Nikola I Petrović

Allikas: Vikipeedia
Nikola I

Nikola I Petrović Njegoš (Petrović-Njegoš; serbia Никола I Петровић Његош; 7. oktoober 1841 Njeguši1. märts 1921) oli Montenegro monarh 13. augustist 1860 kuni 13. novembrini 1918 (vürst, alates 28. augustist 1910 kuningas).

1858 saadeti 17-aastane Nikola Mirkov Petrović ja veel 2 poissi Montenegro eliitperekondadest õppima Pariisi Louis le Grandi lütseumi. Aastal 1860 pärast oma onu vürst Danilo II Petrovići mõrvamist naasis Nikola kaheaastase intensiivse õppimise tulemusel omandatud haridusega Pariisist Montenegro tollasesse pealinna Cetinjesse, et võtta vürstina üle Montenegro valitsemine.

Cetinjes valitses frankofiilia. Frankofiilid olid nii Danilo kui tema lesk Darinka. Ka Nikola imetles Prantsusmaa rahvuslikku ja kultuuripärandit ning institutsioone. Õukonnas kasutati prantsuse keelt ja etiketti.

Nikola abiellus Cetinjes 8. novembril 1860 Milena Vukotićiga. Vukotićid olid Montenegros võtmerolli mänginud enne Petrovićide võimuletulekut. Vukotićid ja Petrovićid olid kauaaegsed sõbrad ja liitlased. Nikola ja Milena said kaksteist last: kolm poega ja üheksa tütart. Kuus tütart abiellusid Euroopa kuninglike või aristokraatlike perekondade liikmetega. Nendel abieludel oli tähtis roll Nikola hilisemas välispoliitikas. See andis Nikolale hüüdnime Euroopa Äiapapa. Tema tütar Milica abiellus vene suurvürsti Pjotr Nikolajevitši, keiser Aleksander III lähisugulasega. Aleksander III nimetas Nikolat "ainsaks tõeliseks Venemaa sõbraks". Tütar Stana abiellus Esimese maailmasõja kangelase suurvürst Nikolai Nikolajevitšiga. Nikola kõige kuulsam tütar oli printsess Jelena, kes abiellus Itaalia kuninga Vittorio Emanuele III-ga.

Lapsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikola I progressiivse kuningana[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed katsumused riigile tulid 1862, kui Türgi armee korraldas rea sissetungikatseid, et Montenegro täielikult sõjaliselt hävitada. Montenegrolased kaotasid 3500 meest, Türgi regulaarväed üle 8000 mehe. Lõpuks pidi Nikola siiski vastu võtma rahuettepaneku, mida pakkus paša Omar Latas. Kuid neid tingimusi montenegrolased ei täitnudki ja 1863 valmistusid nad uueks sõjaks.

Vene-Türgi sõjas 18761878 oli Montenegro armee, mida juhtis prints Nikola, Venemaa liitlane. Sõda lõppes edukalt. Montenegro territoorium kahekordistus. Austria tunnustas Montenegro piire 1842, 1859 tegi seda Türgi ja 1878 Berliini Kongressil kõik teised riigid: nad tunnustasid Montenegrot iseseisva riigina.

Üldiselt oli Nikola valitsusaeg Esimese Maailmasõjani Montenegro kuldaeg, riiki saatis majanduslik ja sotsiaalne progress. Välisabiga rajati suhteliselt tugev sõjavägi.

Enne 1868 oli Montenegros ainult mõni algkool, kuid ajavahemikul 1868–1875 avati 72 kooli, milles said haridust keskeltläbi 3000 õpilast. Algharidus, mida pakuti tasuta, sai kohustuslikuks. 1899 oli Montenegros 75 üld- ja 26 erakooli.

Montenegro sai oma esimese telegraafi 1869 ja korrektse postimajanduse koos uue postkontoriga 1871. 1874 alustas Montenegro Austria abiga peatee ehitamist Cetinjest Kotorise, mida hiljem pikendati Rijeka Crnojevicani ja edasi läbi kogu riigi. Ka raudtee avati sel perioodil Barist kuni Virpazarini. Järsk kasv toimus majanduses ja tekkis palju väikeärisid. Välismaine kapital, peamiselt Itaaliast, voolas paljudesse Montenegro ettevõtetesse.

Nikola asutas ülemkohtu, lahutades niiviisi kohtuvõimu täidesaatvast võimust. 1905 lasi Nikola koostada põhiseaduse, mis sisaldas ajakirjandusvabadust, ja kriminaalseaduse, mis vastas Lääne-Euroopa tavadele. 1910 kuulutas parlament Montenegro konstitusiooniliseks monarhiaks ja Nikola kuningaks.

Nikola I osa iseseisvuse kaotamisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgnevad aastad olid Montenegrole väga rasked. Kuigi ta tuli võitjana välja mõlemast Balkani sõjast, maksis see ränka hinda, eriti Albaania linna Shkodëri vallutamine. Armee nõudmisel tõmbas Nikola väed linnast välja ja andis selle rahvusvahelise kontrolli alla.

Kuigi Nikola oli end näidanud võimeka juhina, tegi ta maailmasõja ajal tähtsaid valearvestusi. Kõige olulisem oli oma vägede ülemjuhatuse andmine Serbiale, mida valitses tema väimees Petar Karadjordjevič. Sel ajal, kui Petar saatis väed Korfu saarele, okupeerisid Austria väed Montenegro. Nikola põgenes perega Itaalia kuninga, teise väimehe juurde.

1918 okupeerisid Serbia väed pärast Austria lüüasaamist sõjas Montenegro. Nikola tegi vea, et ei naasnud kiiresti kodumaale. Järgnes Jõuluülestõus serblaste vastu 1919, mis suruti maha, sest Nikola kutsus rahvast üles mitte vastupanu osutama. Ta uskus lääneriikide lubadusi sel juhul Serbiat mõjutada Montenegro iseseisvust taastama.

Kuni surmani 1921 Cap d'Antibes'is laskis Nikola end Montenegro kuningaks kutsuda. Ta maeti San Remosse.

1989 maeti Nikola, tema naise Milena ning nende tütarde Xenia ja Vera säilmed ümber Cetinjesse Cipuri kabelisse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]