Etnoloogia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Etnoloogia (varem ka rahvateadus ja etnograafia; kreekakeelsest sõnast ἔθνος ethnos 'rahvas'[1]) on teadusdistsipliin, mis tegeleb inimkogemuse, kultuuri ja ühiskonna uurimisega. Termini etnoloogia loomist on omistatud Slovaki õigusteadlasele ja ajaloolasele Adam František Kollár de Kereszténile (1718–1783), kes defineeris seda oma 1783. aastal Viinis ilmunud teoses Historiae ivrisqve pvblici Regni Vngariae amoenitates kui "õpetust, mis uurib erinevate rahvaste päritolu, keeli, kombeid ja institutsioone".[2] Tartu ülikoolis asuti etnograafiat esmalt õpetama 1865. aastal loodud geograafia, etnograafia ja statistika kateedris, kus 1884. aastal professoriks saanud Johann Richard Mucke pidas loenguid näiteks etnograafia uurimisloost ning Euroopa ja Venemaa eelajaloolisest etnograafiast.[3] Põhjalikumalt hakati Eesti alal etnoloogiaga (rahvateaduse nime all) tegelema ärkamisajal, 19. sajandi lõpus, mil rahvusliku liikumise tegelased hakkasid ennekõike Soome eeskujul tundma huvi eesti rahvakultuuri vastu ning Jakob Hurda eestvedamisel sai alguse ainelise vanavara ning suulise rahvapärimuse ulatuslik massikogumine. 1921. aastal asutati Tartu ülikoolis etnograafia õppetool, mille üheks oluliseks eestvedajaks sai 1922. aastal Eesti Rahva Muuseumi direktoriks saanud Soome rahvateadlane Ilmari Manninen. 1939. aastal valiti etnograafia õppetooli professoriks Gustav Ränk. 17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Eesti ning korraldas 21. juunil riigipöörde. 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liiduga. 1940. aastal likvideeriti senisel kujul Eesti Rahva Muuseum, mille põhjal loodi kaks uut muuseumi: Riiklik Kirjandusmuuseum ja Riiklik Etnograafiamuuseum. 1944. aastal olid paljud Eesti etnograafid sunnitud järjekordse Nõukogude okupatsiooni eest välismaale põgenema. Nende seas olid Ilmar Talve, Gustav Ränk, Helmi Kurrik, Helmut Hagar, Ivar Paulson jt. Kuna Nõukogude Liidus käsitleti etnograafiat ajaloo abiteadusena, asuti Tartu Riiklikus Ülikoolis etnograafiat õpetama alguses arheoloogia ning hiljem Nõukogude Liidu ajaloo kateedris peaasjalikult Arved Lutsu juhtimisel. 1994. aastal taasavatud etnoloogia õppetooli esimeseks professoriks valiti Elle Vunder.

Etnoloogia kui distsipliini arengus Lääne-Euroopas oli väga mõjukas 20. sajandi keskpaigast tegutsenud Prantsuse etnoloogiakoolkond, kuhu kuulusid teiste seas Claude Lévi-Strauss, Paul Rivet, Marcel Griaule, Germaine Dieterlen ja Jean Rouch. Samuti oli oluline 1970. aastate Skandinaavia kultuurianalüüs, mille esindajateks on Orvar Löfgren ja Jonas Frykman.

Tänapäeval kattub etnoloogia kui teadusdistsipliin nii teoreetiliselt kui metodoloogiliselt kultuuri- ja sotsiaalantropoloogiaga. Mõlemad teadused seavad oma eesmärgiks inimeseks olemise mõtestamise selle kultuurilistes ja ühiskondlikes avaldumisvormides. Eesmärgiks on esitada teatud inimrühma või kultuurinähtuse kohta terviklik ja seostatud analüüs, mis arvestab majanduse, poliitika, religiooni, suguluse, kunsti ja teiste eluvaldkondade omavaheliste põimumistega (holismi printsiip). Ühtlasi väärtustavad etnoloogid rahvaste (etnoste), ühiskondade, kultuuride, kultuurinähtuste süsteemset võrdlemist omavahel ja ka uurija enda taustaga: see võimaldab paremini aru saada mitte üksnes teiste rahvaste elust, vaid paremini mõista ka oma (enamasti euroameerikalikke) kultuurikategooriaid. Tänapäevast etnoloogiat ja antropoloogiat iseloomustab lähenemisviiside interdistsiplinaarsus; kasutatakse sotsioloogia, folkloristika, semiootika, inimgeograafia jt distsipliinide teooriaid ja meetodeid (ning vastupidi). Eestis õpetatakse etnoloogiat nii bakalaureuse-, magistri- kui doktoritasemel Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi etnoloogia osakonnas.[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Oxford Dictionaries. Oxford University Press". Vaadatud 3.12.2019.
  2. Kollár, Adam František. Historiae jurisque publici regni Ungariae amoenitates, I-II. Vienna, 1783.
  3. Piirimäe, Helmut 2007. Humanitaarteadused Tartu Ülikoolis 1802–1918. Toim. Toomas Hiio ja Helmut Piirimäe. Universitas Tartuensis 1632–2007. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 175–187
  4. https://www.flku.ut.ee/et/etnoloogia-osakond