Kinnine linn

Allikas: Vikipeedia

Kinnine linn on endises Nõukogude Liidus ja praegusel Venemaal asula, kuhu ligipääs on võimalik vaid erilubadega.

Rahvakeeles nimetati nõukogude ajal kinnisteks linnadeks kõiki linnu, kuhu sõitmine nõudis eriluba või oli muul viisil takistatud. Eriti rangelt olid ja on valvatud tänapäevase ametliku nimega 'suletud haldus-territoriaalsed moodustised' (vene keeles ЗАТОзакрытое административно-территориальное образование, ZATOzakrõtoje administrativno-territorialnoje obrazovanije), kuhu välismaalasi üldse ei lubatud.

Kinnistes linnades toodetakse, säilitatakse või utiliseeritakse massihävitusrelvi ja radioaktiivseid aineid või on seal muud sõjalise tähtsusega objektid. Venemaal on nende asulate (ЗАТО) nimekiri kirjas spetsiaalses seaduses.

Aastal 2002 elas Venemaal kinnistes linnades ja asulates 1,345 miljonit inimest. Kõige rohkem on kinnisi asulaid Murmanski oblastis.

Kinnise linna territooriumi piir ei pruugi kokku langeda teiste haldusüksuste territooriumi piiridega ning ühe linna haldusala võib ulatuda mitme oblasti või vabariigi alale. Näiteks Sarovi linn on ametlikult Nižni Novgorodi oblastis, kuid tegelikult kuulub linna haldusalasse ka maad Mordva Vabariigis.

Venemaal on kinnise linna omavalitsusel piiratud otsustusõigus. Seaduses ettenähtud juhtudel (maa ost ja erastamine, välisinvesteeringud jms) tuleb otsused kooskõlastada Venemaa föderaalvõimuga.

Kinnised linnad Eesti NSV-s[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]