Homeros

Homeros (Ὅμηρος (Hómēros); elas arvatavasti 8. sajandil eKr) oli pärimuse järgi Vana-Kreeka pime laulik, eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" autor, varaseim õhtumaa luuletaja.

Ei tema sünnikoht ega sünni- ja surmaaeg ole kindlalt teada. Pole isegi kindel, kas teda üldse oli (vaata ka Homerose küsimus). Vaieldakse selle üle, millisel ajastul ta elas. Herodotose hinnangul elas Homeros 400 aastat enne teda; see tähendaks aega umbes 850 eKr. Teised ajaloolised allikad paigutavad Homerose tegevuse Trooja sõja aega^[1], mis traditsiooniliselt dateeritakse aega umbes 1200 eKr. Tänapäeva ajaloolaste valdava seisukoha järgi elas Homeros, juhul kui ta üldse olemas oli, umbes 8. sajandi teise poolel eKr ja 7. sajandi esimesel poolel eKr.

Antiikajal omistati Homerosele teisigi teoseid, sealhulgas Homerose hümnid. Teisalt on mitmed teadlased veendunud, et "Iliasel" ja "Odüsseial" ei olnud ühte kindlat autorit. Need eeposed on laialt levinud arvamuse järgi läbi põlvkondade suuliselt edasi kandunud ja arenenud lugude tulemus.

Vaieldamatu on Homerose tohutu, tänini kestev mõju.

Nimi

Homerose nimi tähendab algselt abikaasat või pantvangi.

Antiikajal seostati seda nime Homerose väidetava pimesuse tõttu ka fraasiga ὁ μὴ ὁρῶν / ho mē horōn, mis tähendab mittenägijat.

Elu

Juba antiikajal vaieldi Homerose isiku ja päritolu üle. Smyrna, Ateena, Ithaka, Pylos, Kolophon, Argos ja Chios pretendeerisid tema sünnikohaks olemisele. Üks legend ütleb, et ta sündis Melese jõe ääres ning tema algne nimi oli Melesigenes ('Melesest sündinu'). Ta suri arvatavasti Iose saarel, kust teise pärimuse järgi (Pausaniase teatel^[2]) oli pärit tema ema Klymene.

Homerose isa kohta ei ole midagi teada, aga paljude allikate järgi oli tema ema nimi Kreitheis.^[3] Pausaniase järgi aga oli Homerose ema nimi Klymene.^[2]

Antiikajal kujutati Homerost sageli pimeda raugana.

Homerose kujutamine pimeda ja vaese rändlaulikuna läheb tagasi muu hulgas Homerose nime all loodud, aga väga tõenäoliselt temalt mitte pärineva Apolloni-hümni autorile. Sellele pildile räägivad vastu tema loomingu eelduseks olevad täpsed teadmised aristokraatia ülemkihtidest, mida vaesel rändlaulikul ei oleks saanud olla. Et aga eeposi, mida algselt kanti suuliselt ette, kuulasid esmajoones aristokraadid, kusjuures lauljad (või ka aoidid) elasid mõnikord pikka aega aristokraatide oikoses ja lahutasid nende meelt, on mõeldav, et ka Homeros oli nende elulaadiga tuttav ja kuulus sellesse seisusse. Mõned uurijad oletavad, et Homerose eepostes on autobiograafilisi elemente.

Looming

Eeposed

Homeros on saanud kuulsaks maailmakirjanduse kõige vanemate eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" autorina. "Ilias" ja "Odüsseia" on Kreeka ajaloo esimesed suured kirjalikud mälestised. Klassikalise vaate järgi saab nendest alguse Euroopa kultuuri- ja vaimulugu. Homerose autorsus on siiski vaieldav.

Keelelist

"Ilias" ja "Odüsseia" on kirjutatud varase arhailise ajajärgu Joonia murdes, kuid on ka Aioolia murde sugemeid. Joonia murre arvatakse viitavat päritolule Väike-Aasia rannikult. Aioolia murde elemendid tulevad nähtavasti vanemast pärimusest.

Et eepost kanti algselt ette peast (suuline luule), siis korratakse näiteks epiteete ja terveid värsse (vormelvärsse).

Hellenismiajal oli erinevaid redaktsioone. Esimesed katsed teksti kanoniseerida ulatuvad tagasi Ateena türanni Peisistratose aega. Tänapäevane redaktsioon, sealhulgas jaotus lauludeks, pärineb Samothrake Aristarchoselt (suri 144 eKr).

Eeposte dateerimine

Enamik teadlasi peavad eeposte tekkeajaks 8. sajandit eKr, teised eesotsas Martin Litchfield Westi (alates 1966. aastast) ja Walter Burkertiga 7. sajandit^[4]. Homerose eeposte ajaliseks järjestamiseks kasutatakse erinevaid lähenemisi^[5].

Homerose eeposte keerukus eeldab tõenäoliselt, et need olid kirjalikult talletatud. Et tähtkirja kasutuselevõtt Kreekas dateeritakse enamasti 800. aasta ümber eKr, ei ole need loodud enne seda aega. "Iliase" stseenide kõige varasemad kujutised ilmuvad alles umbes 625 eKr geomeetrilises stiilis vaasidel. Peale selle mainitakse "Iliases" sajaväravalist Teebat Egiptuses, ^[6] mis saab käia ainult linna õitseaja kohta Nuubia (Kuši riigi) võimu all 25. dünastia (715–663 eKr) ajal, sest Assüüria riigi väed hävitasid linna, kui nad nuublased Egiptusest välja ajasid. Ühelt poolt peeti Homerost antiikajal Hesiodose kaasaegseks (tänapäeval paigutatakse Hesiodos 7. sajandisse eKr), teiselt poolt paistab, et Ischia Nestori karikas (umbes 740–720 eKr)^[7] vihjab "Iliasele", ning olustik viitab 8. sajandile eKr, sest alates 7. sajandist eKr oli kujutatud vaidlustamatu aadlikultuur kadunud.^[8]

Kuigi Hesiodos ei ole kindlalt dateeritud ja antiikpärimus võib olla ka anakronistlik, räägivad tõendid selle kasuks, et Homerose eeposed pärinevad 8. sajandi teisest poolest või 7. sajandi esimesest poolest eKr.

Autorsus: Homerose küsimus

Pikemalt artiklis Homerose küsimus

Kirjandusteaduslikku Homerose autorsuse küsimust nimetatakse Homerose küsimuseks. Peamiselt arutatakse seda, kas Homeros oli tõesti kas ainult "Iliase" või üldse mõlema eepose autor või kas Homerose nime alla oli kokku võetud mitu luuletajat, kes vanemad, suuliselt pärandunud saagad kirjalikus vormis kokku panid.

Homerose küsimuse alla kuulub ka mõlema eepose dateering: kas tunduvalt noorem "Odüsseia" oli sai üldse veel olla kirjutatud "Iliase" autori eluajal? "Iliast" võetakse siiski pidada Homerose noorpõlveteoseks ja "Odüsseiat" vanaduspõlveteoseks.

Kirjandusteaduslikud stiilianalüüsid kalduvad aga mõlema eepose meisterliku kompositsiooni ning ühtlaselt hea keele tõttu järeldusele, et need pärinevad tõenäoliselt ühelt autorilt.

Homerose hümnid

Suureltjaolt legendaarsed antiikaegsed Homerose elulood teatavad peale selle talle omistatud teostest. Tegu oli nähtavasti ainult pseudepigraafidega, millest peale fragmentide on säilinud ainult tõenäoliselt mitte Homeroselt pärinev travestia "Batrachomyomachia".

Vaieldav on samuti Homerosele pühendatud 33 luuletuse, nn Homerose hümnid – kiidulaulud kreeka jumalatele. Nende stiil on mõlema eepose stiilile lähedale. Rapsoodidel oli kombeks neid ette kanda sissejuhatusena oma retitatsioonidele. Kuulsad on hümn Apollonile ja hümn Aphroditele.

Retseptsioon

Antiikaeg

Homerose kõikjalolekust kreeka kultuurielus räägib Thomas Alexander Szlezák. See ilmneb nii kujutav kunst kui ka filosoofia ja kirjandus. Kuigi Homerose keel mõjus juba arhailisena ja raskesti arusaadavana, jäid retsitatsioonid tema teostest populaarseks. "Temast arusaamisest sai aja jooksul hariduse, paideia ülesanne."^[9] Poliitiliselt väga killustatud kreeka hõime ja poliseid Vana-Kreekas aitasid tema eeposed omandada ühiskreeka enesemõistmist. Paljude sajandite jooksul vermiti tema kujutisega münte.

Homerose au sees pidamise võtsid roomlased üle. "Odusia", "Odüsseia" tõlge vanaladina keelde, mille autor oli Livius Andronicus, Üks esimesi ladina kirjnduskeele mälestisi üldse, oli juba vabariigi ajadel levinud aadli koolilugemisvarana. Vergilius eepost "Aeneis" võib ka pidada katseks anda roomlastele päritolumüüt, nagu selle kreeklastele olid andnud Homerose eeposed.

Keskaeg

Et lääne õpetlastel, välja arvatud varakristlikul Iirimaal jäi kreeka keele tundmine väga väheseks, siis jäi ka Homeros unustusse, eepikutena olid Vergilius ja Marcus Annaeus Lucanus palju tuntumad. Ka kreeka allikate araabia retseptsioon, mis oli vahelülina väga tähtis, eelistas eepilistele allikatele meditsiinilisi, loodusteaduslikke, matemaatilisi ja filosoofilisi.

Alles umbes 1360 tõlkis Leontius Pilatus Petrarca ärgitusel "Iliase" ja "Odüsseia"ladina keelde.^[10]

Juba Dante Alighieri nimetab Homerost esimeseks jumalike poeetide seas ning tema poolt väga austatud Vergiliuse eeskujuks. Tema enda peateos "Jumalik komöödia" mõjutas omakorda tervet kirjutajate ajajärku, eriti 20. sajandi modernismi.

Uusaeg

Alles kreeka õpetlaste põgenemine 1453 osmanitürklaste poolt vallutatud Konstantinoopolist tõi kreeka allikate ning seega Homerose tundmise läände tagasi ja mõjutas tugevasti renessanssi.

Homerose esimese trükiväljaande (editio princeps) valmistas 15. sajandil ette Demetrios Chalkondyles.^[11]

Johann Heinrich Voßi Homerose-tõlgetest lähtuvalt etendas Saksamaal saksa klassitsismi ja romantismi rahva- ja loodusemõiste seisukohast suurimat osa, sest "Iliases" ja "Odüsseias" nähti selle tõestust, et rahval on oma autentne hääl (vrd rahvalaul), et rahvast räägib loodus ise. Sellesse konteksti kuulus ka Homerose küsimuse püstitamine, sest kui otsustati Homerose autorluse kahjuks, siis olid eeposed tekkinud anonüümselt, nagu näiteks "Nibelungide laul", ja nii sai rahvast pidada autoriks. Sellega vaidles juba Friedrich Schiller: „Und die Sonne Homers, siehe, sie lächelt auch uns.“ "Ja Homerose päike, vaata, see naeratab ka meile." ("Elegie")

Selle Homerosest sütitatud kreeklastearmastuse (vrd. [Johann Wolfgang Goethe]]: "[…] das Land der Griechen mit der Seele suchend" ("kreeklaste maad hingega otsides"); "Iphigeneia Taurises") tõttu vürstide- ja kirikuvastasel intelligentsil alates Göttingeni Hiiest saigi Wilhelm von Humboldti algatusel kreeka keelest ladina keele kõrval humanistliku gümnaasiumi hariduse üks tuumaine. Aastal 1858 ilmus Leopold Scheferi heksameetris eepos Homerosest "Homers Apotheose", mida oli inspireerinud tema reis Troasesse 1819.

Homerose ained ja teemad on kõikjalolevad nii Euroopa kirjanduses kui ka kujutavas kunstis. Kõrgkeeles on palju väljendeid tema teostest ja lendsõnu (ka see väljend pärineb Homeroselt).

Tänapäevaseid töötlusi on loonud näiteks Wolfgang Hildesheimer ("Das Opfer Helena") ja Botho Strauß ("Ithaka").

Asteroid 5700 Homerus kannab tema nime.

Kirjandus

Geoffrey S. Kirk. The songs of Homer, Cambridge University Press: Cambridge 1962.
Wolfgang Schadewaldt. Von Homers Welt und Werk. Aufsätze und Auslegungen zur Homerischen Frage, Koehler: Stuttgart 1965.
Albin Lesky. Homeros. – Paulys Realencyclopädie der classischen Altertumswissenschaft (RE), Supplementband XI, Stuttgart 1968, vg 687–846.
Alfred Heubeck. Die homerische Frage (= Erträge der Forschung, kd 27), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1974, ISBN 3-534-03864-9.
Joachim Latacz (toim). Homer. Tradition und Neuerung (= Wege der Forschung, kd 463), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1979, ISBN 3-534-06833-5.
Milman Parry. The Making of Homeric Verse. The collected papers of Milman Parry, Oxford University Press: Oxford jt 1987, ISBN 0-19-520560-X.
Joachim Latacz (toim). Homer. Die Dichtung und ihre Deutung (= Wege der Forschung, kd, 634), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1991, ISBN 3-534-09217-1.
Joachim Latacz (toim). Zweihundert Jahre Homer-Forschung. Rückblick und Ausblick (= Colloquium Rauricum, kd 2), Teubner: Stuttgart/Leipzig 1991, ISBN 3-519-07412-5.
Peter Kuhlmann. Homer und Homerica. – Peter Kuhlmann. Die Giessener literarischen Papyri und die Caracalla-Erlasse. Edition, Übersetzung und Kommentar (= Berichte und Arbeiten aus der Universitätsbibliothek und dem Universitätsarchiv Giessen, kd 46), Universitätsbibliothek Gießen: Gießen 1994, lk 23–25. Allalaadimine.
Jane B. Carter, Sarah P. Morris (toim). The Ages of Homer, University of Texas Press: Austin 1995, ISBN=0-292-71169-7.
Louis Bardollet. Les mythes, les dieux et l’homme. Essai sur la poésie homérique. Belles Lettres: Paris 1997, ISBN 2-251-32426-7.
Pierre Carlier. Homère, Fayard: Paris 1999, ISBN 2-213-60381-2.
Joachim Latacz. Homer. Der erste Dichter des Abendlands, 4. trükk, Artemis & Winkler, Düsseldorf/Zürich 2003.
Herbert Bannert. Homer. Mit Selbstzeugnissen und Bilddokumenten, 8. trükk, Rowohlt: Reinbek bei Hamburg 2005, ISBN 3-499-50272-0.
Herbert Bannert. Homer lesen (= Legenda, kd 6). Frommann-Holzboog, Stuttgart-Bad Cannstatt 2005, ISBN 978-3-7728-2370-1.
Joachim Latacz. Troia und Homer, 5. trükk, Koehler & Amelang, Leipzig/Berlin 2005, ISBN 3-7338-0332-9.
Pierre Vidal-Naquet. Le monde d'Homère, Perrin: Paris 2000, ISBN 2-262-01181-8.
Robert Louis Fowler (toim): The Cambridge Companion to Homer Cambridge 2004, ISBN 978-0-521-01246-1.
Joachim Latacz, Thierry Greub, Peter Blome, Alfried Wieczorek. Homer. Der Mythos von Troia in Dichtung und Kunst, Hirmer: München 2008, ISBN 978-3-7774-3965-5.
Raoul Schrott. Homers Heimat. Der Kampf um Troja und seine realen Hintergründe, Hanser: München 2008, ISBN 978-3-446-23023-1.
Barry Strauss. Der Trojanische Krieg. Mythos und Wahrheit, Theiss: Stuttgart 2008, ISBN 978-3-8062-2154-1.
Ian Morris, Barry Powell (toim). A New Companion to Homer, Brill: Leiden, New York 2011.
Thomas A. Szlezák. Homer oder Die Geburtsstunde der abendländischen Dichtung, C. H. Beck: München 2012, ISBN 978-3-406-63729-2.
Pierre Chantraine. Grammaire homérique, läbi vaadanud ja korrigeerinud Michel Casewitz, 2 köidet, Klincksieck: Paris 2015.
Barbara Graziosi. Homer, Oxford University Press: Oxford 2016.

Linguistische Untersuchungen

Manu Leumann: Homerische Wörter. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt 1993, ISBN 3-534-12003-5 (Nachdruck der Ausgabe Basel 1950).
Ernst Risch: Wortbildung der homerischen Sprache. De Gruyter, Berlin 1973, ISBN 3-11-003799-8.

Rezeption

Mall:DNP
Mario Baier: Neun Leben des Homer. Eine Übersetzung und Erläuterung der antiken Biographien. Verlag Dr. Kovač, Hamburg 2013, ISBN 978-3-8300-7150-1.
Mall:DNP
Gregory Nagy: Homer the Classic. (Hellenic Studies, 36). Cambridge MA and Washington DC 2009, ISBN 0-674-03326-4.

Teosed

"Ilias" (Ἰλιάς)
"Odüsseia" (Ὀδύσσεια)

Vaata ka

Viited

↑ Diodoros 7,1.
↑ ^2,0 ^2,1 Pausanias 10,24,2.
↑ Certamen Homeri et Hesiodi, fragment 1 (ingliskeelne tõlge); Flavius Philostratos, Imagines 2,8 (ingliskeelne tõlge).
↑ Lühiülevaade sellest vaidlusest on raamatus: Robin Lane Fox. Reisende Helden. Die Anfänge der griechischen Kultur im Homerischen Zeitalter, Stuttgart 2011, lk 431–433.
↑ Peter Kuhlmann. Zeitrechnung III. – Der Neue Pauly (DNP), kd 15/3, Metzler, Stuttgart 2003, ISBN 3-476-01489-4, vg 1176–1185, siin: 1178.
↑ Hom. Il. 9.381–384
↑ Robin Lane Fox. Reisende Helden. Die Anfänge der griechischen Kultur im Homerischen Zeitalter, Stuttgart 2011, lk 188; Klaus Rüter, Kjeld Matthiessen. Zum Nestorbecher von Pithekussai. – Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, kd 2, Bonn 1968, lk 235.
↑ Sissejuhatuse "Homerose ajajärku" annab näiteks Barbara Patzek: Homer und die frühen Griechen, Berlin, Boston 2017.
↑ Thomas Alexander Szlezák. Was Europa den Griechen verdankt. Von den Grundlagen unserer Kultur in der griechischen Antike, Tübingen 2010, lk 13.
↑ Donatella Coppini. Leonzio Pilato. – Lexikon des Mittelalters (LexMA), kd 5, Artemis & Winkler; München/Zürich 1991, ISBN 3-7608-8905-0, vg 1898.
↑ Gerhard Baader. Die Antikerezeption in der Entwicklung der medizinischen Wissenschaft während der Renaissance. – Rudolf Schmitz, Gundolf Keil (toim).Humanismus und Medizin, Acta humaniora, Weinheim 1984 (= Deutsche Forschungsgemeinschaft: Mitteilungen der Kommission für Humanismusforschung, kd 11), ISBN 3-527-17011-1, lk 51–66, siin lk 58.

[1] Diodoros 7,1.

[Paus10242-2] 2,0 ^2,1 Pausanias 10,24,2.

[3] Certamen Homeri et Hesiodi, fragment 1 (ingliskeelne tõlge); Flavius Philostratos, Imagines 2,8 (ingliskeelne tõlge).

[4] Lühiülevaade sellest vaidlusest on raamatus: Robin Lane Fox. Reisende Helden. Die Anfänge der griechischen Kultur im Homerischen Zeitalter, Stuttgart 2011, lk 431–433.

[5] Peter Kuhlmann. Zeitrechnung III. – Der Neue Pauly (DNP), kd 15/3, Metzler, Stuttgart 2003, ISBN 3-476-01489-4, vg 1176–1185, siin: 1178.

[6] Hom. Il. 9.381–384

[7] Robin Lane Fox. Reisende Helden. Die Anfänge der griechischen Kultur im Homerischen Zeitalter, Stuttgart 2011, lk 188; Klaus Rüter, Kjeld Matthiessen. Zum Nestorbecher von Pithekussai. – Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, kd 2, Bonn 1968, lk 235.

[8] Sissejuhatuse "Homerose ajajärku" annab näiteks Barbara Patzek: Homer und die frühen Griechen, Berlin, Boston 2017.

[9] Thomas Alexander Szlezák. Was Europa den Griechen verdankt. Von den Grundlagen unserer Kultur in der griechischen Antike, Tübingen 2010, lk 13.

[10] Donatella Coppini. Leonzio Pilato. – Lexikon des Mittelalters (LexMA), kd 5, Artemis & Winkler; München/Zürich 1991, ISBN 3-7608-8905-0, vg 1898.

[11] Gerhard Baader. Die Antikerezeption in der Entwicklung der medizinischen Wissenschaft während der Renaissance. – Rudolf Schmitz, Gundolf Keil (toim).Humanismus und Medizin, Acta humaniora, Weinheim 1984 (= Deutsche Forschungsgemeinschaft: Mitteilungen der Kommission für Humanismusforschung, kd 11), ISBN 3-527-17011-1, lk 51–66, siin lk 58.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]