Anna Haava

Allikas: Vikipeedia
Anna Haava

Anna Haava (sünnilt Anna Rosalie Haavakivi (Hawwakiwwi)[1] 15. (3.) oktoober 1864 Kodavere kihelkond, Pala vald,[1] Haavakivi veskitalu13. märts 1957 Tartu) oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isa Joosep Haavakivi (1836-1891) kosis 1860.a naiseks Sohvi Janast’i, kes oli pärit Punikverest. Annal oli vanem õde Elisabet (1860-1893) ja noorem vend Rudolf (1870nd.-1950)

Ta kasvas üles hästitoimivas talus, kus oli palju loomi ja kus elas peale oma pere ka sugulasi ja abitöölisi. 1869.aastaks oli kogutud raha 700 rubla, et talu päriseks osta, kuid pettuse läbi sai selle omanikuks hoopis isa Joosepi õemees.

Anna isa osales rahvusliku liikumise üritustel, esimesel üldlaulupeol Tartus ja „Vanemuise“ seltsi kõnekoosolekutel. Kodus oli lugemisvaraks nii raamatuid kui ajalehti, nt Jannseni „Sannume-toja“, „Eesti Postimees“. Isa Joosep luges teistele ette „Kalevipoega“ ning oskas mängida viiulit.

Aastal 1873, 9-aastaselt alustas Anna kooliteed Pataste mõisas avatud ettevalmistava õppekavaga saksakeelses erakoolis. Edasi õppis ta Tartus pr.Hoffmanni erakoolis Peterburi tänavas, Gildi tn väikeses tütarlastekoolis ning 1880-1885.a. Tartu kõrgemas tütarlaste koolis, kust sai kodukooli õpetaja diplomi. Neis saksa õppekeelega koolides õppides kasutas Anna perekonnanime Espenstein.

Ta töötas Tartus lasteaiaõpetajana ja astus 1885.a suvel „Postimehe“ toimetaja K.A.Hermanni laulukoori. Seal sai alguse sõprussuhe Jaan Lellepiga.

Kui 1886.a. suvel suri Lydia Koidula, ilmus „Postimehes“ varjunime „Üks Eesti neiu“ all luuletus „Koidulale“. See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus. Edaspidi ilmuvad tema luuletused pseudonüümi Anna Haava all.

1887.a. lõi Peterburis õppiv noor orelikunstnik Miina Hermann (Härma) esimesed viisid Anna Haava luuletustele.

1888.a. ilmus 23-a. Anna Haava esimene luulevihik „Anna Haava. Luuletused I“. 1890.a. „Luuletused II“ ja 1897.a. „Luuletused III“.

1891-98 olid Annale väga rasked aastad, rahaline seis oli vilets, tervis halvenes, tuli matta mitmeid lähedasi (isa, 33-a. õde, isa õe pere, ema). Suri ka J.Lellep. Anna töötas Berliinis ja Venemaal diakonissiasutustes põetajana ja vaestekooli õpetajana, viibides ajuti Eestis tööd otsides ja lähedasi hooldades.

1899.a. hakkas temalt ajakirjanduses tasapisi taas luuletusi ilmuma („Postimehes“, „Lindas“). Tervis oli ülepingetest siiski vilets ja 1904-1905 viibis ta ravil Tartu Närvikliinikus. Pärast seda alustas vabakutselise kirjaniku elu Tartus. Haava sai töökoha „Postimehe“ toimetuses, kus hakkas tegema tõlketöid ajalehe kirjanduslike lisade jaoks. Samuti hakkas ta eestindama teoseid maailmakirjandusest. Haaval ilmus veel mitmeid luulekogusid.

Ta elas kasinat elu, jäi elu lõpuni üksikuks ja tal ei olnud lapsi. Alles 75. sünnipäevaks 1939.a. sai seni ühest üürikambrist teise kolinud Anna Haava isikliku korteri, mille kinkis talle juubeli puhul Tartu linnavalitsus Tähtvere pargi lähedal Koidula tänaval. 1954.a. toimusid luuletaja 90. juubeli puhul suured pidustused TÜ aulas.

Anna Haava suri 92-aastaselt 13.märtsil 1957 ja maeti Tartu Maarja kalmistu le.

Aastal 2006 avati Jõgevamaal Assikvere seltsimajas Anna Haava mälestustuba[2].

Anna Haava haud, Tartu Maarja kalmistul

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1888 luulekogu „Anna Haava. Luuletused I“
  • 1890 luulekogu „Luuletused II“
  • 1897 luulekogu „Luuletused III“
  • 1900 mõttesalmide kogu "Peotäis tõtt"
  • 1906 luulekogu „Lained“
  • 1910 luulekogu „Ristlained“
  • 1911 proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“
  • 1913 luulekogu „Põhjamaa lapsed“
  • 1920 luulekogu „Meie päevist“
  • 1924 luulekogu „Anna Haava luuletuskogu“ (eelneva seitsme luulekogu põhjal)
  • 1930 luulekogu „Siiski on elu ilus“
  • 1935 luulekogu „Laulan oma eesti laulu“
  • 1954 valikkogu „Luuletused“ (pluss lisa „Järelpõiming“)

Valikkogu "Nõmmelill" 1964

"Väike luuleraamat" 1968

Aastal 1996 ilmus Anna Haava valikkogu "Laulan oma eesti laulu" (ER, Tallinn, 384 lk; lk 371–379 koostaja Silvia Nagelmaa järelsõna "Aktsente Anna Haava luulest").

Aastal 2006 ilmus Anna Haava kaua käsikirjas seisnud mälestusteraamat "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest" (Ilmamaa, Tartu, 464 lk; järelsõnana on avaldatud Julius Mägiste "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast").

Aastal 2008 ilmusid Anna Haava kogutud luuletused "Luule" (ligi 700 luuletust; järelsõna: Doris Kareva, SE & JS, Tallinn, 576 lk).

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]