1. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljon

1. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljon (saksa keeles 1. Estnische Sicherheitspolizei-Bataillon der SD; ka SD Eripataljon) oli 1943. aastal moodustatud sisejulgeolekuüksus.

Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljon moodustati 1943. aasta sügisel Saksa mobilisatsiooniga väeteenistusse kutsutud 1925. aastal sündinud eesti noormeestest, kes oma kasvu või tervise pärast ei sobinud Eesti SS-leegioni. Hiljem lisandus ka vabatahtlikult sõjaväeteenistusse astunud mehi. Üksuse allohvitserid said väljaõppe Saksamaal Fürstenbergis Drögeni Julgeolekupolitseikoolis ja umbes 800–900 meest sai väljaõppe Lätis Riia lähedal Zusenhoffeni SD väljaõppelaagris.

Pataljoni ülesandeks oli tagala julgestamine, mille hulka kuulus ka rindejoone ületanud Nõukogude partisanigruppide ja Punaarmee üksuste likvideerimine.

Juhid

• Relva-SS Hauptsturmführer Manivald Randla
• Relva-SS Obersturmführer Kristjan Pett (1944–1945)
• Relva-SS Untersturmführer Felix Rommisto (1945)

Koosseis

Eesti Julgeolekupolitsei ja SD pataljon koosnes staabist ja neljast kompaniist. Staap asus Tallinnas Pärnu maanteega paralleelselt asetsevates barakkides Ülemiste järve ja metsa vastas.

1. kompanii asus Tallinnas pataljoni staabi juures, ülem Relva-SS Hauptsturmführer Rudolf Soodla.

2. kompanii Kiviõlis, ülemad Relva-SS Obersturmführer Kristjan Pett, Relva-SS Untersturmführer Jaan Pärna.

3. kompanii Petseri piirkonnas Pankjavitsas, ülem Relva-SS Untersturmführer Felix Rommisto.

4. kompanii Rannus Pankjavitsas, ülem Susi.

Ajalugu

1944. aasta alguses osalesid Julgeolekupolitsei ja SD pataljoni kompaniid tagalajulgestuses ja partisanivastases võitluses Eestiga piirnevates Venemaa loodepiirkondades: 1. kompanii (ülem kapten Arthur Kalmet) oli Pihkvas, 2. kompanii (ülem leitnant Aleksander Perri) Neveli all, 3. kompanii (ülem nooremleitnant Oskar-Villiam Nurmse) samuti Neveli all.

1944. aasta kevadsuvel tegeles pataljoni Kiviõli kompanii Alutaguse piirkonnas veebruaris üle Peipsi jää tulnud Esimese Eesti Partisanide Brigaadi üksustega, kes olid välja jõudnud juba Tudu, Virunurme ja Mäetaguse jooneni. Esmalt tõkestati koos 2. Piirikaitserügemendi üksustega nende sissetungi sisemaale. Märtsikuu teisel nädalal sunniti partisaniüksused taanduma ja paarinädalase jälituslahinguga hävitati peaüksus täielikult. Ainult väikesel osal õnnestus pääseda läbi metsade Peipsi äärde ja üle jää tagasi. Seejärel likvideeriti hajutatud partisanigrupid Sirtsu soo ümbruse metsades, Murakasoos ja selle lõunatipus asuval Möurassaarel.

1944. aasta sügisel osales pataljoni kaks kompaniid kaitselahingutes Tartu suunal ning väeosad taganesid läbi Pärnu ning evakueeriti Saksamaale Danzigisse. Seal osalesid nad 1944. aasta oktoobris–detsembris veel kaitselahingutes Tilsiti juures. 1945. aasta alguses koondati pataljoni üksused 20. eesti diviisi juurde ning nad taandusid koos diviisi üksustega läände.

SS-üksused

Juba 3. veebruaril 1942 formeeris Eesti Julgeolekupolitsei ja SD (poliitilise politsei) ülem major Ain Mere SS-pataljoni, mille suuruseks määrati 600 meest ning mis oli politseiline üksus. 20. augusti 1942 seisuga tegutses Eesti Erikompanii nr 1 Venemaal ja selles oli 640 meest. Üksuse staap asus Tallinnas, kuid 1. kompanii tegutses Leningradi oblastis Loknjas ja 2. kompanii samuti Venemaal (üks rühm Oudovas, teine Pihkvas ja kolmas Lugas) ning 3. kompanii asus Saksamaal.

1943. aastal tegutses ka Eesti SS Erikompanii, kuhu kuulus umbes 200 meest. Kompaniiülem Aleksander Laak (endine Jägala koonduslaagri ülem) asus Tallinnas ja kompanii gruppidena Venemaal. 1943. aasta maikuus oli Eesti SS Erikompanii koosseisust idarindel 200 ja Eestis 150 meest. SS Erikompanii osales ka 1944. aastal tagala julgestuses ja partisanivastases võitluses Neveli piirkonnas.