Eesti kaitsejõudude ajalugu

Allikas: Vikipeedia

Eesti kaitsejõudude ajalugu on ülevaade Eesti kaitsejõudude arengust.

Eesti kaitsevägi
Kvlogo.jpg
Kaitseväe logo
Tegev
Riik Eesti Vabariik
Kuuluvus Eesti kaitsejõud
Johan Laidoner
Kindralmajor Jaan Soots 1920. aastal.

Eesti rahvusväeosade loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. Kui Venemaa keskvõim seoses bolševike riigipöördega 1917. aasta novembris kokku kukkus, otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Veebruariks 1918 oli diviisi koondunud 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, Eesti rahvusväeosad, 1. Eesti jalaväediviis

Põrandaalune organiseerimistöö I maailmasõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse – Maapäeva – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks. Samal päeval tegevust alustanud Eesti Ajutises Valitsuses oli sõjaministriks polkovnik Andres Larka. 1918. aasta veebruaris algas Saksa okupatsioon. Siiski loodi sel ajal rahvuslikud vormitunnused ning töötati välja esialgne emakeelne militaarterminoloogia. 1918. aasta suvel sai Eesti liidritele selgeks, et Saksamaa ei suuda sõda võita. Saksa okupatsiooni langemisel tähendanuks see automaatselt Nõukogude Venemaa agressiooni. Et sakslased ei lubanud organiseerida mingeid kohalikke relvaüksusi peale 3000-mehelise Tallinna Omakaitse, otsustati organiseeruda põranda all. Kindralid Larka ja Ernst Põdder töötasid välja Eesti Kaitse Liidu põhikirja. Novembriks 1918 oli Kaitseliidus kindral Põdderi komando all 5000 meest, kes omasid ka relvastust.

Next.svg Pikemalt artiklis Kaitseliit

11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus. Valitsuse esimeseks reaalseks toeks oli kindral Põdderi poolt juhitud Kaitseliit, kes täitis nii sõjaväe kui ka politsei ja piirivalve funktsioone. Nõukogude punaarmee kallaletungi hetkel 28. novembril oli Kaitseliidus 14 500 meest, kelle käsutuses oli mitmesüsteemilisi vintpüsse vähese laskemoonaga ja mõnikümmend kuulipildujat.

Eesti Vabadussõda
Eesti Vabadussõda
Toimumisaeg 28. november 19182. veebruar 1920
Toimumiskoht Eesti, Läti, Ingerimaa, Pihkva kubermang
Tulemus Eesti võit
Territoriaalsed
muudatused
Eesti iseseisvumine
Osalised
Eesti Eesti Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa Landeswehr Landeswehr

12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Eesti Diviisi Staap kindral Larka juhtimisel. Peaminister Konstantin Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 29. novembril, päev pärast punaväe rünnakut Narvale, kuulutati kogu riigis välja sundmobilisatsioon.

Vabadussõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate saksa vägede järel pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani, kuid korraldusega hoiduda relvakonfliktidest Saksa keisririigi armeega. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri Narvas[1].

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1918), Viru rinne

Eesti rahvaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata umbes 2200 meest, lisaks 14 000 kaitseliitlast, vähem kui pooled neist püsside ja varustusega ning ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti[2], sealhulgas Tartu.

Jaanuari alguseks 1919 tõi lahingutegevusega paralleelselt toimuv mobilisatsioon kokku 13 000 meest, 16. jaanuarist reorganiseeriti sõja algses moodustatud 2-pataljonilised jalaväepolgud 3-pataljonilisteks. 1919. aasta veebruaris ületati sõjaväe isikkoosseisu arvuga 30 000 piir. 19. jaanuaril vabastati Narva ja jaanuari lõpus jõuti Eesti-Läti etnograafilisele piirile. Jaanuari alguses alanud edukas vastupealetung võimaldas algul eduka vastase peatada ja Punaarmee ja eestlaste kommunistlikud kütipolgud Eesti Vabariigi esimeseks aastapäevaks, 24. veebruariks 1919 Eesti piiridest välja ajada.

Otsustav osa oli siin ümberkorraldatud sõjavägede kõrgemal juhtimisel, 23. detsembril 1918 nimetati laiade võimupiiridega Sõjavägede Ülemjuhatajaks kindralstaabi polkovnik Johan Laidoner, kelle tööorganina loodi 23. veebruaril 1919 Ülemjuhataja Staap eesotsas kindralstaabi polkovniku Jaan Sootsiga.

Rinde paindlikumaks juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. Diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette Soomusrongide Divisjoniks, kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti-Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. Diviisi juhatusele eesotsas kindral Ernst Põdderiga.

Next.svg Pikemalt artiklis Lõunarinne (Eesti Vabadussõda)

Eesti vägede väljajõudmisel Põhja-Lätisse algas 5. juunist 1919 kuni 3. juulini 1919 kestnud sõjaline konflikt Lätis paikneva Saksa väekoondisega, mille koosseisu kuulus ka baltisakslastest koosnev Landeswehr. Sõja tulemusel taastati Läti Ajutise Valitsuse kontroll Läti territooriumi üle ning kindlustati Läti iseseisvus.

Next.svg Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, sõjavägi oli varustatud moodsa ja küllusliku käsirelvastusega, omas 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ja tanki, 28 lennukit, 25 sõjalaeva ja paarkümmend abilaeva. Sõjaväe vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe.

Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Vene NFSV tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.

Eesti ei olnud Vabadussõjas üksi. Materiaalset abi saabus Inglismaalt, Prantsusmaalt, USA-st, Soomest, Taanist ja mujalt. Tähtis roll oli Briti laevastikul, mis julgestas meie ranniku, ning kolmel ja poolel tuhandel Soome vabatahtlikul. Moraalseks toeks olid sajad vabatahtlikud Taanist ja Rootsist.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Rahvavägi, Sõjavägede Ülemjuhataja, Operatiivstaap, Ülemjuhataja Staap
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõjas osalenud väeosade loend, 1. Diviis, 2. Diviis, 3. Diviis

Maailmasõdade vahelise perioodi kaitsejõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. 1920. aastal viidi läbi Vabadussõja jooksul sundmobilisatsiooni tulemusel moodustatud rahvaväe demobilisatsioon, kaitsevägi vähenes 74 769 mehelt 18 871-le. 1920. aasta märtsis kaotati sõjavägede ülemjuhataja ametikoht ning sõjaväe kõrgem juht oli sõjaminister (kes võis olla ka tsiviilisik), kellele Vabariigi valitsus määras abi kõrgemate sõjaväelaste hulgast. Ülemjuhataja staabi asemele asutati Sõjavägede Staap, mille koosseisus oli kindralstaabi valitsus (1924. aastast kindralstaap) ja korraldusvalitsus. 1926. aastal sõjavägede staap likvideeriti, valitsused jäid alles.

Aastatel 1920–1921 vähendati sõjaväe koosseis 12 pataljonini kuue (hiljem viie) polgu alluvuses. 3. diviis likvideeriti, väeosad jagati 1. ja 2. diviisi vahel. Soomusrongide diviis reorganiseeriti Soomusrongide Brigaadiks. Suurtükiväepolkudest tehti divisjonid, ratsavägi reorganiseeriti üheks ratsapolguks. Lennuväesalkadest moodustati lennurood, mis 1921. aastal nimetati lennuväeks.

1921. aastal taastati 3. diviis keskusega Pärnus. Aastatel 1921–1923 asutati viie jalaväepolgu kõrvale 3 üksikpataljoni, suurtükiväedivisjonid reorganiseeriti taas kolmeks suurtükiväepolguks.

1922. aastal toimus Vabariigi Valitsuse 1921. aasta 3. novembri "Seadluse muudatuste kohta kaitseväe organisatsioonis ja terminoloogias" alusel Eesti rahvaväe venepäraste väeosade nimetuste asendamine Lääne-Euroopas kasutatavate maa- ja mereväe sõjaväeosade nimetustega (roodudkompaniideks ja polgud rügementideks ning muudeti ka sõjaväe auastete tabel.

1923. aastal lühendati ka kaitseväe teenistusaja kestus seniselt 2 aastalt 1,5 aastani; sõjaväeosade korralduses aga jagati soomusrongide brigaad kaheks rügemendiks ja formeeriti Auto-Tankide Divisjon. 1924. aastal muudeti suurtükiväerügemendid suurtükigruppideks (divisjonideks), inseneripataljon jaotati side- ja pioneeripataljoniks. Jalaväerügementide arv kasvas 7-ni, lennuväes moodustati lennuväerügement. Moodustati Ranna-, Õhu- ja Sisekaitse Staap, millele allutati Tallinna garnisoni väeosad sh. lennuvägi.

Sõjavägede Staabi ülem ja sõjaminister Nikolai Reek viis Eesti sõjaväe väljaõppe kooskõlla Euroopa põhimõtetega. Esimese Läänemere-äärse taasiseseisvunud riigina rajas Eesti juba 1921. aastal oma Kõrgema Sõjakooli. 1923. aastal koondati kõik militaarsed õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste nime all organisatsiooniliseks tervikuks.

1. detsembri riigipöördekatse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 1. detsembri riigipöördekatse

1928. aasta muudatused, Eesti Kaitsevägi[muuda | redigeeri lähteteksti]

1928. aastal kehtestati "Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlusega"[3], mis määratles kaitseväe rahuaegse organisatsiooni. Eestis kehtestati üheaastane ajateenistus, üleminekuga üheaastasele teenistusele alustati ka sõjalise algõpetuse sisseseadmist koolides ja lõpuks ka ülikoolides. Ajateenistuse aja vähendamisega kaasnes ka sõjaväeteenistuses olevate ajateenijate arv kolmandiku võrra, mis tingis ka vajaduse vähendada väeosade isikkoosseise ja vähendada väeosade suurusi.

Kaitsevägi koosnes:

  1. keskjuhatus ühes tema juures olevate varustus- ja sanitaarasutustega. Keskjuhatusse kuulusid: sõjaminister, sõjaministri abi ja järgmised keskasutused: 1) sõjavägede staap; 2) varustusvalitsus; 3) sõjaväe tervishoiuvalitsus; 4) sõjaringkonnakohus; 5) sõjaprokuratuur ja 6) laske-, suurtükiväe-, ratsaväe- ja inseneriväe inspektuur;
  2. kohapealsed väeosade ja -üksuste juhatused (1., 2., 3. diviisi ülemad, merejõudude juhataja ja õhukaitseülem) ühes nende juures olevate varustus- ja sanitaarasutustega; Alalise kaitseväe kohapealse juhtimise ja valitsemise hõlbustamiseks jagunes Vabariigi maa-ala kolme diviisi rajooni: l) 1. diviisi rajoon (Viru- ja Järvamaa); 2) 2. diviisi rajoon (Tartu-, Valga-, Võru- ja Petserimaa); 3) 3. diviisi rajoon (Harju-, Lääne-, Pärnu-, Viljandi- ja Saaremaa). Diviisidesse kuulusid kõik nende rajoonides asunud olevad üksused ja asutused, välja arvatud keskjuhatus ja tema juurde kuulunud asutused, merevägi ühes merekindlustega, õppeasutused ja sõjaministri korraldusel õhukaitseks määratud või selleks eriliselt moodustatud üksused.
  3. väeliikide üksused: a) jalaväe üksused, b) väli-suurtükiväe üksused, c) ratsaväe üksused, d) lennuväe- ja teised õhukaitse üksused, e) soomusväe üksused, f) inseneriväe üksused, g) mereväe- ja merekindluste üksused.
  4. kaitseväeasutused: a) õppeasutused, b) alalise kaitseväe komplekteerimise ning tagavaraväe arvestamise asutused, c) karistusasutused.
Jalaväeosadeks olid: rügemendid, üksikud jalaväepataljonid ja vahiteenistusüksused. Jalaväe rügemendi koosseisus oli staap, kolm pataljoni, sidekomando, pioneerkomando, suusk-jalgratturkomando, ratsakomando ja töökompanii. Jalaväepataljonis oli kolm laskurkompaniid, milles kolm rühma ja üks viiest rühmast koosnev kuulipildurkompanii. Üksikus jalaväepataljonis oli staap, kolm kompaniid, siderühm, pioneerrühm, suusk-jalgratturrühm ja töökomando. Kompaniis oli kolm laskur- ja üks raske kuulipildurrühm.
Välisuurtükivägi oli koondatud A, B ja C tüübilistesse gruppidesse. A tüübilises suurtükiväegrupis (1. ja 3.) on staap, spetsialistide komando, kaks kerge kahuri-, üks kerge haubitsa- ja üks raske kahuri-või haubitsapatarei ning igas patareis on kaks rühma. B tüübilises suurtükiväegrupis on staap, neli kerget ja kaks rasket patareid. Igas kerges patareis on kolm rühma, igas raskes patareis on kaks või kolm rühma. C tüübilises suurtükiväegrupis on staap, kaks kerget ja kaks rasket patareid. Igas patareis on kolm rühma.
Ratsavägi oli koondatud rügementidesse: rügemendis oli staap, kaks ”A” ja kaks ”B” tüübilist eskadroni, milles kolm rühma, kuulipildureskadron, milles kolm rühma, suusk-jalgratturkomando, tehnikakomando, tööeskadron ja orkester.
Lennuvägi oli koondatud rügementidesse: lennuväerügemendid jagunesid divisjonideks, divisjon eskadrillideks ja eskadrill rühmadeks. Lennuväerügemendis olid veel: 1) staap, 2) lennukool, mis koosnes klassidest erialade õpetamiseks ja õppeeskadrillist, 3) lennubaas, millesse kuulus aviotöökoda ning lennubaasi komando ja aerodroomid.
Soomusvägi oli koondatud soomusrongi-rügementidesse (1. ja 2.) ja Auto-Tanki rügementi. Soomusrongi-rügemendis on staap, kaks soomusrongi (tüüp A ja B), tehnikakompanii, töökomando ja park. A tüübilisel soomusrongil oli patarei, üks kaherühmaline kuulipildurkompanii ja üks kolmerühmaline dessantkompanii. B tüübilisel rongil oli patarei, üks kaherühmaline kuulipildurkompanii ja üks kaherühmaline dessantkompanii. Tehnikakompaii koosnes kolmest rühmast. Auto-tankide-rügemendis oli staap, üks kolmerühmaline õppekompanii, üks neljarühmaline kerge tankikompanii, üks raske tanki-rühm, kaks kolmerühmalist soomusautokompaniid, üks autokompanii, tagavara park-ladu ja töökojad.
Insenerivägi oli koondatud pioneer- ja sidepataljonidesse. Pioneerpataljonis oli staap, õppekompanii ühes õppetöökodadega, kaks kolmerühmalist pioneerkompaniid, üks kaherühmaline raudtee-kompanii, üks kaherühmaline "G" kompanii, helgiheitjakomando ja töökomando. Sidepataljonis oli staap, õppekompanii ühes õppetöökodadega, kaks kolmerühmalist ja üks neljarühmaline sidekompanii, tuvibaas ja töökomando.
Merevägi koos merekindlustega oli koondatud järgmistesse üksustesse: l) merejõudude staap; 2) merelaevastiku divisjon; 3) Peipsi laevastiku divisjon; 4) merekindlused; 5) merejõudude baas. Merejõudude staabi juure kuulusid: 1) mereside, 2) mereväeekipaaž, milles üks kolmerühmaline õppurkompanii ja üks töökompanii, 3) sõjasadam ja 4) majandusosakond. Merejõudude baasi juures oli: 1) laevade varustusladu; 2) relvastusladu ja miini-torpeedo-töökoda. Merelaevastiku ja Peipsi laevastiku divisjon koosnes kumbki staabist ja sõjalaevadest. Merekindlused koosnesid staabist, õppekompaniist ja komandantuuridest (Aegna, Naissaare, Suuropi). Komandantuurides olid staap, komandod ja rannapatareid.

Eesti riigikaitse nurgakiviks oli territoriaalkaitse printsiip, mida rakendati jõuliselt alates 1934. aastast, mil taas astus ülemjuhatajana ametisse suurte kogemustega kindral Johan Laidoner.

1930. aastal reorganiseeriti õhukaitse eraldi juhatuse alluvusse, kuhu kuulusid 3 lennuväedivisjoni ja õhutõrjesuurtükiväe grupp. Merekaitse allus Merejõudude Juhatajale ja sisaldas nii võimsaid rannakindlusi kui ka neid abistavat laevastikku, mille uhkuseks oli kaks Inglismaalt ostetud miiniveeskajat allveelaeva.

Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri ja 2400 kaadriallohvitseri ning 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus. Seda oli piisavalt, et täita mobilisatsiooniplaani, mis nägi ette 6500 ohvitseri, 15 000 allohvitseri ja 80 000 sõduri mobiliseerimist. Armee oli piisavalt varustatud käsirelvadega, varudes oli 3500 kuulipildujat ja 500 püstolkuulipildujat, mida Eesti tootis ise. Koos mobilisatsioonivarudega oli Eestil 250 suurtükki, ligemale 50 tankitõrje- ja 25 õhutõrjekahurit koos vajaliku laskemoonaga.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939), Eesti merevägi, Eesti sõjaministrid

Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastud vastupanuliikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude okupatsioon 28. septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel vastastikuse abistamise pakt, mille alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele (esialgne soov 35 000). Eesti Kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.

15. mail 1940 sõlmiti Moskvas täiendav leping, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.

14. juunil 1940 alustas NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu õhu- ja mereblokaadi, 16. juunil 1940 kell 14.30 esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti täiendava Nõukogude väekontingendi riiki laskmist ja uue valitsuse moodustamist, 17. juunil 1940 kell 5.00 ületasid Nõukogude väeüksused Eesti piiri. Täiendava sõjaväekontingendi hulka kuulusid 6 laskurdiviisi, üks tankibrigaad, lennuväe- ning mereväeüksused. NSV Liidu sõjaväelaste koguarv Eestis ulatus 115 000-ni.

18. juunil 1940 võttis Punaarmee oma kontrolli alla strateegilise tähtsusega objektid.

Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi nr 0/2/105022, mille kohaselt tuli Eesti sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Balti erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.

Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse. Korpuse juhtkonna liikmed olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale viidud, kus neist enamik samuti vangistati[4]. [5], [6], [7], [8].

Next.svg Pikemalt artiklis Sidepataljoni lahing
Next.svg Pikemalt artiklis Suvesõda
Eesti Teises maailmasõjas
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg 7. juuli 194119. detsember 1944
Toimumiskoht Eestimaa.
Tulemus Saksa okupatsioon (1941–1944)
II Nõukogude okupatsioon (1944–1991)
Osalised
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksamaa Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit,

Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa Wehrmachti, Relva SSi või Soome või Nõukogude Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944. asendus Saksa Kolmanda Riigi okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga, hajusid sajad eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks vastupanuliikumise (metsavendluse) toetusbaasi – maaelanike massideporteerimist ja NKVD hävitusagente ning sõjalisi operatsioone.

Next.svg Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend
Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944
Next.svg Pikemalt artiklis Metsavendlus Eestis

Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 algas Eesti relvajõu taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ning arvati 28. aprillil 1992 Eesti kaitsejõudude koosseisu. 3. septembril 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli Ants Laaneotsa juhtimisel.

13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. Eesti kaitseväe taastamine on toimunud Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioonide alusel. 27. juulil 1992 sai kolonel Ants Laaneots Kaitsejõudude Peastaabi ülemaks ning 4. mail 1993 kinnitas riigikogu kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukoloneli Aleksander Einselni. 13. aprillil 1994 taasloodi õhuväe ja mereväe staabid. 31. augustil 1994 lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.

1997. aastal Eesti kaitseväe koosseisu kuulunud allasutused:


Next.svg Pikemalt artiklis Eesti riigikaitse, Kaitseministeerium, Kaitseväe Peastaap, Eesti kaitsejõud, Eesti kaitsevägi, Kaitseliit
Eelnev:
Eesti Rahvavägi 1918
Eesti sõjavägi
1918–1929
Järgnev:
Eesti kaitsevägi 1929–1937
Eelnev:
Eesti kaitsevägi 1929–1937
Eesti sõjavägi
1937–1940
Järgnev:
Eesti kaitsejõud 1991–

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Karl Kimmel VR II/3, "Koolipoisist kuperjanovlaseks", Kultuur ja Elu
  2. Narva rinne Eesti Vabadussõjas 1918-1920
  3. KAITSEVÄE ORGANISATSIOONI JA KOOSSEISUDE SEADLUS, Vabariigi Valitsuse poolt 27. aprillil 1928 a. antud seadlus, Riigi Teataja nr. 1 - 1922 a
  4. Vello Salo, Eesti Vabariigi kaadriohvitseride saatus 1938–1996, (Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon, nr.8). Tartu, 1996
  5. Eesti Vabariigi kaadriohvitseride saatus 1938–1996.
  6. Represseeritud ohvitseride nimekirjad
  7. EV kaadriohvitseride saatus 1938–1998
  8. Represseeritud ohvitseride nimekirjad2
  9. «Kaitseväe struktuur ja paiknemine». Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1997. a. määrus nr. 92, Riigi Teataja I 1997, 37, 574

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]