Valitsuse teenistuses antud Venemaa keiserliku armee ja Venemaa armee auastmeid, mida kasutati ka 1917. aastal moodustatud Eesti rahvusväeosades.

21. novembril 1918 otsustas Eesti Ajutine Valitsus Eesti rahvaväe kokku kutsuda, algul vabatahtlikult ja selle järele sunnivõtmise korras, moodustades selleks maakonnalinnades maakonna rahvaväe komisjonid. 21. novembril 1918 pandi alus Viru, Tartu, Võru, Pärnu, Viljandi, Harju, Järva ja Saare maakonna rahvaväe komisjonidele, millest on aastate jooksul kujunenud maakondade kaitseväe asutised / kaitseväeringkonna ülema asutised. 22. novembril 1918. aastal avaldas Ajutine Eesti Valitsus üleskutse Eesti rahvaväe kokkukogumiseks.

Vabadussõda

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest Saksa keisririigi armeega. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri Narvas.

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1918), Viru rinne

Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14 000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti, sealhulgas Tartu.

Jaanuari alguseks 1919 tõi lahingutegevusega paralleelselt toimuv mobilisatsioon kokku 13 000 meest, 16. jaanuarist reorganiseeriti sõja algses moodustatud kahepataljonilised jalaväepolgud kolmepataljonilisteks. 1919. aasta veebruaris ületati sõjaväe isikkoosseisu arvuga 30 000 piir. 19. jaanuaril vabastati Narva ja jaanuari lõpus jõuti Eesti-Läti etnograafilisele piirile. Jaanuari alguses alanud edukas vastupealetung võimaldas algul eduka vastase peatada ja Punaarmee ja eestlaste kommunistlikud kütipolgud Eesti Vabariigi esimeseks aastapäevaks, 24. veebruariks 1919 Eesti piiridest välja ajada.

Otsustav osa oli siin ümberkorraldatud sõjavägede kõrgemal juhtimisel, 23. detsembril 1918 nimetati laiade võimupiiridega Sõjavägede Ülemjuhatajaks kindralstaabi polkovnik Johan Laidoner, kelle tööorganina loodi 23. veebruaril 1919 Ülemjuhataja Staap eesotsas kindralstaabi polkovniku Jaan Sootsiga.

Rinde paindlikumaks juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. Diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette Soomusrongide Divisjoniks, kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti-Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. Diviisi juhatusele eesotsas kindral Ernst Põdderiga.

 Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Eesti vägede jõudmisel Põhja-Lätisse algas 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919 kestnud sõjaline konflikt Lätis paikneva Saksa väekoondisega, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev Landeswehr. Sõja tulemusel taastati Läti Ajutise Valitsuse kontroll Läti territooriumi üle ning kindlustati Läti iseseisvus.

 Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, sõjavägi oli varustatud moodsa ja küllusliku käsirelvastusega, omas 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ja tanki, 28 lennukit, 25 sõjalaeva ja paarkümmend abilaeva. Sõjaväe vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe.

Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Vene NFSV tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.

Eesti ei olnud Vabadussõjas üksi. Materiaalset abi saabus Inglismaalt, Prantsusmaalt, USA-st, Soomest, Taanist ja mujalt. Tähtis roll oli Briti laevastikul, mis julgestas meie ranniku, ning kolmel ja poolel tuhandel Soome vabatahtlikul. Moraalseks toeks olid sajad vabatahtlikud Taanist ja Rootsist.

 Pikemalt artiklis Eesti Rahvavägi, Operatiivstaap, Ülemjuhataja Staap

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend, 1. Diviis, 2. Diviis, 3. Diviis

Eesti sõjavägi

Eesti sõjaväe mitteametlik nimetus 16. novembrist 1918 kuni 27. märtsini 1920 oli Eesti Rahvavägi. Kuna sõnade rahvavägi ja rahvaväelane kasutamine segadust sünnitas, võeti Sõjaministri päevakäsuga 27. märtsist 1920 nr. 48 kasutusele sõnad sõjavägi, sõjaväelane ja sõdur.

 Pikemalt artiklis Sõjavägede Ülemjuhataja, Sõjaväe Peastaap, Sõjavägede Staap

Eesti sõjaväe kõrgem juhtkond 1920. aastal, tagumine rida vasakult: kindralmajor Ernst Põdder, Dr. Arthur Lossmann, kindralmajor Aleksander Tõnisson, polkovnik Karl Parts, polkovnik Viktor Puskar, polkovnik Jaan Rink. Esimene rida vasakult: kindralmajor Andres Larka, kindralmajor Jaan Soots, Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner, Admiral Johan Pitka ja polkovnik Rudolf Reiman

Vabadussõja järgsed kaitsejõud

Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. 1920. aastal viidi läbi Vabadussõja jooksul sundmobilisatsiooni tulemusel moodustatud rahvaväe demobilisatsioon, kaitsevägi vähenes 74 769 mehelt 18 871-le. 1920. aasta märtsis kaotati Sõjavägede Ülemjuhataja ametikoht ning sõjaväe kõrgem juht oli sõjaminister (kes võis olla ka tsiviilisik), kellele Vabariigi valitsus määras abi kõrgemate sõjaväelaste hulgast. Ülemjuhataja staabi asemele asutati Sõjavägede Staap, mille koosseisus oli kindralstaabi valitsus (1924. aastast kindralstaap) ja korraldusvalitsus. 1926. aastal sõjavägede staap likvideeriti, valitsused jäid alles.

Aastatel 1920–1921 vähendati sõjaväe koosseis 12 pataljonini kuue (hiljem viie) polgu alluvuses. 3. diviis likvideeriti, väeosad jagati 1. ja 2. diviisi vahel. Soomusrongide diviis reorganiseeriti Soomusrongide Brigaadiks. Suurtükiväepolkudest tehti divisjonid, ratsavägi reorganiseeriti üheks ratsapolguks. Lennuväesalkadest moodustati lennurood, mis 1921. aastal nimetati lennuväeks.

Vabadussõja lõpus koosnes Eesti suurtükivägi 1., 2. ja 3. suurtükiväe polgust, 1. kindluse raskesuurtükiväe divisjon, 2. kindluse raskesuurtükiväe divisjon ja 3. kindluse raskesuurtükiväe divisjonist ja Kahurväe tagavaradivisjonist. 15. maiks 1920. aastaks muudeti Kahurväe tagavaradivisjon Kahurväe allohvitseride kooliks. Suurtükiväe polgud formeeriti vastavalt 1. suurtükiväe divisjon, 2. suurtükiväe divisjon ja 3. suurtükiväe divisjoniks. 1. juuniks 1920. aastaks liideti Kindluse raskesuurtükiväe divisjonid, Kindluse suurtükiväe divisjoniks, mis aga 9. novembril 1920 likvideeriti ja jagati kolme kindluse grupina suurtükiväe divisjonide vahel.

15 . märtsist 1924 muudeti suurtükiväe organisatsioon järgmiseks: 1. diviisil oli 1. diviisi suurtükivägi, 2. diviisil 2. diviisi suurtükivägi ja 3. diviisil 3. suurtükiväe rügement. Mõlema diviisi suurtükiväed jagunesid kaheks grupiks. 1. augustil 1925 loodi uus organisatsioon, kus suurtükivägi jagunes suurtükiväegruppideks: 1. diviisil oli 1. suurtükiväegrupp ja 2. suurtükiväegrupp; 2. diviisil 3. suurtükiväegrupp ja 4. suurtükiväegrupp ja 3. diviisil 5. suurtükiväegrupp.

1921. aastal taastati 3. diviis keskusega Pärnus. Aastatel 1921–1923 asutati viie jalaväepolgu kõrvale 3 üksikpataljoni, suurtükiväedivisjonid reorganiseeriti taas kolmeks suurtükiväepolguks.

Muudatused organisatsioonis ja terminoloogias

1922. aastal toimus Vabariigi Valitsuse 1921. aasta 3. novembri "Seadluse muudatuste kohta kaitseväe organisatsioonis ja terminoloogias" alusel Eesti rahvaväe venepäraste väeosade nimetuste asendamine Lääne-Euroopas kasutatavate maa- ja mereväe sõjaväeosade nimetustega (roodud – kompaniideks ja polgud rügementideks ning muudeti ka sõjaväe auastmete tabel.

1923. aastal lühendati ka kaitseväe teenistusaja kestus seniselt 2 aastalt 1,5 aastani; sõjaväeosade korralduses aga jagati soomusrongide brigaad kaheks rügemendiks ja formeeriti Auto-Tankide Divisjon. 1924. aastal muudeti suurtükiväerügemendid suurtükigruppideks (divisjonideks), inseneripataljon jaotati side- ja pioneeripataljoniks. Jalaväerügementide arv kasvas 7-ni, lennuväes moodustati lennuväerügement. Moodustati Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staap, millele allutati Tallinna garnisoni väeosad sh. lennuvägi.

Sõjavägede Staabi ülem ja sõjaminister Nikolai Reek viis Eesti sõjaväe väljaõppe kooskõlla Euroopa põhimõtetega. Esimese Läänemere-äärse taasiseseisvunud riigina rajas Eesti juba 1921. aastal oma Kõrgema Sõjakooli. 1923. aastal koondati kõik militaarsed õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste nime all organisatsiooniliseks tervikuks.

1. detsembri riigipöördekatse

 Pikemalt artiklis 1. detsembri riigipöördekatse

Eesti Kaitsevägi, 1929–1937

 Pikemalt artiklites Kaitseväe Peastaap#Kaitsevägede Staap, 1929–1937 ja Kaitsevägede Staap

1928. aastal kehtestati "Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlusega", mis määratles Eesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni. Eestis kehtestati üheaastane ajateenistus, üleminekuga üheaastasele teenistusele alustati ka sõjalise algõpetuse sisseseadmist koolides ja lõpuks ka ülikoolides. Ajateenistuse aja vähendamisega kaasnes ka sõjaväeteenistuses olevate ajateenijate arv kolmandiku võrra, mis tingis ka vajaduse vähendada väeosade isikkoosseise ja vähendada väeosade suurusi.

Alaline kaitsevägi

Eesti Kaitsevägi koosnes:

• Alalisest kaitseväest, kuhu kuulusid:

1. keskjuhatus ühes tema juures olevate varustus- ja sanitaarasutustega. Keskjuhatusse kuulusid: sõjaminister, sõjaministri abi ja järgmised keskasutused: 1) sõjavägede staap; 2) varustusvalitsus; 3) sõjaväe tervishoiuvalitsus; 4) sõjaringkonnakohus; 5) sõjaprokuratuur ja 6) laske-, suurtükiväe-, ratsaväe- ja inseneriväe inspektuur;
2. kohapealsed väeosade ja -üksuste juhatused (1., 2., 3. diviisi ülemad, merejõudude juhataja ja õhukaitseülem) ühes nende juures olevate varustus- ja sanitaarasutustega; Alalise kaitseväe kohapealse juhtimise ja valitsemise hõlbustamiseks jagunes Vabariigi maa-ala kolme diviisi rajooni: l) 1. diviisi rajoon (Viru- ja Järvamaa); 2) 2. diviisi rajoon (Tartu-, Valga-, Võru- ja Petserimaa); 3) 3. diviisi rajoon (Harju-, Lääne-, Pärnu-, Viljandi- ja Saaremaa). Diviisidesse kuulusid kõik nende rajoonides asunud olevad üksused ja asutused, välja arvatud keskjuhatus ja tema juurde kuulunud asutused, merevägi ühes merekindlustega, õppeasutused ja sõjaministri korraldusel õhukaitseks määratud või selleks eriliselt moodustatud üksused.
3. väeliikide üksused: a) jalaväe üksused, b) väli-suurtükiväe üksused, c) ratsaväe üksused, d) lennuväe- ja teised õhukaitse üksused, e) soomusväe üksused, f) inseneriväe üksused, g) mereväe- ja merekindluste üksused.
4. kaitseväeasutused: a) õppeasutused, b) alalise kaitseväe komplekteerimise ning tagavaraväe arvestamise asutused, c) karistusasutused.

Väeliigid

Eesti jalaväeosadeks olid: rügemendid, üksikud jalaväepataljonid ja vahiteenistusüksused. Jalaväes oli ette nähtud kaks jalaväerügementi (katterügemendid) ja 12 üksikut jalaväepataljoni (kaadripataljonid).

Jalaväe rügemendi koosseisus oli staap, kolm pataljoni, sidekomando, pioneerkomando, suusk-jalgratturkomando, ratsakomando ja töökompanii. Jalaväepataljonis oli kolm laskurkompaniid, milles kolm rühma ja üks viiest rühmast koosnev kuulipildurkompanii.

Üksikus jalaväepataljonis oli staap, kolm kompaniid, siderühm, pioneerrühm, suusk-jalgratturrühm ja töökomando. Kompaniis oli kolm laskur- ja üks raske kuulipildurrühm.

Eesti Välisuurtükivägi oli koondatud A, B ja C tüübilistesse gruppidesse.

A tüübilises suurtükiväegrupis (1. ja 3.) on staap, spetsialistide komando, kaks kerge kahuri-, üks kerge haubitsa- ja üks raske kahuri-või haubitsapatarei ning igas patareis on kaks rühma.

B tüübilises suurtükiväegrupis on staap (2. 4. ja 5. Suurtükiväegrupp) , neli kerget ja kaks rasket patareid. Igas kerges patareis on kolm rühma, igas raskes patareis on kaks või kolm rühma.

C tüübilises suurtükiväegrupis on staap, kaks kerget ja kaks rasket patareid. Igas patareis on kolm rühma.

Eesti ratsavägi oli koondatud rügementidesse: rügemendis oli staap, kaks ”A” ja kaks ”B” tüübilist eskadroni, milles kolm rühma, kuulipildureskadron, milles kolm rühma, suusk-jalgratturkomando, tehnikakomando, tööeskadron ja orkester.

Eesti lennuvägi oli koondatud rügementidesse: lennuväerügemendid jagunesid divisjonideks, divisjon eskadrillideks ja eskadrill rühmadeks.

Lennuväerügemendis olid veel: 1) staap, 2) lennukool, mis koosnes klassidest erialade õpetamiseks ja õppeeskadrillist, 3) lennubaas, millesse kuulus aviotöökoda ning lennubaasi komando ja aerodroomid.

Eesti soomusvägi oli koondatud soomusrongi-rügementidesse (1. ja 2.) ja Auto-Tanki rügementi.

Soomusrongi-rügemendis on staap, kaks soomusrongi (tüüp A ja B), tehnikakompanii, töökomando ja park. A tüübilisel soomusrongil oli suurtükipatarei, üks kaherühmaline kuulipildurkompanii ja üks kolmerühmaline dessantkompanii. B tüübilisel rongil oli patarei, üks kaherühmaline kuulipildurkompanii ja üks kaherühmaline dessantkompanii. Tehnikakompaii koosnes kolmest rühmast.

Auto-tankide-rügemendis oli staap, üks kolmerühmaline õppekompanii, üks neljarühmaline kerge tankikompanii, üks raske tankirühm, kaks kolmerühmalist soomusautokompaniid, üks autokompanii, tagavara park-ladu ja töökojad.

Eesti insenerivägi oli koondatud pioneer- ja sidepataljonidesse.

Pioneerpataljonis oli staap, õppekompanii ühes õppetöökodadega, kaks kolmerühmalist pioneerkompaniid, üks kaherühmaline raudteekompanii, üks kaherühmaline G-kompanii, helgiheitjakomando ja töökomando.

Sidepataljonis oli staap, õppekompanii ühes õppetöökodadega, kaks kolmerühmalist ja üks neljarühmaline sidekompanii, tuvibaas ja töökomando.

Eesti merevägi koos merekindlustega oli koondatud järgmistesse üksustesse: l) merejõudude staap; 2) merelaevastiku divisjon; 3) Peipsi laevastiku divisjon; 4) merekindlused; 5) merejõudude baas.

Merejõudude staabi juure kuulusid: 1) mereside, 2) Mereväe Ekipaaž, milles üks kolmerühmaline õppurkompanii ja üks töökompanii, 3) sõjasadam ja 4) majandusosakond.

Merejõudude baasi juures oli: 1) laevade varustusladu; 2) relvastusladu ja miini-torpeedo-töökoda. Merelaevastiku divisjon ja Peipsi laevastiku divisjon koosnes kumbki staabist ja sõjalaevadest.

Merekindlused koosnesid staabist, õppekompaniist ja komandantuuridest (Aegna, Naissaare, Suuropi). Komandantuurides olid staap, komandod ja rannapatareid.

Tagavaravägi

• Tagavaravägi, mille moodustasid kõik käsutusväes, reservväes ja maakaitseväes olevad kodanikud.

Õhukaitse

1930. aastal reorganiseeriti õhukaitse eraldi juhatuse alluvusse, kuhu kuulusid 3 lennuväedivisjoni ja õhutõrjesuurtükiväe grupp.

Sõjaväeringkonnad

Eesti riigikaitse nurgakiviks oli territoriaalkaitse printsiip, mida rakendati jõuliselt alates 1934. aastast, mil taas astus ülemjuhatajana ametisse kindral Johan Laidoner.

1. aprillil 1934 moodustati sõjaväeringkonnad (kuni 31. märtsini 1937 kaitseringkonnad). Samal ajal kaotati senised kaitseväeringkonnad, mille ülesandeks oli olnud peamiselt kutsealuste arvestamine ja kaitseväkke kutsumine. Mobilisatsiooni korral oleksid sõjaväeringkondade staabid pidanud saama brigaadide staapideks.

Harju Sõjaväeringkond Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond

Lääne-Saare Sõjaväeringkond Viru-Järva Sõjaväeringkond

Narva Sõjaväeringkond Tartu Sõjaväeringkond

Valga Sõjaväeringkond Võru-Petseri Sõjaväeringkond

Eesti sõjavägi, 1937–1940

Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maaala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:

• 1. diviisi rajoon: Narva Sõjaväeringkond, kuhu kuulus idapoolne osa Virumaast, ja Viru-Järva Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid läänepoolne osa Virumaast ja Järvamaa.
• 2. diviisi rajoon: Tartu Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Tartumaa, ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Võru- ja Petserimaa.
• 3. diviisi rajoon: Harju Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Harjumaa, ja Lääne-Saare Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Lääne- ja Saaremaa.
• 4. diviisi rajoon: Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond Pärnu- Ja Viljandimaaga ja Valga Sõjaväeringkond Valgamaaga.

Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri ja 2400 kaadriallohvitseri ning 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus. Seda oli piisavalt, et täita mobilisatsiooniplaani, mis nägi ette 6500 ohvitseri, 15 000 allohvitseri ja 80 000 sõduri mobiliseerimist. Armee oli piisavalt varustatud käsirelvadega, varudes oli 3500 kuulipildujat ja 500 püstolkuulipildujat, mida Eesti tootis ise. Koos mobilisatsioonivarudega oli Eestil 250 suurtükki, ligemale 50 tankitõrje- ja 25 õhutõrjekahurit koos vajaliku laskemoonaga.

 Pikemalt artiklis Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939), Eesti merevägi, Eesti sõjaministrid

Nõukogude okupatsioon

28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel vastastikuse abistamise pakt, mille alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele (esialgne soov 35 000). Eesti Kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.

 Pikemalt artiklites Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ja NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal

15. mail 1940 sõlmiti Moskvas täiendav leping, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.

14. juunil 1940 alustas NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi, 16. juunil 1940 kell 14.30 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti täiendava Nõukogude väekontingendi riiki laskmist ja uue valitsuse moodustamist, 17. juunil 1940 kell 5.00 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. Täiendava sõjaväekontingendi hulka kuulusid 6 laskurdiviisi, üks tankibrigaad, lennuväe- ning mereväeüksused. NSV Liidu sõjaväelaste koguarv Eestis ulatus 115 000-ni. 18. juunil 1940 võttis Punaarmee oma kontrolli alla strateegilise tähtsusega objektid.

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941), Nõukogude väeosad Eestis

Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Balti erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.

Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale viidud, kus neist enamik samuti vangistati.

 Pikemalt artiklis Sidepataljoni lahing

 Pikemalt artiklis Suvesõda

Eesti Teises maailmasõjas
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg	7. juuli 1941 – 19. detsember 1944
Toimumiskoht	Eestimaa.
Tulemus	Saksa okupatsioon (1941–1944) II Nõukogude okupatsioon (1944–1991)
Osalised
Saksamaa Nõukogude Liit,

Saksa okupatsioon

Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa Wehrmachti, Relva SSi või Soome või Nõukogude Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944. asendus Saksa Kolmanda Riigi okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga, hajusid sajad eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu.

 Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend

 Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

 Pikemalt artiklis Metsavendlus Eestis

Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks vastupanuliikumise (metsavendluse) toetusbaasi – maaelanike massideporteerimist ja NKVD hävitusagente ning sõjalisi operatsioone.

Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine

Eesti taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 algas Eesti relvajõu taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ning arvati 28. aprillil 1992 Eesti kaitsejõudude koosseisu. 3. septembril 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli Ants Laaneotsa juhtimisel.

13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. Eesti kaitseväe taastamine on toimunud Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioonide alusel. 27. juulil 1992 sai kolonel Ants Laaneots Kaitsejõudude Peastaabi ülemaks ning 4. mail 1993 kinnitas riigikogu kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukoloneli Aleksander Einselni. 13. aprillil 1994 taasloodi õhuväe ja mereväe staabid.

31. augustil 1994 lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.

1997. aastal Eesti kaitseväe koosseisu kuulunud allasutused:

• Kaitsejõudude Peastaap

Maavägi: Kalevi Üksik-jalaväepataljon (Harju maakond, Jägala) Viru Üksik-jalaväepataljon (Ida-Viru maakond, Jõhvi, Pargi tänav 55) Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon (Võru, Taara kasarmud) Üksik-vahipataljon (Tallinn, Rahumäe tee 4a) Tartu Üksik-jalaväepataljon (Tartu, Puiestee tänav 112) Pärnu Üksik-jalaväepataljon (Pärnu, Tammsaare puiestee 35) Põhja Üksik-jalaväepataljon (Lääne-Viru maakond, Tapa sõjaväelinnak) Rahuoperatsioonide Keskus (Harju maakond, Paldiski, Lõunalinnak)

Merevägi: Mereväe Staap (Tallinn, Tööstuse tänav 54) Mereväebaas (Tallinn, Tööstuse 54) 1. Meredivisjon (Tallinn, Tööstuse 54) Õhuvägi: Õhuväe Staap (Tallinn, Magasini tänav 31) Lennubaas (Harju maakond, Ämari lennuväli) Õhuseiredivisjon (Tallinn, Magasini 31) Õhutõrjedivisjon (Tallinn, Magasini 31)

Kaitseväe toetavad väeosad: Üksik-sidepataljon (Tallinn, Filtri tee 2) Tagalapataljon (Tallinn, Marja tänav 4, Suur-Sõjamäe tänav 23a) Kaitseväe õppe- ja muud asutused: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Väljaõppekeskus (Tallinn, Kase tee 61; Paldiski, Pakri tänav 14) Eesti Kaitseväe Lahingukool (Võru maakond, Meegomäe) Kaitsejõudude Keskpolügoon (Lääne-Viru maakond, Tapa sõjaväelinnak) Tallinna Garnisoni Komandantuur (Tallinn, Rahumäe tee 4a)

1998. aastal Eesti kaitseväe koosseisu kuulunud allasutused:

• Kaitsejõudude Peastaap
• Kaitseringkonnad ja staabid:

1. Põhja Kaitseringkond ja staap paiknemisega Tallinnas
2. Kirde Kaitseringkond ja staap paiknemisega Rakveres
3. Lõuna Kaitseringkond ja staap paiknemisega Tartus
4. Lääne Kaitseringkond ja staap paiknemisega Pärnus

Maavägi: Kalevi Üksik-jalaväepataljon (Harju maakond, Jägala) Viru Üksik-jalaväepataljon (Ida-Viru maakond, Jõhvi, Pargi tänav 55) Tartu Üksik-jalaväepataljon (Tartu, Puiestee tänav 112) Pärnu Üksik-jalaväepataljon (Pärnu, Tammsaare puiestee 35) Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon (Võru, Taara kasarmud) Üksik-vahipataljon (Tallinn, Rahumäe tee 4a) Üksik-sidepataljon (Tallinn, Filtri tee 2) Luurepataljon (Tallinn, Weizenbergi tänav 34) Tagalapataljon (Tallinn, Marja tänav 4) Õhutõrjedivisjon (Tallinn, Magasini tänav 31) Rahuoperatsioonide Keskus (Harju maakond, Paldiski, Lõunalinnak) Suurtükiväegrupp (Lääne-Viru maakond, Tapa sõjaväelinnak)

Merevägi: Mereväe Staap (Tallinn, Tööstuse tänav 54) Mereväebaas (Tallinn, Tööstuse 54) Miinilaevade Divisjon (Tallinn, Tööstuse 54) Õhuvägi: Õhuväe Staap (Tallinn, Magasini tänav 31) Lennubaas (Harju maakond, Ämari lennuväli) Õhuseiredivisjon (Harju maakond, Ämari lennuväli)

Kaitseväe õppe- ja muud asutused: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (Tartu, Riia maantee 12 ja Puiestee tänav 112) Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Väljaõppekeskus (Tallinn, Kase tee 61) Kaitseväe Lahingukool (Võru maakond, Meegomäe) Kaitsejõudude Keskpolügoon (Lääne-Viru maakond, Tapa sõjaväelinnak) Kaitseväe Kesklaod (Tallinn, Suur-Sõjamäe tänav 23a) Tallinna Garnisoni Komandantuur (Tallinn, Rahumäe tee 4a)

2002. aastal Eesti kaitseväe koosseisu kuulunud allasutused

Kaitseväe juhataja vahetus alluvuses:

1. Kaitsejõudude Peastaap paiknemisega Tallinnas;
2. Operatiivstaap paiknemisega Tallinnas;
3. maaväe ülem;
4. mereväe ülem;
5. õhuväe ülem;
6. Põhja Kaitseringkonna (vastutusala on Harju maakond, Ida-Viru maakond, Järva maakond, Lääne-Viru maakond ja Rapla maakond) ülem, staap paiknemisega Rakveres;
7. Lõuna Kaitseringkonna (vastutusala on Jõgeva maakond, Põlva maakond, Tartu maakond, Valga maakond, Viljandi maakond ja Võru maakond) ülem, staap paiknemisega Tartus;
8. Tallinna Erikaitsepiirkonna (vastutusala on Tallinna linn) ülem, staap paiknemisega Tallinnas;;
9. Lääne-Saarte Erikaitsepiirkonna (vastutusala on Hiiu maakond, Lääne maakond, Pärnu maakond ja Saare maakond) ülem, staap paiknemisega Pärnus;
10. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused paiknemisega Tartus;
11. Kaitseväe Lahingukool paiknemisega Meegomäel;
12. Kaitseväe Logistikakeskus staabi paiknemisega Tallinnas;
13. Luurepataljon paiknemisega Tallinnas.

Maavägi: Jalaväebrigaad; 1. Jalaväebrigaadi Staap paiknemisega Tapal; Scoutspataljon (ESTBAT) paiknemisega Paldiskis; Kalevi Jalaväepataljon. Esimene Territoriaalpataljon; Teine Territoriaalpataljon; Kolmas Territoriaalpataljon; Neljas Territoriaalpataljon; Viies Territoriaalpataljon; Kuues Territoriaalpataljon; Esimene Luurekompanii; Teine Luurekompanii; Kolmas Luurekompanii; Neljas Luurekompanii; Viies Luurekompanii. staabi- ja sideüksuste väljaõppekeskus «Üksik-sidepataljon» paiknemisega Tallinnas; jalaväe väljaõppekeskus «Viru Üksik-jalaväepataljon» paiknemisega Jõhvis; jalaväe väljaõppekeskus «Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljon» paiknemisega Võrus; jalaväe väljaõppekeskus «Üksik-vahipataljon» paiknemisega Tallinnas; jalaväe väljaõppekeskus «Pärnu Üksik-jalaväepataljon» paiknemisega Pärnus; lahingutoetusüksuste väljaõppekeskus «Tapa Väljaõppekeskus»; väljaõppekeskus Rahuoperatsioonide Keskus paiknemisega Paldiskis.

Merevägi: Mereväe Staap paiknemisega Tallinnas; väljaõppe- ja administratiivstruktuuriüksus Mereväebaas paiknemisega Tallinnas; operatiivstruktuuriüksus Miinilaevade Divisjon paiknemisega Tallinnas. Õhuvägi: Õhuväe Staap paiknemisega Tallinnas; väljaõppe- ja administratiivstruktuuriüksus Lennubaas paiknemisega Ämaris; operatiivstruktuuriüksus Õhuseiredivisjon paiknemisega Ämaris.

 Pikemalt artiklis Eesti riigikaitse, Kaitseministeerium, Kaitseväe Peastaap, Eesti kaitsejõud, Eesti kaitsevägi, Kaitseliit

Eelnev Eesti Rahvavägi 1918	Eesti sõjavägi 1918–1929	Järgnev Eesti kaitsevägi 1929–1937
Eelnev Eesti kaitsevägi 1929–1937	Eesti sõjavägi 1937–1940	Järgnev Eesti kaitsejõud 1991–

Välislingid

• Käsud Wabariigi sõjawägedele: 1919 nr. 1-302: 24. veebr-31. detsember. Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR.
• Käsud Wabariigi sõjawägedele: 1924 nr. 2034-2053: 7. jaanuar-25. jaanuar ja 31. jaanuar-30. detsember nr. 2054-2565. Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR.
• Urmas Salo, EESTI KAITSEVÄE VALMISOLEK SÕJAKS JA VASTUPANUVÕIMALUSED 1939. AASTAL, Tartu Ülikool Ajaloo osakond Lähiajaloo õppetool, Tartu 2005