Põltsamaa saksa kalmistu

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Põltsamaa saksa kalmistu
Kalmistu kabel 2013. aasta oktoobris
Asukoht Põltsamaa linn, Põltsamaa vald
Koordinaadid 58° 39′ 6″ N, 25° 57′ 39″ E
Tüüp kalmistu
Pindala 3620 m2
Ajalugu
Rajatud 1770ndatel
Maha jäetud 1940ndatel
Uurimine ja seisund
Seisund ei ole kaitse all

Põltsamaa saksa kalmistu on kalmistu Põltsamaa linnas, tänapäevase haldusjaotuse järgi Põltsamaa vallas Jõgeva maakonnas. Kalmistu rajati 1770. aastatel ja sinna on maetud suurem osa 19. ja 20. sajandi Põltsamaa kiriku saksa pihtkonna liikmetest. Kalmistu aktiivne kasutus lõppes pärast baltisakslaste ümberasumist 1939. aastal. Viimane matus toimus 1947. aastal. Kalmistu ei ole muinsuskaitse all.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa saksa kalmistule vihjas esimeste seas Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel oma "Topographische Nachrichteni" kolmandas köites, mis ilmus 1782. aastal [1]. Hupel tõmbas oma Põltsamaa kirjelduses paralleele 1774. aastal ilmunud väljaande esimese köitega ja kirjutas, et vahepeal on rajatud asulasse ka saksa surnuaed. Seega võib oletada, et kalmistu rajati 1774.–1782. aasta vahel. Kaarel Aret on raamatukeses "Mõningaid andmeid Põltsamaa ajaloost" (1931) maininud, et saksa surnuaed rajati Põltsamaale 1750-1789. aasta vahel.[2]

Kalmistu rajamist tõukas tagant Venemaa Keisririigi Valitseva Senati ukaas, mille Katariina II allkirjastas esimest korda 1772. aasta 19. mail ja teist korda sama aasta 19. detsembril. Ukaasi kohaselt tuli sanitaarsetel kaalutlustel lõpetada surnute matmine kirikutesse ja kirikaedadesse. Uued matmispaigad tuli rajada kirikutest, eeslinnade ja alevite majadest vähemalt 100 sülla, s.o 213 meetri kaugusele[3].

Saksa surnuaed rajati Põltsamaalt Võhma teed välja minnes umbes 600 meetri kaugusele kirikust. Tänapäeval paikneb see Põltsamaa linna edelaservas Pika tänava ääres Kalmistupargi kinnistul. Surnuaia pindala on 3620 m², kalmistu kirdeosas paikneb kalmistuvahi maja (Pikk tn 3), mis kuulus 2012. aastani Põltsamaa linnale.

Kalmistu kõrval paiknes Vana-Põltsamaa mõisa lubjaahi[4]. Viimast on maininud oma mälestustes ka hilisem ajaloolane ja diplomaat Evald Uustalu, kes käis 1920ndatel lapsena sageli saksa koguduse surnuaial, mille kõrval asuva lubjaahju ümbruses karjatas kalmistu vaht kitsi. "Üks kitsedest kuulus tavaliselt ka meile ja kui oskas nii olla, et kitsed pusklema ei pääsenud, osutus nendega tegelemine toredaks ajaviiteks," meenutas Uustalu.[5]

Üks vanemaid kalmistu kirjeldusi pärineb 1846. aastast. See märgib muuhulgas, et Viljandi maantee ääres, umbes versta kaugusel kirikust, Põltsamaa lossi põllul paikneb asula surnuaed. "See on ümbritsetud uuest kivimüürist. Kalmistu nurgas paikneb surnukamber, mis köidab tähelepanu puude latvadeni ulatuva kõrge kupliga. Kabel on mõeldud lohutama Samson von Himmelstjerna kurbust. Kalmistut kaunistavad mitmed kuldsete kirjadega marmorist mälestusmärgid ja mõned teised mälestusmärgid, samuti üks kabel sissepääsu juures."[6]

Kabelid[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa surnuaiale on iseloomulik kalmistu kagunurgas paiknev klassitsistlikus stiilis kabel, mida on nimetatud ka rotundkabel-kellatorniks[7]. Kabelil on sarnasusi Keri tuletorniga. Vanemas ajakirjanduses on hoonet kirjeldatud ka "Hollandi tuuliku kere värki" kivist ehitusena[8]. Kabeli torn meenutab lameda kaelaga pudelit, mille läbimõõt on umbes 5–6 meetrit.

Kabel koosneb kahest osast: alumine võlvistiku osa asub künkaks kuhjatud mullavallis, pealmine osa tornina vallil. Mullavallis paiknev võlvistik olevat kuulunud Rutikvere ja pealmine osa Lustivere mõisa omanikule. 1873. aastani olevat kabeli võlvistikus paiknenud 17 hauda, mis viidud üle Rutikvere Pistohlkorside rahulasse. Kabeli ülemise osa tarvitamise kohta puuduvad andmed.[9]

Kabeli sisekujundust kaunistavad kolm ümarkaarset nišši, milles võisid paikneda skulptuurid või mälestustahvlid. Seintel on näha neli kinnituskohta ja raamijäljend. Ühe võimalusena võisid just neis paikneda mälestustahvlid.[10]

Lisaks tornkabelile paikneb saksa surnuaial Kochide erakabel. Kristjan Valdma on 1927. aastal pakkunud, et kabel on ehitatud Rutikvere metsaülema Kochi poolt 1801. aastal (aastanumber on maalitud valge värviga ukse kohale)[9]. Usutavam on aga see, et kabeli rajas Johan Koch, kes oli 18.-19. sajandi vahetusel Vana-Põltsamaa mõisa rentnikuks[11].

Kochide kabel on kivist, seest ja väljast valgeks lubjatud seinte ja roheliseks värvitud neljakülgse nägusa plekkist katusega. Kunagi asunud sellel kolmeharuliste otstega mustaks värvitud ladina rist. Kabel on ruudukujulise põhiplaaniga (seest 280 x 280 cm, väljast 480 x 480 cm). Kalmistut 2021. aastal inspekteerinud Kadri Tael on leidnud Kochi kabelil sarnasusi Hiiumaal Pühalepa kirikuaia kabeliga, Järvamaal Purdi mõisa kalmistu kabeliga ja Võrumaal Vastseliina mõisa kalmistu kabeliga[12].

Kabelite arhitekte ega ehitusmeistreid ei ole seni teada [10].

Kalmistu[muuda | muuda lähteteksti]

Kochi kabel ja värav Põltsamaa saksa kalmistul Pikal tänaval. Värava sepisosad varastati sügisel 2013.
Foto: Robert Treufeldt, 6. mai 2011
Põltsamaa saksa kalmistu hauajäljend, mida säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus
Põltsamaa kõrtsipidaja Arthur Stamberg koos abikaasaga, kelle lähedased on maetud saksa kalmistule

Kalmistu ümber rajati 19. sajandi esimesel poolel[6] kivist aed, millest suurem osa on säilinud tänaseni. Ehitustehniliselt ja stilistiliselt eristub ka punastest tellistest laotud kalmistu peavärav, mis võib samuti olla rajatud 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses.

Mõneti segaseks jääb kalmistu staatus 1919. aasta maareformi valguses. Kuigi maaseaduse järgi ei kuulunud teiste hulgas võõrandamisele surnuaedade alune pind, ilmnes 1939. aastal, et kalmistu kuulub Põltsamaa linnale [13]. Segadus tuli päevavalgele siis, kui Põltsamaa linnavolikogu nõudis koguduselt kalmistuvahi maja renoveerimist. Kogudus ei olnud sellega nõus, põhjendades keeldumist sellega, et "kalmistu ei kuulu temale ega anna temale ka tulu". Linn pakkunud küll kalmistut kogudusele tagasi, kuid kogudus esitanud selle peale omapoolsed nõudmised, millega linnavolikogu ei nõustunud. Koguduse juhatus soovis ruumipuudusele viidates kalmistu tagant juurde lisamaad. Samuti sooviti seda, et linn kohustaks kalmistu platsi omanikke tasuma iga ruutjala kohta 20 senti lisatasu.

Samas, kui lugeda Põltsamaa kiriku 1938. aasta inventariraamatut, siis ilmneb, et ka saksa kalmistu vara on seal koguduse varana üles loetletud. Raamatu järgi kuulus kogudusele saksa kalmistu kabel, mille väärtuseks hinnati toona 500 krooni (nt kiriku väärtus oli 45 000 krooni), surnuaiavahi maja (600 kr) ja kaev (250 kr). Surnuaia varana oli arvel surnu kanderaam, kahed rohu- ja hekikäärid, reha, labidas, kastekann ja liivakast labidaga. [14]

Üldiselt on saksa kalmistut enne II maailmasõda peetud kõige kaunimaks ja kõige paremini hooldatud Põltsamaa surnuaiaks. 1930. aastal võtsid Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilased usuteaduse korralise professori Olaf Silla juhendamisel Põltsamaa kihelkonna kalmistute 19. sajandi mälestusmärkidest mõned jäljendid, mida säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus[15]. Säilinud on jäljendid viielt hauakivilt.

Peasissepääsu ja kabelite juures tunduvad hauatähiste järgi olevat vanimad matused. See osa on ka korrapäratuma planeeringuga. Korrapärasem planeering on hilisem ja iseloomustab rahula keskosa ning kaugemat kalmistu osa kuni tagumise piirdemüürini.[10]

1939. aastal kalmistuvahi majja kolinud Hedvig Leemet on meenutanud, et tema ema oli tuttav perekond Stammbergiga, kes olid kunagi Uue-Põltsamaa mõisas kõrtsipidajad. Eakate inimestena ei jõudnud nad oma lähedaste hauaplatsi hooldada. "Siis proua Stammberg tellis, et Anu Kull (Hedwig Leemeti ema) hoolitseks nende hauaplatsi eest. Mälestusmärk oli juba ammu haual. Tellis, et hauda korrastataks ja ümbruses olevad kõnniteed siluks. Seda hooldustööd tegi Anna Kull veel hulga aega pärast II maailmasõda."[16]

Sõja lõppedes oli kalmistu paar aastat veel matmispaigana kasutuses. Seejärel see hüljati ja ajapikku võsastus. 1987. aastal möönis koduloolane Helle Kull[16], et saksa kalmistu on kui "sõdade tallermaa, kus ümbruskonna poisid käivad sõjamänge pidamas ja haudadel kolamas. Ilma silma pilgutamata ronivad nad kergejalgsetena ka üle raudaedade matmisplatsidele. Kabel on kole ja klaasikilde täis, surnuaed on võsasse kasvanud, kuigi seal on ka ilusaid põlispuid.

Saksa kalmistu hauatähiste ja -piirete stilistika on rikas ja teostus enamasti meisterlik: on rauast ja kivist hauamonumente. Ainus signeeritud hauamonument on Arvid Seelandi (1860-1908) haual ja see on valmistatud Carl Julius Lesta raidkivitöökojas.[10]

Kohalikud ajaloohuvilised on püüdnud saksa kalmistut kevadistel hoogtöödel jõudumööda hooldada. Kalmistu korrastamine oli ka Põltsamaa Muinsuskaitseseltsi tööobjektiks 1987. aastal [17].

Vaatamata kõigile pingutustele on aeg ja vandaalid teinud kalmistule hindamatut kahju. Suur osa hauatähistest on purunenud või hävinud, paljudelt ristidelt on eemaldatud väärismetallist nimeplaadid ja hauad on jäänud kõdukihi alla. 2013. aasta sügisel varastati kalmistu värava sepisosad.[11] Säilinud on kalmistut ümbritsev müüd ja punastest tellistest peavärav, aimatav on kalmistu struktuuri moodustav teedevõrk ühes kvartalitega[10].

Kalmistuvahi maja[muuda | muuda lähteteksti]

1987. aastal Eesti Rahva Muuseumile saadetud kohalikku usuelu kajastanud kaastöös kirjutas Põltsamaa koduloolane Helle Kull, et kalmistu servas paiknev surnuvahimaja on kindlasti rohkem kui sada aastat vana. See kuulunud kogudusele ja selles elas enne sakslaste ümberasumist Indreko-nimeline perekond. 1939. aastal omandas maja Põltsamaa linnavalitsus ning müüs selle 14. augustil 1939 enampakkumisel 1100 krooni eest Eduard Kullile. Majaalune maa jäi linna omandusse, ostja sai seda kasutada tasuta kuni maja püsib oma praegusel kohal. Lepingus oli veel kirjas, et maja eluiga on veel umbes 30 aastat ehk 1. jaanuarini 1970. Pärast maja elamiskõlbmatuks tunnistamist tuleb see lammutada ja hoone-alune maa tasandada. [16]

Vaatamata toonastele lepingutingimustele seisab kalmistuvahi maja jätkuvalt oma koha peal ka 2020ndatel aastatel.

Matused[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa kalmistule on maetud suurem osa 18. sajandi viimasel veerandil ja 19. sajandil Põltsamaal elanud ja surnud baltisakslastest (erandiks on Wahlide, Lilienfeldide ja Pistohlkorside perekonnad, kel olid oma perekonnakalmistud). Tõenäoliselt on surnuaiale maetud ka arst ja esimese eestikeelse perioodilise trükise "Lühhike Öppetus" väljaandja Peter Ernst Wilde (1732–1785).[11]

1920. aastatel oli kalmistul vanimaks identifitseeritavaks hauatähiseks 1810. aastal püstitatud hauakivi[9]. 2023. aasta novembriks on suur osa vanemaid hauatähiseid hävinud. Vanimate säilinud hauatähiste hulgas on major Leopold von Schwanenbergi rist (1847) ning imikutena surnud Polly ja Mary Rathlefi hauatähised (1853)[11].

Viimane matus Põltsamaa saksa kalmistule toimus 16. jaanuaril 1947, kui sinna maeti 86-aastaselt surnud Alide Limberg. [18]. 1940. aastatel maeti surnuaiale 10 inimest[11]. Pärast seda jäi kalmistu kasutuseta.

Tuntumad inimesed, kes on leidnud viimse puhkepaiga Põltsamaa saksa kalmistul:

Rahvapärimus[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa saksa kalmistu kohta on säilinud ka üks rahvapärimuslik lugu. See räägib sellest, kuidas lossi öövaht sattunud ühel südaööl olema surnuaia lähedal ja näinud, kuidas valge kogu hüpanud üle kalmistu müüri ja jooksnud lossi poole. See kordunud igal ööl. Lõpuks rääkinud öövaht seda härrale. Härra ei uskunud vahi juttu ja tulnud ise vaatama. Kell hakanud juba kaksteist saama, kui härra ütelnud: "Sa valetad, midagi ei ole!" -- "Oodake, oodake, härra!" vastanud öövaht. Kui kirikukell südaöötundi löönud, hüpanud kogu jälle üle müüri ja jooksnud lossi poole. Härra koer jooksnud sellele vastu ja hakanud vaimu kallale. Kui mehed vaatama läinud, kakelnud koer juba vaimuga, kes polnud muu kui surnuaiavahi suur valge koer. See käinud öösiti lossi õuelt söömas.[19]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Carl Friedrich Leihbergi hauatähis 2013. aastal
    Carl Friedrich Leihbergi hauatähis 2013. aastal
  • Põltsamaa saksa kalmistu värav 2013. aastal
    Põltsamaa saksa kalmistu värav 2013. aastal
  • Põltsamaa saksa kalmistu kabel 2023. aasta detsembris
    Põltsamaa saksa kalmistu kabel 2023. aasta detsembris
  • Emil Rathlefi haud Põltsamaa saksa kalmistul 2023. aasta detsembris
    Emil Rathlefi haud Põltsamaa saksa kalmistul 2023. aasta detsembris
  • Andreas Martin Wilbergi haud Põltsamaa saksa kalmistul 2023. aasta novembris
    Andreas Martin Wilbergi haud Põltsamaa saksa kalmistul 2023. aasta novembris
  • Põltsamaa saksa kalmistu 2023. aasta detsembris
    Põltsamaa saksa kalmistu 2023. aasta detsembris

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, lk 306
  2. ↑ Aret, Kaarel (1931) Mõningaid andmeid Põltsamaa ajaloost, lk 3
  3. ↑ Rajari, Eduard (2011). Kalmistute seadusandluse kujunemisest, Pärnu Postimees, 6. mai
  4. ↑ Viljandi maakonnas oleva Põltsamaa alevi maade plaan, EAA.3760.2.1919
  5. ↑ Uustalu, Evald (1980).Tagurpidi sõudes, Teataja: poliitika, kultuuri, ühiskonna- ja noorteprobleemide häälekandja = Estnisk tidning för politik, kultur, samhällsinformation och ungdomsfrågor, 19 aprill 1980, lk 8
  6. ↑ 6,0 6,1 Der Flecken Oberpahlen. Das Inland: Eine Wochenschrift für Liv-, Esth- und Curländische Geschichte, Geographie, Statistik und Litteratur, 20. august 1846, lk 804
  7. ↑ ERA.5025.2.15838. Eduard Rajari. Kalmistute kirjeldused. Jõgevamaa, Tartumaa, Võrumaa. Pärnu 2010, lk 34
  8. ↑ Postimees, nr. 162, 24. juuli 1904, lk 2
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Valdma, Kristjan (1926). Põltsamaa kihelkonna minewikust ja mälestusmärkest, kirjastaja Viljandi: J. Nurmberg, lk 29–31
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Tael, Kadri (2023) Põltsamaa kalmistute pärand, kogumikus Põltsamaa Muuseumi toimetised III (koost. Sild, M), Põltsamaa, lk 138-144
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 Suni, Raivo ja Tael, Kadri. Aeg on äratada Põltsamaa kaunitar!, Põltsamaa valla uudised ja teated, 4. detsember 2023, vaadatud 5. detsembril 2023
  12. ↑ Tael. Kadri (2021) Põltsamaa saksa kalmistu. Pikk tänav, Kalmistupargi, Põltsamaa, Jõgevamaa. Ajalugu, seisukorra analüüs ja konserveerimisettepanekud. Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri konserveerimise ja restaureerimise täiendkoolituskursuse lõputöö. Tallinn 2021, vaadatud 5. detsembril 2023
  13. ↑ Põltsamaa linnavolikogu koosolek, Sakala, nr. 53, 10 mai 1939, lk 3
  14. ↑ Põltsamaa Ev. Lut. Koguduse inventariraamat 1938, Põltsamaa kiriku arhiiv
  15. ↑ Põltsamaa kihelkonna kalmistute 19. saj. mälestusmärkide jäljendid: Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilaste tööd kiriklike mälestusmärkide registreerimisel (1930), juhendaja prof. O. Sild, säilik asub Tartu Ülikooli raamatukogus
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Kull, Helle (1987). Põltsamaa II (usud, kirikud, kalmistud, kiriklikud ja ilmalikud kombed), kaastöö Eesti Rahva Muuseumile, ERM F 2349:1-521
  17. ↑ Pihlakas, Tiiu (1987). Miks just Saksa koguduse kalmistu, Punalipp, 17 november 1987, lk 2
  18. ↑ EELK Põltsamaa Niguliste koguduse matmiste raamat 1926–1967. EELK arhiiv, elk.8.0.32. Leht 136
  19. ↑ Tont Põltsamaa saksa surnuaias. Suni, Raivo (2017) Varese mõttest sündinud. Valik Põltsamaa kohalugusid, Põltsamaa: Vali Press, lk 30

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Põltsamaa_saksa_kalmistu&oldid=6626952"