Sisejulgeolek

Sisejulgeolek ehk siseturve on riigi sisemine julgeolekuseisund, mille tagavad sisejulgeolekusüsteemi moodustavad sisejulgeolekustruktuurid. Sisejulgeoleku ehk siseturvestruktuurid tuvastavad ja väldivad ebaseaduslikke ja sihilikult kuritahtlikke toiminguid, mis kahjustavad inimesi, ühiskonda, ainelisi ja ainetuid väärtusi ning infrastruktuure, kaitsevad nende toimingute eest, leevendavad rünnete toimet ja tagavad jätkusuutlikkuse pärast rünnet.

Riigi sisejulgeolek hõlmab füüsilist ja sotsiaalset komponenti. Füüsilise julgeoleku tagamisel on peamised ülesanded avaliku korra kaitse ja võitlus kuritegevusega, riigipiiri valvamine ja kaitsmine, piirirežiimi tagamine, kodanikukaitse, tuletõrje- ja päästetööde korraldamine ning erakorralise arstiabi andmine. Riigi sisejulgeolekut mõjutab hulk tihedalt seotud valdkondi, sealhulgas näiteks poliitilise süsteemi usaldusväärsus, majanduskeskkonna konkurentsivõimelisus, kriitilise infrastruktuuri vastupidavus, tava- ja küberruumi ohutus ning terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse vastane võitlus ning sh põhiseadusliku korra ja riigisaladuse kaitsmine, korruptsioonivastane võitlus, terrorismivastane võitlus, küberjulgeolek^[1].

Sisejulgeoleku tagamisel eristatakse järgmisi faase:

riskide tuvastamine;
riskide vältimine;
inimeste, ühiskonna, aineliste ja ainetute väärtuste ning infrastruktuuride kaitsmine;
tekkinud riski- ja ohusituatsioonidele reageerimine ja
riski- ja ohusituatsioonile eelnenud olukorra taastamine.

Maailma eri riikides kuuluvad sisejulgeolekustruktuuride koosseisu mitmesugused ametkonnad ja institutsioonid.

Eesti Vabariik

Siseministeerium
Politsei- ja Piirivalveamet ja piirkondlikud allasutused
Kaitsepolitseiamet ja piirkondlikud allasutused
Päästeamet ja piirkondlikud allasutused
Häirekeskus
Järelevalveorgan: Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon

Vt. Eesti sisejulgeolek, Eesti julgeolek, Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituut

Venemaa Föderatsioon

NSV Liit

NSV Liidu Siseministeerium ning selle struktuuriüksused liiduvabariikides ja autonoomsetes liiduvabariikides
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee
NSV Liidu Tsiviilkaitse Valitsus

Ameerika Ühendriigid

Rahvuslik Julgeoleku Nõukogu (National Security Council)
Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeerium

Suurbritannia

(Serious Organised Crime Agency)
Ühendatud Luurekomitee (Joint Intelligence Committee)
Salateenistus (Security Service)
Salajane Luureteenistus (Secret Intelligence Service)
Valitsuse Sidevahendite Peakorter (Government Communications Headquarters)
- Järelevalveorgan – Parlamendi Luure ja Julgeolekukomitee (The Intelligence and Security Committee, (ISC));

Saksamaa Liitvabariik

Konstitutsioonikaitse Föderaalne Teenistus ehk Põhiseaduse Kaitse Föderaalamet (BfV);
Liidumaade Kriminaalamet (Bundeskriminalamt BKA);

Prantsusmaa

Üldise Julgeoleku Komitee (Comité de sûreté générale), Joseph Fouché

Itaalia

Guardia di Finanza

Leedu

Leedu Vabariigi Riiklik Julgeolekuamet (Lietuvos Respublikos valstybės saugumo departamentas) (The State Security Departmen koduleht), ülemad: Mechis Laurinkus (–2003), Arvydas Pocius (–2006); Povilas Malakauskas (2007–2009^[2]), vaata ka LKA salavanglad
Leedu Vabariigi Siseministeerium

Moldova

Moldova Siseministeerium
Riigikaitse teenistus, Presidendi ja teiste riigi kõrgemate ametiiskute füüsiline kaitse ja valitsusside turvalisus
Informatsiooni ja Julgeolekuteenistus, riikliku julgeoleku isikuvabaduste ja kodanikuõiguste kaitse
Piiriteenistus