Anna Haava

Allikas: Vikipeedia
Anna Haava

Anna Haava (sünnilt Anna Rosalie Haavakivi (Hawwakiwwi)[1] 15. (3.) oktoober 1864 Kodavere kihelkond, Pala vald,[1] Haavakivi veskitalu13. märts 1957 Tartu) oli eesti luuletaja, libretist ja tõlkija.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isa Joosep Haavakivi (1836–1891) kosis 1860. aastal naiseks Sohvi Janasti, kes oli pärit Punikverest. Annal oli vanem õde Elisabet (1860–1893) ja noorem vend Rudolf (1870ndad–1950).

Ta kasvas üles hästitoimivas talus, kus oli palju loomi ja kus elas peale oma pere ka sugulasi ja abitöölisi. 1869. aastaks oli kogutud raha 700 rubla, et talu päriseks osta, kuid pettuse läbi sai selle omanikuks hoopis isa Joosepi õemees.

Anna isa osales rahvusliku liikumise üritustel, esimesel üldlaulupeol Tartus ja Vanemuise seltsi kõnekoosolekutel. Kodus oli lugemisvaraks nii raamatuid kui ajalehti, nt Jannseni Sannume-toja, Eesti Postimees. Isa Joosep luges teistele ette „Kalevipoega“ ning oskas mängida viiulit.

Aastal 1873 alustas Anna 9-aastaselt kooliteed Pataste mõisas avatud ettevalmistava õppekavaga saksakeelses erakoolis. Edasi õppis ta Tartus pr. Hoffmanni erakoolis Peterburi tänavas, Gildi tänava väikeses tütarlastekoolis ning 1880–1885 Tartu kõrgemas tütarlaste koolis, kust sai kodukooli õpetaja diplomi. Neis saksa õppekeelega koolides õppides kasutas Anna perekonnanime Espenstein.

Ta töötas Tartus lasteaiaõpetajana ja astus 1885. aasta suvel Postimehe toimetaja K.A. Hermanni laulukoori. Seal sai alguse sõprussuhe Jaan Lellepiga.

Kui 1886. aasta suvel suri Lydia Koidula, ilmus Postimehes varjunime „Üks Eesti neiu“ all luuletus „Koidulale“. See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus. Edaspidi ilmusid tema luuletused pseudonüümi Anna Haava all.

1887 lõi Peterburis õppiv noor orelikunstnik Miina Hermann (Härma) esimesed viisid Anna Haava luuletustele.

1888 ilmus 23-aastase Anna Haava esimene luulevihik „Anna Haava. Luuletused I“, 1890 „Luuletused II“ ja 1897 „Luuletused III“.

1891–1898 olid Annale väga rasked aastad, rahaline seis oli vilets, tervis halvenes, tuli matta mitmeid lähedasi (isa, 33-aastane õde, isa õe pere, ema). Suri ka J. Lellep. Anna töötas Berliinis ja Venemaal diakonissiasutustes põetajana ja vaestekooli õpetajana, viibides ajuti Eestis tööd otsides ja lähedasi hooldades.

1899 hakkas temalt ajakirjanduses tasapisi taas luuletusi ilmuma (Postimehes, Lindas). Tervis oli ülepingetest siiski vilets ja 1904–1905 viibis ta ravil Tartu Närvikliinikus. Pärast seda alustas vabakutselise kirjaniku elu Tartus. Haava sai töökoha Postimehe toimetuses, kus hakkas tegema tõlketöid ajalehe kirjanduslisade jaoks. Samuti hakkas ta eestindama teoseid maailmakirjandusest. Haaval ilmus veel mitu luulekogu.

Ta elas kasinat elu, jäi elu lõpuni üksikuks ja tal ei olnud lapsi. Alles 75. sünnipäevaks 1939. aastal sai seni ühest üürikambrist teise kolinud Anna Haava Tähtvere pargi lähedal Koidula tänavale isikliku korteri, mille kinkis talle juubeli puhul Tartu linnavalitsus. 1954 toimusid luuletaja 90. sünnipäeva puhul suured pidustused Tartu Ülikooli aulas.

Anna Haava suri 92-aastaselt 13. märtsil 1957 ja ta maeti Tartu Maarja kalmistule.

Aastal 2006 avati Jõgevamaal Assikvere seltsimajas Anna Haava mälestustuba[2].

Anna Haava haud, Tartu Maarja kalmistul

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1888 luulekogu „Anna Haava. Luuletused I“
  • 1890 luulekogu „Luuletused II“
  • 1897 luulekogu „Luuletused III“
  • 1900 mõttesalmide kogu "Peotäis tõtt"
  • 1906 luulekogu „Lained“
  • 1910 luulekogu „Ristlained“
  • 1911 proosaraamat „Väikesed pildid Eestist“
  • 1913 luulekogu „Põhjamaa lapsed“
  • 1920 luulekogu „Meie päevist“
  • 1924 luulekogu „Anna Haava luuletuskogu“ (eelneva seitsme luulekogu põhjal)
  • 1930 luulekogu „Siiski on elu ilus“
  • 1935 luulekogu „Laulan oma eesti laulu“
  • 1954 valikkogu „Luuletused“ (pluss lisa „Järelpõiming“)

Valikkogu "Nõmmelill" 1964

"Väike luuleraamat" 1968

Aastal 1996 ilmus Anna Haava valikkogu "Laulan oma eesti laulu" (ER, Tallinn, 384 lk; lk 371–379 koostaja Silvia Nagelmaa järelsõna "Aktsente Anna Haava luulest").

Aastal 2006 ilmus Anna Haava kaua käsikirjas seisnud mälestusteraamat "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest" (Ilmamaa, Tartu, 464 lk; järelsõnana on avaldatud Julius Mägiste "Mälestuskilde Anna Haavast ja tema perekonnast").

Aastal 2008 ilmusid Anna Haava kogutud luuletused "Luule" (ligi 700 luuletust; järelsõna: Doris Kareva, SE & JS, Tallinn, 576 lk).

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]