Montenegro iseseisvusreferendum

Allikas: Vikipeedia
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.

Montenegro iseseisvusreferendum oli Montenegro rahvahääletus iseseisvumise küsimuses. See toimus 21. mail 2006.

Referendumil esitati küsimus: "Kas Te soovite, et Montenegro oleks täieliku rahvusvahelise ja õigusliku legitiimsusega iseseisev riik?" Hääletajad toetasid iseseisvust.

Referendumi korraldanud peaminister Milo Đukanović ja tema koalitsioonivalitsus, kuhu kuulusid Montenegro Sotsialistide Demokraatlik Partei ja Montenegro Sotsiaaldemokraatlik Partei, toetasid Serbia ja Montenegro liitriigi laiali saatmist. Negatiivse tulemuse korral oleks Montenegro ja Serbia vaheline institutsiooniline side ühise kaitse- ja välispoliitika näol säilitatud.

Registreeriti 484 718 valijat 1124 valimisjaoskonnas.

21. mai õhtul kell 22 teatasid Vabade Valimiste ja Demokraatia Keskus ja Seirekeskus esialgsete tulemustena, et 56,3% hääletanutest on hääletanud iseseisvuse poolt. Seepeale kuulutas valitsus välja võidu ning inimesed hakkasid tänavatel pidutsema.

22. mai hommikul kuulutati välja esialgsed ametlikud tulemused, mille kohaselt Montenegro iseseisvumise poolt oli 55,4% hääletanutest.


Tulemuste arvestamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

On palju vaieldud selle üle, kes peab saama hääletada ja kui suur toetus iseseisvusele tuleb saada, et Montenegro lahkulöömist Serbiast rahvusvaheliselt tunnustataks. Eeldatakse, et rahvusvaheline üldsus 2003. aastal Serbia ja Montenegro liitriigi loomist ette valmistanud Euroopa Liidu seisukohti. Montenegro valitsus pooldas skeemi, mille kohaselt iseseisvumine on saanud küllaldase toetuse juhul, kui on olemas poolthäälte lihthäälteenamus ning iseseisvuse poolt on üle 50% valijaskonnast. Euroopa Liidu saadik Miroslav Lajčák aga pani ette, et peab olema 55-protsendiline kvalifitseeritud häälteenamus ja valimistest osavõtt peab olema vähemalt 50%. See nõue kutsus esile isesisvuse pooldajate mõningase vastuseisu. Euroopa Liidu Nõukogu nõustus üksmeelselt Lajčáki ettepanekuga ning Đukanovići kabinet andis lõpuks järele. 55 protsendi nõue võib saada pretsedendiks tulevikus toimuvatele teistele iseseisvusreferendumitele.

Poliitikute seisukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. märtsil leppisid neli opositsiooniparteid kokku, et nad korraldavad ühise kampaania Montenegro iseseisvumise vastu. Sotsialistlik Rahvuslik Partei, Rahvuslik Partei, Demokraatlik Serbia Partei ja Serbia Rahvuslik Partei kirjutasid alla, otsustades kampaaniasse kaasa tõmmata ka valitsusväliseid organisatsioone, parlamendiväliseid parteisid ja väljapaistvaid üksikisikuid. parteidevahelise koostöö leppele.

20. märtsil ütles Montenegro parlamendi juhataja asetäitja Rifat Rastoder, et Montenegros elavad bosnialased ja muslimid hääletavad iseseisvuse poolt.